Detsember

Ja ma sain selle. Ja ka muid toredaid uudiseid.
Ja puhkus on ja jõulud tulevad ja kõik on nii fa-fa-fa...NOT!
Nüüd on see ametlik - viga on minus.
Palju õnne mulle teie kõigi poolt!

Noo vember

Ooperis sai käidud ja jõulude peaproov tehtud ja kindad visatud ja kõik pallid ühte väravasse. Ja nüüd ma siis ootan. Sad Story of my life. Umbes selle aja paiku, kui mina oma ootustest ja pettumustest üle hakkan saama, hakkavad teised asjaosalised ka aduma, et oot, midagi oleks vist pidanud tegema. JA see tsükkel hakkab jälle otsast peale. Või siis mitte.
November on üsna töine ja tegus olnud küll. Kahjuks mitte kodusel rindel. Ja see kodu mõistegi on määratlemata. Või määratlematu?
Segadus minu sees loob segadust minu ümber - kuigi! mingit selginemist oleks justkui märgata, just selle ümbritseva korralageduse osas :) Ja kohe-kohe algab puhkus! Jee.

Matk "Tere Sügis!"

Käisime linnamatkal. Kohtusime pirakate kuldkaladega ja unustasime! neilt kolm soovi välja pressida. sest kõik tundus niigi täiuslik. No ütle lolle!
Lahenes üks probleem, mis mind pea aasta vaevanud oli. Lahenes mõni minut pärast seda, kui ma käega lõin ja lootuse jätsin. Laasee Vaabaks, eksole :)
Pakuti nö ametikõrgendust. Ise ma seda küll nii ei näe aga kuna palganumber on suurem kohe mitme raha võrra, siis ok, võite seda nii nimetada küll :)
Käisime teatris ja kohtusime Sugulastega.
Kuna ma matkal kirikusse küünla panin, siis loodan oma viimase aja head õnne jätkuvat. Musid-kallid-lihapallid! Kõigile! Kirssidega!

Perspektiivitu loom

Suhtlemisstiil on paranenud. Suhe mitte :P
Keegi varastab mu aja ära. Äkki needsamad kalorid, kes mu riideidki väiksemaks õgivad? Kui nad samas tempos jätkavad, siis peaksid nad varsti küll juba palja silmaga nähtavad olema ja ma saan nad tuhvliga laiaks lüüa.
Nädalad kaovad käest samamoodi nagu ma mäletan varasemast ajast päevade kadumist. Ette näidata ei ole midagi. Vääääga ebarahuldav. Olen vägagi depressiivne. Nutt ja hala ja hammastekrigistamine. Perspektiivitu loom.

September

ui-jee.
Päris tobe tunne on. Polegi ammu niimoodi vedelenud ja vaba päeva ...ee...nautinud? Haun siin mõtteid enese korraldamisest. Või piisab ka lihtsalt korralekutsumisest? Ei, siiski mitte ei piisa. Minu suhtlemisstiil on täiesti käest ära läinud. Täiesti. Ikka kaugele kohe. Paha tunne on. Vabandada ei taha ja pole ka mõtet, kui ma nagunii ennast parandada ei saa. Just nimelt ei saa, sest parandamise eelduseks on võtta omaks mõte, et ma ei saagi kõike mida ma tahan. Noup. Ei.
Aga ma koristan köögi ära, teen õhtul süüa ja vahepeal lähen seenele. Lähen jah. Lähengi. Juba lähen.
Seda et..valus, et me ei saa armastust valida. Isegi kui tundub, et valida nagu oleks. Ah, raisk. Seened.

Ei ole hea kui inimene üksi on.

Varahommikul. Tuleb mõtteid. Nagu ikka - vähemalt 4 rida ühes ja 4 teises suunas. Kui tüütu! Ja mida siis veel teised inimesed tundma peavad? Need kellele ma oma vada muidu suunaks? Kui ma parasjagu üksi ei oleks. Eks ma muidugi tean ise ka seda tunnet. See on see, kui seisad keset Kairo tänavat...Ja mitte muhvigi ei saa aru ja kaos on nii suur, et ei oska seda kuskilt otsast korraldama ka hakata. Mis kurat, isegi keelt ju ei oska, mida sa siin veel korraldad. Ja ikka vähemalt 4 rida erinevas seisukorras autosid, busse, jalgrattureid, kaameleid, kitsi, küürakaid ja lombakaid, sääreväristajaid jms tuleb ühelt poolt ja teist samapalju paneb neile vastu ka. Eks ta on muidugi põnev vaadata ja kuulata, isegi kui mitte midagi ei olegi võimalik aru saada. Pärast oled  määrdunud ja väsinud ja tahaks kuhugi teise kohta. Koju või metsa näiteks. Äh, minge siis!

Uhh, ma juba tüdinesin ära iseendast. Lähen hoopis tööle. Lisatööle. Ei ole muud võimalust lihtsalt. Tegelikult on see vägagi päevakohane - mida muud peakski miinimumpalgaline lihttööline taasiseseisvumise aastapäeva puhul tegema? :)