Saame tuttavaks. ELS-i infoleht.

Alloleva lookese kirjutasin kokku Eesti Lihasehaigete Seltsi infolehe jaoks. Täna ilmus. Kõik numbrid leiate sellelt lingilt:
ELSi infolehed
Saame siis tuttavaks.
Novembri alguses kohtusid kolm naist. Esmalt internetis,  seejärel ka päris elus.
Kõik kolm on kenad, suhtlemisaltid, teotahtelised ja huumorilembesed inimesed. Kõiki kolme seob diagnoos - motoneuroni haigus, tõenäoliselt ALS.
Üksmeelselt ollakse nõus, et kuigi rõõm tutvumisest on suur, eelistanuks nad kohtuda teistsugustel asjaoludel.
Liivi Rehema (fotol paremal) räägib enda kohta nii:
Minu kodu on Põltsamaal, aga nädala sees elame abikaasa töö tõttu Tallinnas. Peres on täiskasvanud poeg ja tütar. Hariduselt olen pedagoog. Töötasin 15 a Põltsamaa Ühisgümnaasiumis klassi- ja 5.-6. klasside kunstiõpetusõpetajana. Suurima tööalase tunnustuse sain 2007. a, kui kooli juhtkond pidas mind Aasta Õpetaja tiitli vääriliseks ning 2011. a Jõgevamaa Aasta Õppija nominendiks.
Nüüdseks olen haiguse tõttu kodune. Armastan lugeda ja ning parematel päevadel õues jalutada. Väga meeldib koos perega reisida. Olen haigusega silmitsi seisnud juba 7 aastat ning leian, et kõige rohkem on abi lähedaste hoolivusest, abist ja toest.

Kadi Kornak elab Harjumaal koos tütrega.
Kadi ütleb: "Kahjuks on elu nii làinud, et peame kahekesi teineteisele toeks olema.
Olen õppinud raamatupidamist ja numbrid on olnud enamuse ajast minu töö sisuks. Elus peab võtma ikka väljakutseid, minu kannapööre oli töö alustamine raamatukogus.
Meeldis tegutseda aias, katsetada uusi retsepte ja loomulikult lugeda.
Momendil arvan, et ei tohi kaotada positiivset mõtlemist ja tore on, et saab suhelda saatusekaaslastega,  sest üksteist toetades on kergem.
Jane Paberit elab koos kahe noorema lapsega Lääne-Virumaal, metsa sees. Kaks vanemat last on juba iseseisvad.
Jane on õppinud kultuurikorraldust ja massaaži. Suurimaks tööalaseks saavutuseks peab ta idamaise tantsu stuudio Nabaratoorium loomist ning tööd tantsuõpetajana.
"Oma praegust, diagnoosijärgset eluperioodi püüan võtta puhkusena - külastan sõpru, kultuuriüritusi, loen, teen trenni,  viibin värskes õhus.
Kõige rohkem rõõmu tunnen lähedaste edusammudest, nende eest hoolitsemisest ning lapselapse kasvamisest".

Liivi, Kadi ja Jane kavatsevad uuesti kohtuda juba õige pea. Lisaks ühiste murede ja rõõmude jagamisele on plaanis oma kogemustest lähtuvalt teha midagi ka teiste saatusekaaslaste heaks. 

Tere, armas Jane!
Olen Su peale ikka mõelnud! Et kuidas Sul läheb? Vapustasid FBs meid oma sigaausa ja paljastava tõega. Tõepoolest, tundus et viskad nalja aga olen aru saanud, et asi on naljast kaugel. Meile tundub, et halvad asjad juhtuvad mujal ja kellegi teisega. Eile-täna olen Su blogi lugenud. Oma haiguses oleme meie, inimesed, ikka kuradi üksi. Jah, muidugi, tundub, et selles haiguses ollakse veel üksim, liiga üksi, keegi pole seda endale palunud-tahtnud. Elame-oleme tulevaste päevade ootuses, et homne oleks parem kui täna, et ühel päeval elan mina ka hästi! Ja siis elad mõttega, et tänane oleks sama hea kui eilne. Või siis nagu film, mida vaatasin „Minu näoga onu“, ütleb – Igaühel on õigus oma sitasele elule! Miks siis kõik ei saa elada rahus oma väikest elu? Ma ei tea kuidas saaksin Sind aidata või lohutada? See jõuetus teeb alandlikuks ja pelutab. Millised on need sõnad mida ütlema peaksin või oskaksin? Öeldakse, et sõna võib tappa. Mis on siis see sõna või sõnad, mis suudavad tervendada? Ma oleksin nõus neid sõnu ütlema, laulma, kisendama, et kõik mu armsad sõbrad ja ma isegi terve oleksin! Ma ei tea. Kas on midagi, mis saaksin teha? Midagi Sinu heaks?
Loen meieisapalvet ja usun imedesse! Ole hoitud, armas teekaaslane!



Krista Jürgens, mu armas kursaõde Viljandi päevilt kirjutas mulle nii.
Tema loal jagan kirja teiega.

Hõ-hõ-hõõ!

No nägin ja ei saanud jagamata jätta.
Hea nali mu meelest.

Siis tuli mulle täna veel Jõuluvana. Täiesti üllatusena. Päris lahe oli aknast õue vaadates näha Jõuluvana üle lume tulemas.

Jõuluaeg on oma väikeste armsate imedega mu hinge (vapralt oletades, et mul ikka on üks :P)  puudutanud.
Tänane jõulumees; mõne päeva tagune päkapikk, kes kõiki mu pereliikmeid meeles pidas ja majapidamises jõuga aitas; armas pereema kogukonnast, kes meie perest jõululauale kraami tellis ja selle eest üle maksis :)
Tütrega koos nutetud nutt (tõsi küll, järgmisel päeval käskis ta mul jälle... äää... kuidas seda nüüd viisakalt öeldagi...lõpetada tema ajudega vahekorras olemise).
Telefonikõne noor (et mitte öelda lapse-) põlve peikalt, kes teab, mida tähendab "elulemus".
Jutud sõbrannaga, kes elab kaugel.
Lasteisa, kes kõikide oma perekondade hulgast valis jõuluõhtuks just meie oma :)
Väga südantsoojendavad on kirjad inimestelt, kas siis meenutustega ühiselt veedetud ajast või lihtsalt mõned read, et teaksin, et minu peale mõeldakse.

Ja üks võõras noor naine,  blogilugeja, kes kirjutas mulle midagi sellist, millega mina nüüd ise imet pean tegema. Et kuigi see haigus halvab mu keha ja võtab minult kõik, siis loodab tema, et oma hinge ma sellele haigusele ei müü...
Ma nüüd püüan sellega tööd teha.
Ma tõesti püüan! Neid sõnu oli väga vaja. Aitäh!

Kauneid jõule!

Jõulud on perepüha.
Ärge pange pahaks, kui ma ei vasta kõigile feissbuugi ja messengeri jõulusoovidele. Mõttes olen ikka korraks ka teiega.

Minu pere tuleb  täna minu juurde kokku.  Kõik on olemas: lumi ja kingitused ja kodune, minu tehtud söök, soe tuba,  kaunistused ja tuled ja viled.
Kõik oleks nagu päris...

Next level huumor

Aga noh, ise ma ju küsisin. Pilte.
Neid on nüüd veel saadetud. Huvitaval kombel on kõik saatjad olnud minu jaoks üllatajad, sellised sirge selja ja väärika olemisega noored daamid - et nemad ka minu juttu loevad...aga väga turvatunnet sisendav on see teadmine. Ja suhtlemine muidugi.
Täna sain veel ühe pildi.
Väga armas ja siiras.
Aga noh, te teate ju kuidas ma igas asjas huumorit leida püüan :) Leian ka. No jagan rõõmu :)

Töötukassast, depressioonist, midagi oli veel...

... Ah jaa, silmaarstil käisin. Nimelt tundub mulle juba mitu aastat, et minu silmad näevad täiesti erinevalt. Kuna ma olen juba nii kõrges eas, et isegi pooled minu lapsed on prillikandjad, siis ma aegajalt ikka külastan ka silmaarstil. Ok, tegelt olen 2x käinud nüüd :)
Esimest korda käisin u 4 aastat tagasi. Silmaarstile saab Rakveres umbes nii, et tutvuse, või veel parem kui veresugulaste kaudu leiad täiskuu kaduneljapäeval kuue tee ristmiku, seal saad ühe valemi, mille lahenduseks on telefoninumber,  kuhu järgmise viisaastaku lõpus ühe korra helistada võid. Tõenäoliselt on numbrid küll otsas aga sa vähemalt proovisid!
Igatahes sain mina siiski ükskord löögile ning olin täiesti kindel, et nüüd ma need prillid saan. Põhikaebuseks oli, et parema silmaga ei näe subtiitreid lugeda (täitsa huvitav mõelda, mis kuradi subtiitreid mul nii väga lugeda vaja oli? Omal pold aega telekatki vaadata :)) Igatahes ütles arst mulle tookord, et vaadaku ma telekat ikka kahe silmaga edasi ja et prille mulle küll vaja pole :) Minusuguste naljanumbrite pärast need arstiajad selline defitsiit ongi. Palun vabandust!
Nüüdseks on aastad oma tööd siiski natukene teinud ja mina olen targem. Tean näiteks, et natukese rahaga saab peaaegu kõike. Ka arstiaegu ilma suuremate viguriteta. Nii selguski, et 20 euro eest on silmaarsti kohe ja praegu ja rohkem kui küll Rakvere kesklinnas,  väga kergesti ligipääsetavas kohas ka minusugusele.
Rääkisin arstile ära oma loo tundest, et minu üks silm ei näe kaugele ja teine lähedale ning kartsin,  et selle jutu peale kougib ta mu silmamunad eest ära ja uurib tekkinud avauste kaudu natuke mu aju, et kas seal üldse midagi peale haigete motoneuronite on.
Tema aga ütles umbes midagi sellist, et palju õnne, tal käivad kliinikus inimesed, kes maksavad palju raha, et neile ka sellised silmad opereeritaks. Long story short - prille ma ei saanud.
Igaks juhuks ütlen, et ega mul ei olnud eesmärgiks prillid iga hinna eest. Mõtlesin, et äkki on mu tasakaaluhäire kuidagi mingi nägemisvärgiga seotud.
Palusin neil igatahes mitte kolida, sest sinna on hea ligipääs ka ratastooliga, kui tulevikus veel vaja peaks minema silmaarsti näha.
Üks raske hetk tuli siiski ka seal ära näha. (aga see jutt jääb nüüd teiseks korraks)
Olen paljud viimase aja käigud üksi ära käinud. Ilma turvameesteta :) Jah, ma olen tubli, õigemini ma ikka püüan tubli olla. See nõuab minult väga palju. Jah, ma nutan autos. Kurat, ma nutan isegi praegu, sellest kirjutades. Istun enne kuskile minekut jupi aega autos, silitan või patsutan oma kätt või õlga ning ütlen endale, et kallis Jane, ära nuta.
Ma ei tea tegelikult, mida ma kardan...
Või siiski - ma kardan olla abitu ja abi vajada, ma kardan olla koormaks, kardan oma lähedastele kimbatust valmistada (kuigi just nimelt seda ma ju praegu teen) ma kardan, et kui ma pahasti kukun, siis saab minust voodihaige veelgi varem. Ma tunnen ennast süüdi. Mul on endast nii kahju. Ma kardan, vihkan, jälestan olla nii vähe, teha nii vähe, suuta nii vähe! Ma kardan seda, et ma jään varsti ilma sellest vähesestki. Ma kardan, et ühel päeval ma lihtsalt ei suuda enam nutmist lõpetada.
Minu pere ja sõprade usk minu surematusse ja purunematusse on seevastu kõigutamatu ning nii ma siis pingutan. Samasugune vankumatu oli ka minu enda usk, et inimesed on ilusad ja head. Eks mu pere õppis parimalt :P
Selline väike illustreeriv näide siia:
Ühes eelnevas postituses jagasin fotosid telefonist ning palusin, et lugejad jagaksid minuga oma pilte. Mis te arvate, mitu pilti ma sain?
3
Kolm pilti sain. Lugejaid on kõvasti rohkem. Kümneid ja kümneid ja kümneid ja kümneid...
Inimesed ütlevad, et oh, Jane, sa oled nii liikuv ja käid igal pool ja teed asju. Jah, muidugi. Nutan ja lähen ja olen. Sest muidu ma oleksin ju täitsa üksi.
Praegugi seda kirjutades on taustaks uus ja üllatav peredraama. Keskmine tütar ja tema peika kolisid minema.
Nii et me oleme Leenuga nüüd kahekesi.
Ema süda on üks kummaline kummaline organ. Sinna mahub nii palju kõiki asju.
Hetkel on seal kõige rohkem muret Leenu pärast. Ta kardab, et ta ei saa hakkama. Nagu ma iial suudaksin panna teda olukorda, kus ta peaks tõesti minuga üksi hakkama saama!
Nagu ma talle ka ütlesin, mõistuseraasuke on mul veel alles, küll leian ma ikka lahendusi. Üleöö ei muutu midagi.
Ma jätan selle kirjatüki nüüd pooleli,
Hommikune puhanud tunne ja ninnu-nännu on kadunud nagu kevadine lumi.
Kõik pealkirjas lubatud jutud räägin vast varsti ära, need on sellised üldinimlikud. Siis teen seda blogi edasi kinnisena. Tegelikult tahtsin seda juba ammu teha aga ma pean kõigepealt üles otsima koha kuidas see paroolivärk käib :D
Kuigi, oleme ausad, kui paljud teist minu käest seda parooli siis küsima tulevad? :P
Et te, raipenahad, siis vähemalt raamatugi ostate, kui ma selle kirjutamiseni peaksin jõudma.
Kui teil on praegu kõik hästi, siis nautige seda põhjalikult. Iial ei või teada, millal vaip jalge alt ära tõmmatakse. 

Teise arvamuse tähtsusest

Ehk hambasaaga jätkulugu.
Täna öösel magasin ma nii hästi, et ma isegi enam ei mäletanud, et niimoodi on võimalik magada. See tähendab, et ärkad rahulikult, ei pea kohe!!! tualetti kihutama (Haadi-haa-haa) ning tunned end väljapuhanu ning teotahtelisena.
Ja tuli see kõik sellest, et sain eile maha pandud oma mure hamba pärast!
Kui keegi mäletab, siis tegi mulle muret üks pidevalt lagunev purihammas, mille pidime lõpuks eemaldama, sest noh, ühel hetkel oleks ta hakanud mind piinama ja hambaarstid meil ju koduvisiite ei tee.
Sain kenasti aja hambaarstile, kellel ka haigekassaga leping olemas, st et vähenenud töövõimega inimesel on õigus riigipoolsele hambaravi toetusele 85.- (tervel inimesel 30.-)
Läks aga nii, et 3x tuimestus ei mõjunud, hammas murdus täielikult ära, sain tangidega litaka vastu ülemisi hambaid ja saatekirja, et eemaldada juured narkoosis.
Olgu siis nii.
Paraku selgus, et see narkoosis eemaldamine maksaks mulle üle 500 euro. Ja vahet pole, kui mul see raha ka oleks, siis neuroloog nagunii ei soovitaks narkoosi.
Õnneks oli mul oidu pöörduda mujale ning nõks üle 70 euri ning olidki tehtud nii panoraampilt hammastest kui tuimestus ning hambajäänused eemaldatud! Ilma absoluutselt igasuguse valuta!
Miinuseks olid vaid Rakvere Polikliiniku trepid (kas olete proovinud kasutada esitrepi käsipuud?) ning see, et Rakvere Hambapolikliinikul pole lepingut haigekassaga. Seega jäi minule tänavu ettenähtud hambaravirahast üle 50.-  kasutamata. Mul on väga hea meel, nii oma tervete hammaste kui ka selle pärast, et ma natukenegi kuskilt otsast vähemkulukas olen.
Kokkuvõtteks siis seda, et ärge uskuge kõike, millega arst teid hirmutab. Küsige teist arvamust ka.
Ja kuna ma nii hästi puhanud olin, siis kell 7 oli köögis nii:

Pildid telefonis

Minu praegune telefon on küll üsna uus ja mahukas,  aga tüüpilise vähi tähtkuju esindajana olen ma siia juba üllatavalt palju pilte ja värki kogunud.
Kuna minu telefonid kipuvad olema veelembesed, nagu ma isegi siis jäädvustan mõned fotod siia ka.
Telefone olen leotanud nii kurgimarinaadis (2x), tualetipotis kui ka jões kuhu ma ühel jaaniööl foto tarvis poseerima läksin. Pärg puha peas ja... Kuna ilm oli külmvõitu, siis oli mul jope ilusti seljas. Ja telefon selle taskus :) See telefon sai pärast korda kusjuures. Fotost ei tulnud aga muhvigi. Aga see fotograaf oligi selline saamatu :P

Aga siit nad nüüd tulevad, tänased valitud palad :)

Minu Parim Pagar!

Minu Parima Pagari tehtud foto lumisest kodukesest.

Viimati külastatud Rakvere teatri etenduste kavalehed:

Minu arusaam heast naljast:

Siiras ja valus ülestunnistus:

Üksinda kodus selfi:

Relationship goals :) 

Mats Õuna foto minu ilusatest tantsijatest.

Nagu te näete, ei ole mul ikka veel olnud julgust lülitada sisse postituse kommenteerimise võimalust. Ja kas on vajagi? Muidugi ei karda ma nõmedaid küsimusi ega kommentaare. Ma kardan seda, et neid ei tule. Sest mis sa ikka öelda oskad... 

Aga kui sina praegu lugesid, siis saada mulle, palun, mõni pilt oma telefonist. Feissbuugis näiteks. 

Aga nüüd lõppes mu vaba aeg täitsa otsa ja ma luban, et täna küll rohkem postitusi ei tule :) 

See pilt on tehtud Haapsalus. Äkki 2010? Tollest käigust Mudalinna fotostuudiosse on palju fotosid, küllap paremaidki, aga jõulud on ju tulekul :)
Fotograaf Tarmo oli Nabaratooriumi tantsustuudiole hindamatu abimees.
Alguses käis ta meie esinemisi jäädvustamas anonüümselt, hiljem juba oodatud külalisena. Kuidas ta küll kannatas välja kõik meie naljad?
Müstika :)
Ühes suvelaagris Käsmus arvasin ma küll, et hommikuks on Tarmo telk (pärast meie järjekordset öist pasteerimis- ja ajude komposteerimisvisiiti) kadunud ja liivi üle kammitud aga ei - mehel on raudsed närvid!
Laagrite öisestest sündmustest väärib mäletamist... Oh, kõik! Iseloomustav on ehk minu muidu äärmiselt suhtlemisalti ja huumorilembese Leenu öine ohe, et: katsuge ometi natukene täiskasvanulikumalt käituda...
Igatahes, foto juurde tagasi pöördudes, Haapsalu kanti viis meid üks suurem esinemine. Kus täpselt ja kellele, enam ei mäleta. Küll aga mäletan ma detailselt iseenda esinemist. Või veelgi täpsemini - ma mäletan oma elu ainsat mäluauku. Väga paradoksaalne. Ma keeran veelgi vinti peale - see mälulünk ei tulnud mitte joovastavatest jookidest, olin nimelt kaine rool...
Mälulünk tabas mind ühe soolotantsu juures.
Amira Las-Vegasest oli just käinud minu stuudiole kursusi andmas, ning üks vastõpitud koreograafiatest oli tehtud sellele loole:
https://youtu.be/ncoC3nqfDRQ
Ja lähengi mina siis selle esitamise plaaniga lavale. Välja nägin ma tol ajal tõenäoliselt umbes nii:

Õnneks oli see koreo tantsukepi e assayaga, millega hoogsalt vehkides ja keerutades ma siis seal kuidagi moodi ringi liikusin, sest ühtegi juppi koreograafiat mulle ei meenunud. Mitte ühtegi... Ja vähe sellest, mulle ei meenunud ka mitte ühtegi kõhutantsuliigutust... Ei ainsat. Ma ei ole kunagi laval närvitsenud, mulle meeldib esineda! Mul on ka alati hea mälu olnud (mis koreograafiaid puudutab :)). Ja nüüd siis niimoodi... Tühja sellest publikust, aga minu õpilased vaatasid ju mind samuti. Paljud nendest olid samal kursusel osalenud ning küllap imestasid, et meie mälestused õpitust nii erinevad on :)
Umbes ühe kolmandiku peal meenusid mulle ühtäkki kõhulained! Oujee, nende abil sai jälle tükike aega edasi tiksutud. Aga siis ikka ei midagi! Ja olingi sunnitud abiväge kasutama. Sest miks pean mina üksi ennast lolliks tegema, kui ometi on olemas publik! :D
Ja nii ma siis kutsusingi tantsule ühe mehe. Kõik see rahvas möirgas rõõmust, mees ise ei olnud aga sedagi nägu, et ta üldse püstigi kavatseks tõusta. PIINLIK! Aga enam hullemaks ma seda olukorda lasta ei saanud minna, niisiis sisistasin (tahaks väga öelda, et sosistasin, aga nii see tõesti ei olnud) talle kõrva, et ta ei saa mulle nii teha! Ja ta ei saanudki. Tõusis, rahvas möirgas ja plaksutas , lubasin tal oma keppi katsuda ja kuna õpetajana olin ma sel hetkel tugevam kui tantsijana, siis lõppes kõik kenasti.
Järgmisel päeval oli meil esinemine Rakvere Linnuses, seesama koreograafia oli mul jälle punktipealt peas ja hiljem pole ühtegi mälulünka ette tulnud.
Kui ma nüüd sellele mõtlen, siis tundub, et Haapsaluga kaasnevad minu jaoks alati mingid paranähtused :)
Ükskord sattusin ma sinna näiteks meie Poola reisi käigus. Kuskil enne Riiat sai auto tolmuseks ja minu toonase abikaasa tuju läks seepeale huvitavaks. Mispeale läks väga huvitavaks ka minu tuju ning me lugesime reisi lõppenuks. Sõitsime koju tagasi. Järgmisel päeval otsustasime uuesti reisile minna aga seekord sihtkohta pisut paremini valida - nimelt pimesi kaardile osutades. Tuli Vormsi saar. Hästi armas reis oli ja ilusad mälestused on ka Haapsalust, kust tookord läbi sõitsime.
Üks järgmine kord oli koos sõbrannaga, kellega kõige rohkem nalja ja lollusi on saanud teha. Juba see road-trip Haapsallu spasse ja fotosessionile oli ooper omaette. Nutitelefone siis ei olnud ja kuigi me olime kõik regio teejuhised endale välja printinud siis topograafiliste idiootidena saime me oma kodumaad tõesti tundma. On ime, et me Haapsallu üldse jõudsime. Seda enam, et tol korral mina kaine rool ei olnud.
Sellest käigust on mul et eredalt meeles veel massaažilaualt alla kukkumine ning fotostuudiosse üldse mitte jõudmine. Oli muud tegemist :)
 Veel olen ma Haapsalus  käinud täiskasvanud õppijate foorumi laagris ning ühel spa nädalavahetusel. Neist ei meenu midagi ebatavalist.
Kõige veidramad käigud on siiski nüüdsed. Lähen taastusravile uuesti 3-ndal jaanuaril. Seekord on juba lihtsam, sest tean, mis ees ootamas on. Mõnda asja (jõusaal ja bassein) ootan rõõmuga. Mõnda asja (näiteks see nõme 10-punkti süsteemis oma seisundi hindamine) üldse mitte nii väga. Sel korral on minuga ühel ajal seal ka saatusekaaslane Kadi, kellega koos me loodetavasti saame ka õue rohkem. Vbl isegi kohvikusse või on mõni kontsert vms. Hakkangi uurima!

Ma olen kirjutanud küll!

Aga mitte kõiki postitusi ei taha ma avaldada. Need nutud ja halad ei aita just "võita sõpru ja mõjutada inimesi". Küll aga aitab nende kirjutamine mul parasjagu käsiloleva jama endast välja ja maha kirjutada. Ja sinna see jääbki enamasti. St, et üldjuhul läbikirjutatud asjad mind enam kummitama ei tule. Veider. Aga tore muidugi.
Olin Tallinnas, rohkem kui nädala isegi. Esmasündinul ja tema pojukesel külas. Mõtlesin küll, et kaua ma vastu pean, diivanil magamine, võõras koht, koduigatsus jne aga jah. Olin tubli, sest hoidsin lapselast nii öösel kui päeval ja esmasündinu rabas tööd teha nii et ninast veri väljas.
Väsitav oli küll. Aga seda ikka minu enda, mitte lapsukese pärast.
Oli mul muidugi ka plaane käia poes ja apteegis ja kingi ostmas ja piparkoogitaignat teha ja juukseid värvida aga tõde on see, et igapäevatoimetustest (söök, pesupesu, triikimine, nõud) ma rohkem ei jaksanud.
Esmasündinu oli rahul küll ja küsis, et millal ma päriselt Tallinnasse kolida tahan.  Ei iial! Ma ei saa linnas piisavalt õuegi, värskest õhust rääkimata.
Tõsi, linnaelul on ka oma võlud. Näiteks toidukauba koju tellimise võimalus. Kaubavalikust endast rääkimata.
Kõige suurem võimalus oli aga käik uude Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu Rehabilitatsioonikeskusesse. Selle käiguga panin esialgu punkti oma tööinimeseelule.
Lubasin endale korraliku, pooleteisetunnise massaaži (40.-) ja tunniajase füsioterapeudi (35.-). Pool tundi aerutasin masinatel jõusaalis ja pool tundi lebasin laual ja füsioterapeut tegeles minuga ise. Vot see oli enneolematu elamus!  Kõigepealt soojad mähised lihastele, siis ta loksutas ja mudis ise mu liikmeid (ise ma enam kõiki suundi ja ulatusi ära ei tee), siis pani ta mulle jalga "saapad“ mis masseerisid ja vedas mingi laesrippuva süsteemi abil mu alaselja hästi mõnusasse venitusse. Väga mõnus. Mu keha on ju harjunud tegema hoopis muid ja rohkemaid asju, kui võiks pealevaadates eeldada. Ja ma mäletan seda. Ja kannatan selle kõige puudumise pärast väga.
Hästi tujutõstev oli ka see, et füsioterapeudil oli tööl kaasas taks nimega Indiana. Lähen sinna nüüd uuesti neljapäeval. Aga see on ka kõik, sest 400-eurise sissetulekuga ma endale selliseid lõbustusi lubada ei saa. Tallinnasse sõit ja taksoarved ju lisaks veel.
Perearsti teraapiafondi kaudu saan ma käia ka tavalise füsioterapeudi juures. Paraku on see pool tundi seal minu jaoks väga vähe. Küll aga on väga väsitav ja ka kulukas see minek üldse.
Õnneks ma sõidan praegu veel autoga ise. Praegune libedus aga teeb autosse istumise ja väljumise ja tänaval kõndimise väga väga hirmsaks.
Tore, nüüd ajasin ennast ise hulluks. Ma ei ole tegelikult veel mõelnud, et mis siis saab, kui ma autoga enam sõita ei saa. Tänan, Jane! Aga ära, raisk, enam mõtle :P
Aga Tallinnas oli lõbustusi veel niipalju, et kaks toredat sõpra külas. Lobisesime, klatšisime, naersime, nutsime natuke. Nagu ikka.
Neljapäeval lähen jälle. Füsioterapeudile ja last hoidma ka.
Kui keegi on reedel laupäeval kohvist ja klatšist huvitatud, siis andke märku ;)

6 kuud

Uutmoodi, uue teadmisega elu on tänaseks kestnud täpselt pool aastat.
See aeg on läinud kiirelt, ometi on selle aja jooksul juhtunud ja muutunud nii palju, et sõnu selle aja
kirjeldamiseks on raske leida.
See on olnud omal kombel hea ning kindlasti väga põnev aeg. Eriti perspektiivi arvestades :P
Samas ka "nii on" aeg.
Ma ei tea, kuidas see välja paistab ja teistele tundub,  aga ma ise olen üllatunud, et ma... ää...üldse elus olen? Või pigem - isegi elan. Tõsi, see elu on teistsugune, väga erinev sellest, mida ma varem elamisväärseks ning iseenesestmõistetavaks pidasin.
Mis on kõige suurem muutus? Lihtne.
Ma ei tee enam plaane.
Ma ei ole kunagi osanud niisama unistada. Kõik mis tundus mulle huvitav, ihaldusväärne või vajalik, selle ma võtsin plaani, tegin ära ja mingeid ulmelisi fantaasiaid mul polnudki. Ilmselt oleksin ma kunagi endale ka helikopteri saanud, kui... Aga võib ka olla, et saangi :)
Parajalt kontrollihullu, me-ei-oota-looduselt-armuande-vaid-võtame-need-ise tüübina, möödusid mu päevad erinevaid tegevusi, üritusi, pidustusi planeerides. See oli tore, lõbus, turvaline.
Kui me Riinaga alles alustasime suuremate ürituste korraldamist Nabaratooriumi nime all siis ei olnud mul veel autojuhilubegi. Broneerisime ürituste planeerimiseks mitmeid päevi Tartus. Tõde oli selline, et panin bussisõidu ajal põhipunktid kirja ning tunnikese aruteluga olidki toimivad lahendused purgis :) meil kohe sujus see koostöö. Sünergia on selle nimi vist.
Teadmine, et nii saab asju ajada küll, ongi tekitanud minus teatava kärsituse kõikvõimalikke koosolekute ja jahumiste suhtes. Saab tegelikult ka ilma jokutamiseta.
No ja ülejäänud aja me siis tegime Riinaga muid asju :) öösiti näiteks sõime sprotte, juustu ja oliive ning suitsetasime ja jõime. Äärmiselt olulised tegevused!
Mis ma sellega öelda tahtsin on see, et vähema uimerdamise ning näiteks teleka- või netist kassivideote vaatamisega saab oma aju ka iseseisvalt, üksiolles, kasutada ning omapoolse kodutöö juba enne koosolekut ära teha. Näiteks autosõidu ajal.  Appi milline jahumine nüüd välja kukkus!  :)
Aga enam ma plaane ei tee. Ma olen suht kehv pettumuste taluja. Nüüd küll taltsam kui varem. Aga siiski.
Ja võib olla ongi õigem elada tänases päevas. Siin ja praegu. Aga selline mõtteviis ei ole minu puhul paraku mitte nii väga zen,  kui just hirm tulevikule mõtlemise ees :(
Igatahes, esialgu ei lootnud ma rohkem kui kolm kuud, ehk suve. Selle ma sain.
Nüüd on jõulud tulekul :)
Pikem perspektiiv on see, et jaanipäev. Mitte jaanipäeva pärast. Suurem asi üle lõkke hüppaja pole ma kunagi olnud :P
Mu pesamuna lõpetab siis põhikooli.
Ma tahan, et ta saaks seda teha rõõmsa meelega ja rahulikult. Ilma, et mu hapnikuaparaat talle kõrva rögiseks. Või mis iganes häält need asjad teevad.
Tema lõpuaktusele ma ilmselt minna ei saa, ma ei ole väga hea treppide ja rahvamassidega juba praegu.
Kuigi see oleks vägev. Ma ise lõpetasin põhikooli sealsamas. Pidasin lõpukõnegi.
Aga noh. Nüüd on nii.
Tegelikult tahtsin ma kirjutada hoopis muust :)
Kuus kuud diagnoosi tähendas ka kuut kuud haiguslehel ning see on omakorda maksimum aeg meie riigis. 182 päeva.  Ühtlasi tähendas see ka minu töösuhte lõppemist. Ja vot sellest ma tahtsin rääkida! :)
Töö tähtsust inimese elus on raske üle hinnata. Kellele mis: palk, eneseteostus jne jne.
Minu seni viimane töö Avinurme Puiduaida perenaisena oli väga lähedal täiusliku töökoha tiitlile. Kui ma nüüd järgi mõtlen, siis väärib see teema eraldi postitust:) mida ma ju algselt plaanisingi :)
Jätsin oma tööga hüvasti teisipäeval.
Tegin kooki ja võtsin ligi vahuveini ja istusime suurepäraste töökaaslastega paar tundi. Näe, juba ma nutangi...
Vaatamata minu alatule deserteerumisele sain ma lilli ja kingitusi, häid sõnu ja mälestusi ning palju eneseusku teele kaasa. Aitäh!
Kohtume veel. Mina nüüd juba kuninga e kliendi rollis!

Õed lihashaiged ja mä(g) rad ja kährikud.

Jälle üks kaua oma järge oodanud postitus. Alustatud juba 10-ndal novembril.
Viimased päevad on olnud tihedad. Enesetunne on ehk keskmisest kehvemgi,  aga toredad inimesed, tegevused ja palju nalja on need päevad päästnud.
Eile sõitsin kaugele kaugele,  kohtuma kahe kauni daamiga. Üks neist ristis meid õdedeks lihashaigeteks :D
Enivei, meie ALS-i uuringud jõudsid eile tõdemuseni, et kuivõrd meie oleme kõik väga ilusad, tegusad ja hea huumorimeelega, siis koledad, laisad ja tuimad tükid on tõenäoliselt kaitstud. Palju tänu meile teie kõigi poolt :P Uuringud muidugi jätkuvad.
Nalja sai palju. Naljad olid peamiselt lämbumise, viimase kleidi, keskmise eluea langetamise jms teemalised. Kõik meie kulul.
Nad on ka mõttekaaslasteks millegi ühise ettevõtmisel, et tulevastel "õdedel-vendadel" kergem infot oleks leida. See, milline infosulg praegu valitseb on kuritegelik!
Kuulsin just ühte lugu jälle, mis mind täiesti ketasse ajas! Aga kuna see pole minu lugu, siis teiega ei jaga.
Ühtteist olen juba ka käivitanud. Kõigel sellel toimetamisel on mu heaks abiliseks Maarika.
Pühapäev oli üllatusvisiitide päev.
Anna-Stiina läks tegema trenni minu armsatele Paidekatele ja mina pressisin ennast ka :) Lubasin Anna-Stiinale, et ma üldse ei sega vahele :D
No ei ole minust sõnapidajat :P
Ja Paidest sõitsin edasi Järvajaanikute trenni külastama. Nüüd treenib neid, nagu paljusid teisi minu kunagisi õpilasi, Katre.
Jaani kährikutega kohtun varsti jälle. 16.detsembril on nad meil Pajustis esinemas. Kolm setti, nii et näeb nii ootuspärast paljast kõhtu, tulesid-vilesid, lillasid parukaid kui negližeesid-bondüleesid :D
Kuna samal päeval on ka minu esmasündinu sündimise päev, siis tuleb väääääägev pidu! Ma väga loodan, et kui mingi karma vms arvates tingimata peab pärast pidu jälle minu autosse oksendama, siis võin seekord seda vähemalt ise teha :)
Ja selle glamuurse jutu lõpetuseks mõned fotod minu lapsukestest.
Punastes kleitides on kunagi mitmest rühmast kokku käinud tantsijad, kelle järgi meid kõhutantsusõltlasteks kutsuti. Kollases kostüümis on Rakverekate esindus, helesinises paidekad ja no kährikud tunnete te niigi ära :)

Füsioteraapia

(Alustasin selle loo kirjutamist 8-ndal novembril. 

Täna on määdžikli juba 18. !) 

Käisin füsioterapeudi juures. Ei, mitte jõusaalis, vaid haiglas, selle kena inimese juures, kelle poole pöördusin esmakordsed eelmisel sügisel. Nimetame teda siis edaspidi füsioterapeut nr 1.
Kuna eile oli mul raske päev, nuttu jätkus kauemaks, siis ärkasin täna liiga vara, ilgelt loppis näo, tavapärasest veelgi kehvema tasakaaluga ning mingi imeliku vibraga, mis vbl on tingitud vererõhu kõikumisest. Pean ikka hankima koju vererõhuaparaadi.  Hetkel on see küll ainus ohver, mida ma nn väärika vananemise altarile olen valmis tooma :) Aga sedagi esialgu vaid mõtterännaku tasemel.
Aga linna ma läksin, füsioterapeudi juurde ka ja siis me tegime natuke tasakaaluharjutusi palli ja tasakaalupadjaga.
Kahjuks ma sellest midagi rääkida ei saa, sest mul puudub piisavalt ropp sõnavara. Nii suur hirm oli kukkumise ees ja nii kehv tunne füüsiliselt. Emotsionaalselt ka.
Aga ma sain aru, et täiesti ilmselt ma praegu veel surema ei hakka, sest mingi osa minust itsitas nagu väike plika, kuna kena füsioterapeut nr 1 pidi mind füüsiliselt turvama :)
Hea tädi Heino olen ikka :) Vabanduseks võin öelda vaid seda, et kõik minu füsioterapeudid on tõesti väga ilusad inimesed :) Ja eelkõige hindan ma nende sisemist ilu ja ametioskusi. Ja nende armastust oma ameti vastu.
Selles mõttes on minu bipolaarne olemus küll hea ettevalmistus praeguseks eluks :P ma olen harjunud, et kui asjad on hästi, siis tean kuskil kuklas, et mingi jama ikka kuskil nurgataga oma juhust ootab.
Ja kui asjad on kehvast veel kehvemaks läinud ning see tsükkel ennast üha kordab, ka siis tean,  et nali on kuskil olemas. Paraku ilmselt minu kulul,  aga ta siiski on!
Kui nalja ei saa, siis mina pole üldse nõus midagi tegema. On nii või? :D

Kui ma nädal hiljem uuesti füsioterapeut nr 1 ja tasakaalupadjaga maadlesin, siis olid nii enesetunne kui tasakaal palju paremad. Sain Füsioterapeudilt kiita. Jee! Kardan küll, et tema käsivarred on minu klammerdumisest siiani sinised. Järgmine nädal jälle ;)
Aga tasakaalupadi, nagu ka trepid on muidugi saadanast :)
Tänane jõusaalitreening füsioterapeut nr 2-ga oli jälle ülitore.
Aga väga väsinud olen küll pärast trenni.
Alguses treenisime kergemate raskuste ja pikemate seeriatega, nüüd on raskused suuremad, seeriad lühemad aga neid on rohkem.
Iga kord, kui ta jälle mingi uue harjutuse või raskusega lagedale tuleb, siis ma kõigepealt mõtlen, et what?! Seda ma küll ära ei tee! Esimene seeria on megaraske! No peaaegu võimatu. No ja siis ülejäänud 3-4 on täiesti tehtavad :) Järgmine nädal juba suuremate raskustega :)
Kõige rohkem nalja saab aga masinatele ja masinatelt ära siirdumisega (jah, selline termin on käigus). Kunagi kasutasin ma äärmistel juhtudel väljendit "siirduge palun istmikku! ". No mis ma oskan öelda... Igatahes, iga uut masinat tuleb kõigepealt igast küljest uurida ja katsuda, et millised osad on liikuvad, kuhu saab toetuda ja kustkaudu tuleb üldse asjale läheneda. No ja pärast jälle maha tulles sama trall. Täna unustas füsioterapeut mu maha :) Mina olin kuskil tublisti oma töö ära teinud, kark oli ununenud mingi eelmise masina juurde ja järgmine ülesanne ootas saali teises otsas. Füsioterapeut ka. Mina polnud veel püstigi saanud. Naersime mõlemad, kuidas mingitel hetkedel on võimalik minu puue täiesti ära unustada. Need on parimad ajad. Ma leian selliseid hetki üha rohkem. Ühel päeval juhendasin telefonis ühte enda õpilast (kes juhtumisi on samuti füsioterapeut), kuidas anda kõhutantsutrenni erivajadustega noortele. See oli tore pooltund. On üliuhke tunne teada, kui paljude naistega olen ma saanud tantsurõõmu jagada. Ja nüüd jagavad nemad ka minu eest. Ja minu puusarätid tantsivad ka nüüd nende õpilastega edasi :)

Kui tähelepanelikult kuulata...

Argipäev

Nüüd, kui minu elus on (jälle) vähem inimesi, kelle eest ma hoolitseda või kelle heaks mina midagi teha saan, on mul oluliselt rohkem aega blogida. Näiteks võin ma nüüd tavalistest (hahaa, tajun ma jee midagi tavalise või enesestmõistevana; aga las ta jääb) asjadest ka kirjutada.
Kodustest töödest on valdavalt minu õlul söögitegu ja nõudepesu. Nõusid pesen ma mugavalt istudes ja see töö, mida ma varem suure pere emana väga tüütuks kohustuseks pidasin, on praeguseks turvaline ja isegi rahuldustpakkuv tegevus. Söögitegemine on seda alati olnud. Lisaks on see minu viis näidata oma armastust ja hoolimist.
Tegelikult on mul olemas ka nõudepesumasin, aga kuna koduke on tilluke, siis tema elab meil küüni all :) Kui kellelgi on väga vaja, siis andke märku.
Koristamiste, tassimiste, enamasti poeskäigu, puude toomise ja kütmisega tegelevad minu nooremad tütred ja keskmise tütre peika on ka suureks abiks. Mina teen seda, mida ma kõige paremini oskan - kamandan.
Tüdrukud on sellel sügisel palju tõbised olnud, tänagi peab noorim arstile minema, sest haige kurk ja nohu ei ole koduse raviga nädalaga üle läinud.
Õnneks on neil koolis hästi ja ehk saame nende haigustega ka ühelepoole.
Noorimat saab varsti näha televiisoris. Parima pagari saate reklaamid juba käivad ;)
Eelmisel nädalal käisid minu juures vallaametnikud, et vaadata kuidas saab hakata täitma kodukohanduskava. Et põrandad köögis, esikus ja vannitoas oleks valmis. Tööd planeeritakse jaanuari, sellele ajale, kui mina Haapsalus olen. Ja lastel on ka vaheaeg. Uus aasta algab niisiis kolimise ja mööbeldamisega... Mina ei saa öelda, et inimeste eest ei hoolitseta. Nii palju või siiani pigem ikka vähe, kui mina olen Vinni vallalt abi küsinud (ürituste korraldamiseks nt),  olen alati abi saanud.
Kõik see abi ja kohandused... Terrass on ju juba valmis ja kõik muu liigub mugavuse poole... Ma olen nii tänulik ja samas ajab see mu ahastades nutma... Sest sellist eestit ma ju ei tahtnud. Igasuguse teiste abi vastuvõtmine on minu jaoks, eks enamuse jaoks vast, alati raske. Tahaks ju ise tubli ja kasulik olla. Andmisrõõm on väga suur rõõm.
Aga ma püüan seda ahastust alla suruda põhjendusega, et kohandatud kodus on teistel minuga lihtsam. Kui minu õudse iseloomu juures lõpuks neid teisi enam ongi järgi jäänud :P
Kõikvõimalikud muutused, mida ma terve elu olen ikka kasutanud tuulena oma purjedes, muudavad mu praegu hapraks nagu esimene jää porilompidel. Ma loodan, et see ärevus on siiski mööduv nähtus. Inimene harjub... kõigega. Nii on (noored vaatasid telekast papasid-mammasid, ja nägin et seal oli mingi koomiline politseinik, kes abitult kobises "nii on". Päris naljakas oli).
 Korstnapühkija käis, koos naisega! Hästi tublid ja toredad inimesed on, võin kontakti jagada. Jälle turvalisem tunne.
Laupäeva hommikul käisin jõusaalis nagu ikka. Olin tubli! Sain kiita :) Mul on muidugi megahea füsioterapeut ka seal, Hanno Tikerbär on tema nimi. Ta ütles, et ma olen tema kõige rohkem pingutav ALS-i patsient. Siinkohal on hästi näha, kui madalale ma olen langenud... Olla halvimatest parim on nüüd hull kompliment :D
Ei, tegelikult ka. See, et ma saan natukenegi milleski tubli olla, on mulle väga tähtis!
Kahju, et ma varem oma elus jõusaalitreeningutele ei jõudnud... Tegelt valetan! Ma kunagi käisin ju, mingi 10 aastat tagasi. Tahtsin omale kava ja puha. Aga see treener sattus minu vormi hindamisel väga segadusse. Kõik, kes meie tantsustiiliga kokku on puutunud, teavad, et me kasutame tantsutehnikas palju ee.. mitte nii igapäevaseid lihaseid :D Trenni teeme palju, aga see ei takista mõnesid meist omamast ka korralikku polstrit(ma arvan, et ma kaalusin siis vast mingi 72 kilo). Uuris ja puuris ta siis mind, eriti piidles silmanurgast mu paksu kõhtu ja lõpuks piisatas küsida, et kas me siis kõhuga mitte midagi ei tee?!? Ma jäin rahulikus ja vastasin, et teeme küll - lõdvestame :).  Nii et oli küll naljakas käik aga puudu jäi... Ma ei teagi... Ei tekkinud usaldust ja head kontakti. Eks enda lollid eelarvamused ka, et jõusaalis käivad kriminaalid ja muidu kahtlased tüübid.  Oleksin võinud teisi treenereid ka kaaluda!
Igatahes on laupäevased trennid nüüd väga mõnusad ja mõnda aega loodan ma nendest treppidest veel üles saali pääseda. Sest vaadake, kuigi tegu on Rakvere ühe uuema hoonega, on nii füsioterapeudi kabinet,  kui jõusaal kaugel kaugel trepist üles. Sport ei ole nõrkadele ja haigetele! Ometi on jõusaal üks väheseid alasid, mida liikumispuudega inimene saaks mõnuga teha. Vinni spordikompleks pidi vist riigilt mingi mega rahasüsti saama. Peangi uurima, kas neil on plaanis ka ligipääsetavus liikumispuudega inimestele ning miks mitte ka basseinitõstuk.
Sellele võiks mõelda, sest ka need inimesed, kes praegu noored, terved ja tugevad on ning otsuseid teevad jäävad vanaks, nõrgemaks, saavad traumasid jne. Ja kuna elanikkond vananeb, siis on need vanad ja viletsad ühel päeval enamuses.
No mõnusalt kraaksun õnnetust siin :P
Nädalavahetusel käis ka esmasündinu oma pojukesega, kes on nii lahe vennike! Panime maha kõik lillesibulad, mis ma optimistlikult varunud olin. Kevad ei ole ju enam mägede taga.
PS! Olen külastatavuse statistikat jälgides märganud, et mida dramaatilisem pealkiri postitusel on, seda rohkem lugejaid. Toredad raisakullid ikka :P Kõige vähem lugejaid on postitusel pealkirjaga "Raamatud" :D

Saatusekaaslased 3 osa. Kairit ja teised naised.

Ma olen nii väga soovinud kontakti saatusekaaslastega.
Ja siis nad tulid. Korraga, 24 tunni jooksul. Kolm eesti naist. Kaunid, südamlikud, minuealised.
Kahega neist olen nüüd kirjavahetuses, loodan ka päriselt kohtuda.
Kuigi öeldakse, et igaühe ALS on erineva näoga, olen juba põgusagi kirjavahetuse jooksul kogenud tuge ühises mures ja mitmeid äratundmisi.
See on kohati ka hirmus, otsekui rõõmustaksid selle üle, et keegi on samuti kehvas olukorras. Nii see muidugi ei ole. Tegelikult annab jõudu teadmine, et kui teised saavad hakkama siis saan mina ka!
Kolmanda naise, kauni noore kunstniku Kairitiga, kohtusin samuti netis tema blogi vahendusel. Päriselus ei ole see kahjuks enam võimalik...
Lugege,  palun,  Kairiti blogi, mis on imeline eeskuju võitlusest, lootusest ning lähedaste (ja ka võhivõõraste) toest.
Kairiti blogist leiate viite tema ameerika tädi blogisse. Lugege palun ka seda. See teeb hingele head, kui koged sellist pealehakkamist, abivalmidust ning usku.
http://kairitkrikk.blogspot.com.ee/?m=0
Rääkisin paar päeva tagasi pikalt Kertuga, kes oli esimene tugi, kelle poole abi saamiseks mina pöörduda oskasin. Teadsin Uku ja Kertu võitlusest ALS-iga jää-ämbri aegsetest meediakajastustest. Üha enam tunnen, et jää-ämbri väljakutse oli küll väga suur asi, aga siiski mitte piisav. Tänu sellele kampaaniale koguti maailmas üüratu summa uuringuteks, ka meil Eestis oli see summa muljetavaldav.
Aga raha üksi ei ravi... Mida rohkem teavitustööd, seda rohkem üldsuse huvi (isegi uudishimu kui soovite); seda rohkem uuringuid, mis ükskord ju ometi viivad ka ravi leidmisele. Tundub uskumatu, et inimkond,  kes on suutnud liikuda kosmoses, kloonida terveid elusolendeid, välja mõelda, luua, ehitada ja ka hävitada mida iganes...jääb jõuetuks pisikeste haigete motoneuronite ees.
ALS kuulub väga haruldaste haiguste hulka. Ometi saab igal aastal Eestis selle diagnoosi oma 30 inimest (statistika),  keskmiselt pakutakse diagnoosimisjärgselt eluaastaid 2-5...meid on päris palju. Mis veel kurvem - seda diagnoosi ei saa mitte ainult haige. Selle diagnoosiga peavad elama ja iga jumala päev TOIME TULEMA  ka haige lapsed, lähedased, sõbrad, kogukond. See on päris suur hulk inimesi, kelle võitlusest me mitte sittagi ei tea! Kui ei tea, siis ei saa vist väga aidata ka.
Ma kavatsen midagi ette võtta. Kui sa oled minuga, siis anna endast palun märku! Karta on, et oma kesiste teadmistega keemiast ja meditsiinist ma vist ravi leiutada ei jõua (kui mu peagi algavaid katsetusi kärbseseenega just kiire edu ei krooni :)),  aga esimesena tuli mulle pähe mõte kodulehe loomisest, kuhu võiks koondada materjali, mis oleks abiks värskelt diagnoositud inimestele ning nende lähedastele. Sest see ei ole mitte ainult üks ämbritäis jäävett, mis sulle ootamatult pähe kallatakse. See on rohkem nagu üks üleni jääs tsinkplekkpang, millega sulle igal ärkvelolekutunnil tuima järjekindlusega vastu südant taotakse. Vahel juba ka unes. Nii, et mingitel hetkel sa loodad, et neid lubatud aastaid on pigem 2 kui 5.

Kohtumine austajaga

Täna hommikul käis mul külas austaja. Platooniline. Teate küll neid mehi, kellega teil kunagi midagi isiklikku olnud ei ole ega ka tule. Tavaliselt suured, karused mehed. Õrna hingega.
Õigupoolest oli ta mul varemgi külas käinud. Kingitustega nagu kombeks. Aga mu kurjad ja kadedad, parasjagu terrassi ehitavad vennad ütlesid, et Jane magab ja nii jäigi tookord kohtumine ära.
Täna istusime kenasti köögis, jõime kohvi, ma pakkusin sooja leiba, rääkisime inimesi taga, lobisesime niisama.
Ta ütles, et oli minu haigusest kuuldes väga häiritud ja otsustas, et tuleb ja räägib minuga, et ei mõtle nii, et aega on ja mõni teine homme.

Enne lahkumist luges ta mulle viimase salmi Charles Baudelaire luuletusest "Raibe". Ja lubas veel külla tulla. Aga mitte liiga tihti, sest üks idamaa tark olla öelnud, et külaline võiks olla nagu päike. Et iga päev ei paista.
Viimane salm on siin, kogu luuletus ise allpool.

Kuid siis, mu iludus! kui tunned haua vilu,      siis hüüa ussil’ võidukast’: et minus alal jääb vorm jumalik ja ilu      mu mädanenud armsamast.

Kahjuks ma teadsin, et ta oskas seda luuletust juba enne minuga kohtumist aga noh, uhke tunne ikkagi :)
Vot nii, mu noored sõbrad, tuleb külas käia! Kingitustega, sõnumiga ja mitte liiga tihti. Mida rohkem mõtteainet te maha jätate, seda parem.

Kui pimedaks läks ja suuuur täiskuu paistma hakkas, siis tundus kõik veelgi romantilisem ja kreisim :)

Kas mäletad, mu arm, veel seda paha saatust      sel kaunil suvehommikul; üks raibe, haisev, jälk, meil’ pakkus õudset vaatust      jalgraja järsul käänakul. Ta jalgu õhku a’as kui ropp ja kiimal naine,      ta’st välja imbus kihvtisid; ja tsüünilikult kõht end avas -- haisev aine,      täis pööritavaid aurusid. Ja raipe toredust kui imet vaatles taevas,      kui lille, mis on puhkemas; nii vänge oli hais, et Sina suures vaevas      ju olid ära nõtkemas. Parv musti sitikaid, kel mädal kõhul pidu,      teeb vängeid, õõnsaid suminaid, kui veniv vedelik hulk röövikute ridu      vaob mööda liharäbalaid. Ja kõik see kihab, keeb kui mässav, veerlev laine,      mis tõuseb, langeb, puruneb; võiks öelda koguni, et kõik see mäda aine      veel elab liigub, sigineb. Ja õudne muusika sest lasust välja kõlab,      kui voolav vesi või kui tuul, või nagu mesipuu, mis kihab, võimsalt elab,      või lehte kahin kõrges puul. Ja kalju taga koer, kes raibet söömas käinud,      meid vahtis silmi pöörmata, ja mahti luurates, mil kui me ära läinud,      võiks saagi kallal’ asuda. -- Ja siiski Sina ka kord oled kui see liha,      see haisev mäda roojasus, mu silmi täht, mu päev, mu unistuste iha,      mu ingel ja mu armastus! Jah! nii saad olema, Sa ilu kuninganna,      kui lamad hauas surnuna, kui pärast viimast au Sind viiakse, et panna      all musta mulla määnduma. Kuid siis, mu iludus! kui tunned haua vilu,      siis hüüa ussil’ võidukast’: et minus alal jääb vorm jumalik ja ilu      mu mädanenud armsamast.

Mis veel võimalik on? Mis veel pekki saab minna?!?!

Tänane shit tabas mind hambaarstil.
Läksin sinna kindla sihiga tõmmata välja purihammas, mida ma aastaid ja aastaid arsti tungival nõudmisel muudkui parandasin ja parandasin ja mis ikka uuesti ja uuesti plommi välja viskas. Hambavalu kui selline on mulle kusjuures üsna võõras teema.
Kunagi, pea 20 aastat tagasi oli küll üks keiss kui ma näost mega paiste läksin ja öö otsa mingit fäänsit konjakit suus hoidsin (haa, vbl sellepärast ongi konjak üks väheseid õlisid, mis minu lambis ei põle). Hommikul tõmmati purihammas välja. Paha lugu oli sinult see, et ei paistetus ega ka valu ära ei läinud. Kuna mul varem hammast välja tõmmatud ei olnud, siis arvasin, et küll laabub. Kolm päeva läks mööda, siis sai villand. Läksin tagasi ja siis tuli välja, et mingi paise oli igemete ja põse vahel hoopis. Pmst see hammas ei puutunud üldse asjasse. Võiksin sellega siiani õllepudeleid avada. Aga noh, mul läks ikkagi hästi, sest samal ajal sai üks mees taolise asja pärast veremürgituse ja viskas saba. Lehest lugesin.

 Aga tagasi tänasesse. Sain kolm tuimestavat süsti, tangidega litaka vastu ülemisi hambaid, natuke röökida ja saatekirja arsti juurde, kes peab nüüd need jäänused narkoosis eemaldama. Tartus.

Nüüdseks on üritusest möödunud 1,5 tundi. Pool nägu ripub, neelata on valus, sülg voolab mööda lõuga alla, kõne ei ole just ladus. Tüüpiline ALSile.
Tänan effing väga selle tulevikupõike eest!
Jah, see ei ole enam mingi tavaline ajudekepp, see on karmasuutra :D

Raamatud

 Mõtlesin, et paneks nüüdsest kirja kõik raamatud, mida ma loen (ja loen ma palju) .  Et kui ma ise enam raamatukokku ei saa, siis on toojatel kus järge pidada. Meie Roela raamatukokku viib trepp, mis on kitsaste, lagunenud astmetega. Libedat aega arvestades ega mul pikka pidu ei ole seal käimisega. Rakvere raamatukokku pääsen ilmselt kauem.
 Raamatukogud on minu südamele väga armsad. Raamatukogud ja RMK puhkepaigad ja matkarajad on ühed vähesed tasuta ajaviited, milles on minu jaoks piisavalt luksust ja dekadentsi :) Vaatab, mis nende matkaradadega saab nüüd :P
 Lugenud olen ma lapsest saati. Olin koolieas, kuni puberteedini, selline tubane, vaikne laps. Minu ema ja isa lugesid ka palju. Üks kahest kenast asjast, mida ma nende kohta öelda saan. Teine olen mina.
 Loomulikult olen ma lugenud palju romantilist kräppi, mis on kreeni keeranud paljude naiste ootused suhetele; krimkasid, ulmekaid, aga palju ka elulooraamatuid ja pmst kõike mis kätte sattus. 15 köidet Balzaci ka. Ülikooliajal koguni filosoofiat aga no seda ei tahaks küll rohkem teha :)
Käesoleval eluperioodil lähevad kõige rohkem peale krimkad ja trillerid, mida stephenkingimad ja "skandinaavjamad",  seda parem. Millegi abil peab vahepeal oma isiklikust õudukast eemale saama.
Täna sattus mulle aga kätte raamat, mis tundub nii kuradi õudne, et jääbki ilmselt lugemata! Gaetan Soucy "Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke". Autorile jagus eluaastaid üsna napilt, läksin guugeldama, et mis temaga juhtus. See raamat on nii sassis värk, et Wikipedia pakutud infarkt mind ei üllatanud. Võibolla tuli talle uue raamatu idee, mis oli veel õudsam :P
Väga tubli minust rääkida raamatust ja autorist, keda ma veel lugenudki pole (ja vist rohkem ei loe ka) aga see on ikka täiega räige. Kõvasti hullem kui see kreisiraadio pekkiläinud stsenaarium ( Vaga Võrno heietused noh :))
 Kodus ei ole mul kunagi palju raamatuid olnud. Need vaid, mis kingituseks olen saanud. Mõne üksiku olen ise ostnud.
Mis mu lemmikraamat on? Pole õrna aimugi :), ma unustan nagunii kohe ära nii autori, pealkirja kui sisu. Ja loen ka diagonaalis, pikad heietused jätan vahele. Lõpu loen enamasti ära siis, kui raamat on keskmiselt huvitav. Jätan lugemise vahel pooleli ka.
*Eelmine tüdruk. JP Delaney
 *Hüvastijätuks pole aega. Linwood Barclay
 *Herilasepesa. Patricia Cornwell. .  *Öökull. Samuel Bjørk
 *Tapamaja. Lee Child
 *Prügivedaja surm. M.C. Beaton.  *Haruldased esemed. Kathleen Tessaro
 *Kui olen lahkunud. Emily Bleeker

Eduelamus/motivatsioonipakett

Kuidas säilitada motivatsiooni, kui mingit häpi endi pole olemas ega tulemas?
Tuleb latti alla lasta! Veel rohkem! Veel allapoole! Veel! :D
Kui see tundub sulle võimatu, siis ei ole sa lihtsalt piisavalt kuses.
 Mul oli hiljaaegu üks pidu, mille käigus mu purjus sõbranna mind mitmel erineval naljakal ja mitte nii väga naljakal viisil häbistas; oksendas täis mu auto, roojas täis mu sauna; kes iialgi ei küsi, kuidas mul läheb või kas MINA abi vajan. Ahh, kui ta mind rulaatoriga jalutamas nägi, siis hakkas ta lihtsalt naerma. Siis ma korraks kiunatasin küll. Ta ütles, et talle ei ole see veel kohale jõudnud. Noh, ega ta ei ole nii palju kaine ka, et midagi kohale jõuda võikski. Aga omal veidral moel on ta olemas. Ja omal veidral moel on ka minul abi sellest, et keegi mulle toetub. Suunan teda nüüd viinaravile. Ütlesingi otse, et ta ilmselt ei taha kuskilt metsavahel täis peaga surra. Nagu minu ema.
Ja kui siis teine sõber ütles, et kuidas ma küll sellega hakkama saan siis... jah, kui sul on ikka endal suurem jama kaelas, siis ega ei viitsi mingi oksese auto pärast eriti närvi minna küll.
Ma ise näiteks ei suutnud kunagi mõista inimesi, kes stressi ja murega koristama või nõusid pesema kukkusid. No nüüd pesen nõusid küll ja veel :) Kõik olmeline ja argine on ju turvaline.
Nii et sõbranna, kes sul vanast harjumusest endistviisi  nelja jalaga seljas elab ja sinu probleeme ignoreerib võib mõnel hetkel tunduda paremgi, kui need, kes kuidagi olla ei oska. Olge need, kes te olete, jumal küll :)
Mina olen ka mina edasi, ma ei jaksa ka koguaeg mingi haige olla :P
 Aga jah, inspireerivatest - motiveerivatest plakatitest siis mõned viimase aja lemmikud teilegi.
Feissi ja instasse ei saa kõike panna. Seal on palju juhuslikke lugejaid. Inimesed on õrnad. Haigustest ja surmast rääkimine tekitab paljudes ebamugavust. Isegi kui need on teiste omad. Need kes blogisse satuvad, juba teavad, mis siit oodata on :)
 Niisiis mõned inspiratsioonilaksud, mille järgimine ei nõua liiga suurt pingutust :)

Nii vaikseks kõik on jäänud.

Tegelikult ei ole. Aga midagi on muutunud küll. See suur roosa turvamull, mille Universum? mulle diagnoosiga kaasa andis, on nüüd sügistuultega minema lennanud. Argipäev on taas kätte jõudnud. Selles on nii halba kui head, nagu igas argipäevas. Hea on nagu hea ikka, halvad asjad on esma-, loodetavasti ainukordsed. Kuniks see mull mind kaitses, ei kraapinud suurt miski mu hinge. Ja eks ka teised inimesed mahtusid koos minuga selle mulli sisse. Nüüd oleme... rohkem eraldi. Kes on eemaldunud, kes läheb lihtsalt eluga edasi, kes ei oska/jaksa ikka/enam oma tunnetega toime tulla. Nüüd jõuab see kõik rohkem minuni. Mõni asi riivab hinge rohkem, mõni vähem, mõni kriim paraneb kiirelt. Mõni paneb õlgu kehitama, mõni ajab naerma. Nagu ikka. Kas ma vaprusest olen rääkinud? Ju ikka. Kindlasti. Vapper ma ei ole kunagi olnud. Julge, avantüristlik, teatraalne, jah, seda küll. Mida ma ei teadnud, on see, kui tugev ma olin. Olen omal moel ikka veel. Seda kadunud tugevust näen ma asjades, mis nüüd tegemata on. Ega midagi ei juhtu, kui tegemata jääbki aga kurat! kui palju ma ikka jõudsin ja tegin :D Tore on, nüüd saavad inimesed mu ümber vahel natuke hinge ka tõmmata :D Aga mitte väga pikalt. Sel nädalavahetusel näiteks kogunevad mehed mulle terrassi ja kaldteed ehitama. Vennad ja poeg ja tütrepoeg :) ja Janek ja teise tütre peika. Ma ei saa seda neile näkku öelda, hakkan kohe pillima, juba pillingi, aga ma armastan neid kõiki väga! Ok, tütre peikat mitte eriti, sest ta on meil alles uus :) aga ta on väga tore ja tubli noormees! Loodan, et kõik naised ja lapsed tulevad ka nii et tuleb üks tore suguvõsa kokkutulek. Materjali peale on kulutatud juba hunnik raha, täitsa ILMA asjata, sest maha on sadanud hunnik värsket valget sitta ehk lund, võiks ju terve kuradi linna sellest ehitada mulle kui teaks, et kevadeni püsib :P Kaugemale ma praegu ei mõtle.

Muidugi olin ma enne sellest terrassiprojektist rääkides ülearu ülemeelik ja põhjendamatult optimistlik. Miks, oh miks, toodi mulle punased!!! katuseplaadid tumepruunide või tumehallide asemel??? Aaaarghhhhhh! Ma olen muidugi mõelnud, et ehk võiks pika ja piinarikka iga päev natukesehaaval suremise asemel olla üks väike infarktike aga kuidagi väga mage oleks see saada katuseplaatide, või noh, tegelikult ikka selle pärast, et mind ei kuulata :P Samas on see esimene kord üle väga pika aja, mil ma niimoodi vihastasin, et sõnad otsa said. Omal kombel on see ju hea märk :) Punased plaadid!!! Nagu mingi tsirkusetelk, klounide kodu ma ütlen :P Mulle väga meeldib, kui pere minu juurde kokku tuleb ja ma saan kõigile süüa vaaritada. See on nii kodune ja turvaline olemine. Seda juhtub ikka mitu korda aastas. Nüüd, kui esimene lumi maha tuli, on kuidagi veel helgem ja jõulusem tunne... Muidugi ma mõtlen, et kas tänavused saavad olema minu viimased jõulud.

Millest mõtled, seljaaju?

Eilne õhtu ja öö olid ebamugavad. Väsimus uuringutest ja eks ka omajagu hirmu. Mitte niivõrd uuringute, kui just tulemuste ees. See, et ma olen muidu terve ja tugev ei muuda ju tegelikult asjade kulgu. Aga teadasaamine, et vaat nüüd on olemas ka need sümptomid ja siit logiseb ka ja... Muidugi harjub ka sellega, aga see teadasaamise hetk ise on jälk. Aga nalja sai muidugi ka. Õhtuse tee tõi meile meespõetaja. Selline noor, arglik ning tänu küüru hoidvate seljale ja ebalevale olekule tundus pisut pahaendeline. Palju palju rohkem pahaendeline tundus ta aga öösel 3.15 palatis ringi hiilides :D Ma tean, et see on tema töö öösel patsiente kontrollida, aga kui sa öösel unetuna lebad ja siis keegi vaikselt ringi luusib... Kriipi :d Ja siis saigi hommik! Kõigepealt läksin logopeediga neelamisröntgenisse. See mida ma hullupööra kartsin. Kujutasin ette, et see on midagi mõõganeelamise laadset. Ilge öökimine ja pärast oled kontideni ilane :D Tegelt istusin küljetsi mingil pingiribalal ja larpisin erineva tekstuuriga produkte. Kõige raskem oli oma ahtriga seal servakesel püsida. Kui arst mind rohkem pöörata käskis, siis ma muidugi lihtsalt pidin küsima, et kas ta mu puusa ikka vaatas? Ajas tagasi :) neelasin siis baariumiga? segatud vett, jogurtit ja leivapudi. Aitäh! Väga hea... ei olnud :D Neelamise kohta täpsustasin veel, et kas lonkshaaval või nagu õlut :P igatahes päädis see üritus sellega, et röntgenimassin läks lolliks ja leivapudi ma kõike ära ei söönudki. Seda juhtub tihti, et kui ma närvis olen, siis ütleb minu lähikonnas olev tehnika üles. Sihuke mentalist olengi :P Aga nagu te mu toonist aru saate, oli selle neelamisega kõik korras. Röntgenimassin jätkas ka pärast oma tööd. Siis oli üks põie uuring ultraheliga, siis auditooriumisse üliõpilaste ette, siis kopsuuuringule (spirograafia) . See tähendas natukest suukaudu ähkimist mingisse torusse. Viis minutit ja okeika sellega. Niisiis, mu noored sõbrad - ettemuretsemise harjutamine oli täiesti nõme ja ebavajalik. Mingeid bulbaarseid nähtusid mul veel ei ole. Siis tuli südameuuring. Mul on süda täiesti omal kohal! Siis tuli arst ja me rääkisime pikalt. See oli hea jutustamine, me mõistame teineteist. Aga sellest kunagi eraldi teemas. Kõik analüüsid on mul head või vähehalvad ning isegi enmg viitab sellele, et haigus ei ole ägedas faasis. Praegune diagnoos on motoneuroni haigus, võimalik ALS. Nii. Kopsus on mingi asi, millest kopsuarst minuga veel rääkima tuleb. Nüüd on jäänud veel kõhu ultraheli ja seljavärk. Ja homme koju! A Oi plää... Lumbaalpunktsioon minu lemmikprotseduur küll ei ole. Ja ma feilisin sellega, vaatamata korduvatele katsetele! Lihtsalt ei saanud kätte midagi, kuna mul on loodusest antud väga nõgus selg ja lülid on liiga koos. Paar korda läks nõel vastu jalanärvi, see tunne oli maarvan nagu see, kui sulle taserit antakse, paar katset olid vastu luud ja lihtsalt nii valusad, et ma kiunatasin ja pisaraid lendas (no ja ripsmetušši ikka ka). Ja siis me rohkem ei proovinud lihtsalt. Võib olla järgmine kord ja siis ka ainult koos tudurohuga. Arst vabandas ette ja taha aga see ei ole ju tema süü. Kahju, et me neid analüüse ei saanud. Praegu on lihtsalt selline tuikav valu seljas, aga pakutud valuvaigistit ma veel ei tahtnud. Hõõõ! See oli kole! Mis siis veel... Kõhu ultraheli oli korras, maks mitte nii väga aga seda need tabletid teevad. Kopsuarst ja füsioterapeut on minu hingamisega väga rahul, ütlesid, et on näha, et ma olen olnud füüsiliselt aktiivne ja tegelenud hingamisega varem ka :) Kopsuarst rääkis pikalt ja põhjalikult ja küsis asju ja ma ei saanud üldse aru, et miks ta nii palju aega raiskab, et mul on ju neelamine ja hingamine korras ja selles arteriveres oli ka hapnikku küll ja see mingi väike plekk nüüd küll sellist tähelepanu ei vääri. Ja siis äkki lajatas! Enne ju neuroloog ka rääkis, et nad olid kokku leppinud, et räägivad edaspidi patsientidega aegsasti. Et millised vahendid on nende käsutada siis, kui...Siis kui patsient enam ise süüa ei saa, ja hingata ei jaksa ja kõik jutud. Seda enam, et ma olin juba arstiga rääkinud ravitahtest, mida me kõik saame avaldada. Mina ütlen täna, et kui mulle peaks langema osaks õnn saada pihta meteoriidi või infarkti, siis mina ennast elustada ei luba. Kui mul peaks käivituma mingi instinkt ja ma üritan iga hinna eest oma ebakvaliteetseks muutunud elu külge klammerduda, siis palun kutsuge mind korrale! Kui te tõesti midagi öelda ei julge, siis seiske lihtsalt poolkogemata mingi vooliku peal või sikutage vaikselt mõni juhe seinast välja! Kui te aga mõtlete mind kuskile vegeteerima jätta, siis lugege palun uuesti üht eelnevat lõiku öösel 3.15 ringihiilivast sanitarist! Jätke see kellaaeg endale meelde! :P No ja kui me juba selliste morbiidsete teemade juures oleme, siis räägime selle jutu ka ära. Paljud inimesed on minu käest küsinud, et kas ja mida saaks minu heaks käekäiguks teha. Eks need ajad on vast ees veel ja kui siis on midagi, mis minu lähedaste elu kergemaks teeb, laske käia! Aidake ennast ribadeks, mida iganes nad vajavad. Endale ma ei taha küll midagi. Mul on nii palju õnne olnud elus, et veel midagi tahta oleks ilmselgelt liiga ablas isegi minu kohta :D Küll aga tahaksin ma teada, mis on need asjad, mida mina saaksin teie jaoks teha? Kindlasti on mitmeid õhkujäänud lubadusi, plaane, soove ja värke, mida ma saan praegu ära klaarida. On aeg sellega tegeleda. Jääge moodsaks!

Mis tehtud, mis teoksil?

Olen tänasest Tartus dr Rallmanni patsient. Väga sümpaatne arst. Kohe pärast saabumist tuli palatisse, rääkisime pikalt, imet ta oma sõnul ei tabanud, määras hunniku uuringuid ja nägi märke, mida mina ise veel märganud ei olnud. Sellepärast ma siin olla ei tahagi, et midagi head ma ju ei kuule. Kodus on kõiki sümptomeid oluliselt kergem ignoreerida. Käisin ära juba eee... Enmg? Uuringul. See on see kui sinu lihastesse aetakse väikseid nõelu ja siis mõõdetakse midagi. Olen nüüd plastrikestega üleni kaetud, nagu oleks okasseaga maadelnud. Aa, üks põhiküsimusi on, et kui palju ma kaalu olen kaotanud. Olen ma jee! 3 kilo on juurde tulnud!!! Paranähtus täielik. Sellepärast ma ennast ei kaaluga - siin ei ole lihtsalt võimalik võitjaks jääda :P Analüüsid võeti, kanüül paigaldati ja nüüd ootan kopsu kompuutrit. Ma ise küll mingeid hingamisprobleeme veel ei tuvasta aga kui ma pikalt kõnelen, siis teen hingamispausi küll ja lapsed küsivad, et miks ma ohkan. Ma ei taha sinna uuringule minna... Ausalt. Ma ei taha teada. Aga eks ma ikka lähen, kus ma pääsen. See uuring on vist kopsukasvaja välistamiseks. Et algstaadiumis kasvajad pidid organismi mürgitama vms. Ega keegi küll tegelikult mu diagnoosis ei kahtle aga noh. Kui peab siis peab. Üldiselt mõte lämbumisest mind väga ei võlu aga samas võivad mul paralleelselt olla nii kopsuvähk kui als ka, nii et saab ka hullemini. Just äsja pandi mulle igaks juhuks kanüül (mäletate, mis eelmine kord juhtus, kui mulle siinmajas kanüül pandi:P), et kui midagi kopsukompuutris ebaselgeks jääb, siis on vaja kontrastainet süstida. No ma olen ette kindel, et on vaja. Natuke aega tagasi võeti mult arterist verd, et hapnikku mõõta... Eriti hele, ehk hapnikurohke, see välja küll ei näinud :( Kuna arterist on raske verd kätte saada, siis mul võeti seda kolmest kohast. Aga minuga ongi alati nii, kui saab keerulisemalt, siis nii ongi. Homseks on kindlalt, oli vist 11.30, see seljaaju vedeliku uuring. Arst ütles, et võib mingit "tudurohtu" teha. No näis. Kopsukompuutris on nüüdseks käidud. Oli tore, kestis umbes kolm kopsutäit lubatud poole tunni asemel. Mis oli üüüüüratu kergendus. Ja kontrastainet ei süstitud nii et nüüdseks olen ma kanüülivaba (ma ikkagi ei hoidnud oma lõugu koos ja rääkisin õdedele selle eelmise korra loo ära :P) Tänaseks on kõik. Homme on neelamisuuring, ultraheli, seljaaju ja midagi oli vist veel. Mõni pilt ka

Fotod

Paari nädala pärast on Tallinnas taas idamaise tantsu festival ja festivali programmis ka fotokonkurss. Vaatasin vanu pilte. Nutsin ja naersin ja kuskile omadega ei jõudnud, sest neid on niiiiiii palju :) aga panen mõned, mis sõelale jäid siia ka. Iga pildiga tuleb meelde lugu, mis on jälle seotud ühe teise looga ja see on paras 1001 öö jagu jutustamist. Aa, ma kirjutan seda blogivärki telefonis. Vbl on see sellest aga vbl lihtsalt lollusest, et lehe küljendus ajab mul südame pahaks. Küllap teil ka. Ega see ei olegi nõrkadele tegelt :P

PS! See "Lavahirmu“ pilt sai muudeks meie festivali fotokonkursil esikoha, tänu millele mina vaatasin galakontserdi VIP kohalt, vahuveiniklaas näpus :)