Persse! Persse! PERSSE- PERSSE- PERSSE!

Kuna ma ei ole enam oma eluga kaasteeliste ja nõndanimetatud sõprade suhtes võimupositsioonil :D , siis ei saa ma kedagi otse näkku persse saata. Jube kahju! Kasutan siis oma blogi väljaelamiseks! Teemaks on siis niinimetatud sõbrad (kes sinuga ainult siis ühendust võtavad, kui neil midagi vaja on) ja need kiibitsejad, kes sinu ligidusse hoiavad, kui sa parasjagu elu laineharjal surfad. Kui aga sinul abi vaja on, siis äkäää, "kiire - ma ei saa kahjuks- mul on töö - vanaema kassil on ristsed jne jne jne" (loe: see ei ole minu prioriteet). Ja kui te nüüd lugesite (mida te ilmselt ei tee, sest on vähetõenäoline, et ma teile enam kuidagi kasulik saan olla) ja ennast ära tundsite, siis lugege ükskord veel. Ja minge ikka korralikult persse! Ärge enam tagasi tulge.

Viimnepäev

Täna on minu selle aastaringi viimane päev. Viimast päeva nälikändviis olen. Kui aus olla, siis pole minul selle numbriga küll mingit pistmist. Ega ka ühegi teise numbriga :) nii, et ma ei oska öelda, kui vanaks ma homme omastarust õigupoolest saan :) mingit tunnet ei ole. Aga see kõik ei takista ju suure mürtsuga pidu pidamast. Uuemal ajal stiilipidudega.

Kõik algas 2009. Olime laste isaga värskelt teineteist taas leidnud ja no endal oli ka niiii häbi jälle sellepärast, et ristisime sünnipäevapeo Latiino-Amerikaano seebiseriaali "Metsik piimamees don AleJandro ning kaunis tantsijatar Esmeralda" 217nda osa võteteks. Kutsusime 2 sõpra ja oligi tore! Järgmine pidu oli "Tööline ja kolhoositar" ja see pidu vääriks eraldi peatükki! Jube palav ilm oli, äikse-eelne, troopiliselt niiske ja eks see ilm mulle ka saatuslikuks sai :) Pidu algas poolest päevast, võttis kohe ägedad tuurid üles ja kell 8 laulsime me juba õllepruulujat, seistes püsti pinkidel/laudadel, mis ainult vanast harjumusest koos seisid.

Kõik oli puhas klassika: räim tomatis, valge viin, punased nelgid. Kui mu armsad tantsutüdrukud punaste lippude lehvides saabusid, siis tegid nad Piibe maantee ääres tootmisnõupidamise.

Ja jalgrattal möödus neist koos kaaskonnaga -arvake kes? Õige, Andrus Ansip! No küll võis tema alles üllatunud olla elust maal. Olime alati mõelnud, et kas ta märkas või mõtles. Eelmisel sünnipäeval juuksuris olles müsteerium lahenes...juuksur ütles, et oli seda lugu Andrus Ansipi mingis intervjuus kuulnud! On see nüüd linnalegend või mis? Igatahes pidu läks edasi murumängudega ja sealsamas sauna taga see pidu minu jaoks ka lõppes - kalossid ja märg muru ei ole hea kombo (nagu ka kroksid ja lumekirmetis, kui te olete mõnda eelnevat postitust lugema juhtunud :P) Kukkusin ja see on ainus kord, kui ma pildi tasku olen pannud. Vist sellepeale, et mu armas abikaasa (toonane :)) mind murdunud käest hoides püsti üritas sikutada :)) Püsti ma igatahes sain ja kui hakkasid mingid kiirabi kutsumise jutud, siis tulid ka pilt ja hääl tagasi. Ütlesin, et seda häbi ma üle ei ela, 10 autot õue peal ja mitte ühtegi kainet juhti ei ole ja see oleks ikka liiga piinlik. Soovisin kõigile head peo jätku ja läksin magama. Magasin hästi. Hommikul ärkasin vaikuses, märjas voodis ja paistes käega. Arusaadavalt tegi mind kõige murelikumaks märg voodi. Õnneks leidsin ma voodist, märjad käterätikud, mis olid ( ma loodan) mulle kompressiks toodud :) Õu oli väga romantiline, kaetud cd-plaatide, põlenud küünalde ja mulle kingiks toodud peente napside taaraga. Ohkasin kergendusest - oli ilmselt tore sünnipäev olnud! Veidral kombel ei olnud käeluu siiski ööga kokku kasvanud ning nii ma siis kaine juhi tekkides traumapunkti läksingi.

Nii, järgmine oli:

See oli, nagu nimigi ütleb, metsik-metsik pidu. Palusin külalistelt väikest kultuuriprogrammi ning murumänge ja nalja sai kõvasti ja kakeldi ja draamat ja veel draamat ja seda sünnipäeva minu abielu enam üle ei elanudki. Täitsa kahju vahel isegi, olin teisega juba täitsa harjunud :P

Nüüd aga teen kiire hüppe pärisellu, võtan leivad ahjust, kamandan tütrekesi koristamise juures ning toon bussi pealt esmasündinu koos tema esmasündinuga :) Loodan pärast edasi heietada :) Äääänd ai äm päkk :) Enne taas mälestustemaale rändamist teateid päriselust. Sain äsja otsuse oma töövõime kohta. Tema nimelt puudub järgmised viis aastat, kuna: " isik ei ole võimeline tema terviseseisundit ning sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise piiranguid, nende prognoosi ja eeldatavat kestust arvesse võttes töötama." Tänan töötukassat ja Aktsiaseltsi Rakvere Haigla mõistva suhtumise ja optimismi eest (5 aastat ikkagi) :D. Tänu on siiras, valmistasin ju ennast ette vihaseks võitluseks ja eks ma olin ikka natuke mures ka. See kolm ja poolsada eurot, mis nüüs igakuiselt mu arvele saabuma hakkab, hoiab hinge sees küll. Jumal tänatud, et mul pole ravikulusid. Aga noh, kui keegi ikkagi tahab osta mu neeru või näiteks esmasündinud tütart, siis olen läbirääkimistele avatud :D

ho-hoo-hooo, iga päev on jõulud :)...

...või sünnipäev vms. Tekkis juhuslikult täiesti vaba tund aega ja eks ma siis blogin. Tegelikult peaksin ma hakkama pidama ka oma "musta raamatut", kuhu lähevad kirja need vähemrõõmsad mõtted ja tunded, mis kuuluvad avaldamisele postuumselt rubriigis: " minu surmas palun süüdistada ...:P " Aga jah, sünnipäev. Päriselt ka, nagu iga päev oleks. Ja jube läilaks on elu läinud, et töölkäimist ei ole ja ebameeldivate tegevuste jaoks pole aega, sest meeldivaidki ei jõua ära teha, järjekord ootab uksetaga :) Nagu sööks kogu aeg torti. Sellised mured siis! Külalisi on käinud, lähemalt ja kaugemalt ja eks tuleb veel, sest, et - JAA! Päriselt ka tuleb sünnipäev. 15. 19. ja 22.juulil on juba kuupäevad paigas. 17. veel tööjuures. Niipalju siis sellest, et igal aastal vaid õigel päeval :) Sõbranna kinkis mulle maagilise reiki seansi. Olles küll loomupoolest umbusklik, kujunes sellest väga huvitav ja meeldiv kogemus. Energiat tuli juurde kõvasti. Vbl olen ma aga õppinud nüüdseks oma jaksu paremini doseerima ;) igatahes teisele seansile läksin ma juba oma raha eest. Aga rohkem siiski sinna ei lähe. Sest poole minu seansi pealt pöördus jutt paraku sellele, kuidas mina oma kontaktidega hoopis teisele poolele kasulik saan olla ja selliseks ümberlülituseks ma oma õrnas seisus sel hetkel paraku valmis ei olnud. Jah, me küll rääkisime edasi aga minu usk lõi vankuma. Selge see, et ma olen ka ülitundlik olnud kõik oma elupäevad. Karma on mul aga ikka balansis, sest seansilt ära sõites märkasin, et mind jälitab üks auto :) ja kihutab minust mööda ja jääb seisma mu ette - mul oli autol rehv täiesti tühi. Ja sel heal jälitajal oli sama tänava otsas töökoda. Vedas jälle :) Eelmise hala jätkuks veel, et hiljaaegu oli mul selline raipeks olemise tunne ( noh, et raisakullid tiirlevad ümber su kooleva keha) ka ühe toidulisandite bisnisega seoses. Aga noh, mis sest enam. Toidulisandeid ma ei võta hetkel midagi. Aga mõtlen mõnedele :) Massaažile mõtlen, kinesioloogiale,nõelravile ja ühe nõia juurde lähen ka. Need kõik on heade inimeste soovitused, mis järgi proovida tuleb. Igav mul niisiis ei ole. Võsul käisin, massaažilaagris. Kliendina. See on meil nagu väike traditsioon kohe. Sel korral nautisin aroomimassaaži. Vaatega merele :) No ja siis oli ju ikka vaja varbad ka päriselt merre kasta. Aga see 200 meetrit maastikul möödus paraku väga vaevaliselt. Kaaslase käevangus rippudes ja siiski puhkepausidega. Niisiis kipun ma oma võimekust üle hindama. Tagasiretkel (ikka sellest 200st meetrist on jutt) läks silm korraks märjaks ka. Selles mõttes on näe kõik tasakaalus siin looduses - koos jaksuga kaob ka tahtmine midagi ette võtta. Praegu ma veel muidugi nii kaugel pole :) sestap käisime pühapäeval Kõrsikute kontserdil. Ilm oli imeilus ja kontsert ise vahva ja lapselaps tegi lava ees tantsu- ja muidushowd...olemine oli täiuslik. Kuni püstitõusmiseni :P ma hetketi ju täiesti unustan oma piirangud. Ikka veel. Eelistaksin vist mitte, sest need reaalsusesse prantsamised ongi kõige raskemad. Nii otseses kui ülekantud tähenduses ;) oot-oot, mis sellest "iga päev on pidu" postitusest nüüd sai? :D Laupäeval aga käisin oma imeliste tantsutüdrukutega esinemisel kaasas. See oli jällegi väga tore elamus! Kui bänd mängis, siis ootasin pikisilmi mõnd aeglasemat lugu, et ise ka tantsupõrandale pääseks. 2 tükki tuli ära ka :) Vahepeal pandi mind ka laulu sisse. See oli üllatus! Loodan, et saan seda ka jagada. Ja kuulsin ka oma elu ilusaimat armastusavaldust. Ja noh, ega ma kelkida ei taha aga eks neid ole ikka kuuldud ka ;) Kuulen ehk veelgi, huvi on :P Kuulge teie ka! Tsaupakaa praegu!

Lisan ühe pildi ka. Õpilased pidid oma õpetaja nägu olema, seega olen ma väga ilus! :D Igaks juhuks mainin, et härrasmees tagareas ei ole minu ega eespool mainitud armuavaldusega kuidagi seotud. Fänn lihtsalt.

mis ma täna unes nägin :)

Seda parooli kasutasid minu kavalamad tantsuõpilased siis, kui trenn neile mingil põhjusel üle jõu käis. Põhjust enamasti kaugelt otsida ei olnud vaja - pikk pidu nii kuuel juhul viiest:) Huvitavaid unenägusid olen ma alati näinud. Mitte küll häirivalt tihti. Enamasti suudan ma omaenda eelmise päeva tegevustest/mõtetest kompoti kokku keeta a la vahuveini-frikadelli smuuti (retsept on jällegi valminud koostöös mu armsate õpilastega, selleks ajaks kui ma enam tahket ega ka liiga vedelat toitu ei saa neelata :)) Täna öösel viibisin ma Võsu rannal, Käsmu oli kiviga visata (minu isiklik palliviske rekord on 17,5 meetrit. Sellega sai kolme kätte. Peamiselt küll sellepärast, et kekaõps oli klassiõe ema :)). Mingid lapsed saatsid vastaskaldalt teele karbi. Seal sees olid kassipojad...mis hetkepärast muutusid hüljesteks. Ema ja 2 poega...Ema, raibes, pani mere poole ajama, pojad järgi. Ja ma ei saanudki neid päästa :P Unenägude seletaja ütles, et hüljes unes tähendab sulailma. Oleks palunud küll, 8.juuli ikkagi. Sünnipäevani on jäänud nädal. Lilled ja kingitused juba saabuvad :) Minu mees, romantik ja mässaja nagu ta on, kinkis mulle külmutuskapi!!! Jättis mu parklasse passima ja läks ostis lampi külmiku :) Daaa! Aga mässaja sellepärast, et ma ei arva midagi erilist majapidamistarvetest sünnipäevakingitusena. Kui ei ole just küsitud. Tema sünnipäev on ka varsti ja ta on nüüd viinud mängu uuele tasemele :) Eelmiseks sünnipäevaks sai ta 1000 männitaime...seekord kindlasti mitte. Ma arvan, et mingivõõrkeelne räpialbum tuleb ära küll :P

palun vabandust, et ma nii laisk kirjutaja olen

Ma ise lähen küll sapiseks, kui mõni blogija, keda ma jälgin, küllalt kiiresti ei postita :P Eks ma olen ennast natuke pausile pannud aga samas mitte küll ka lausa laiselnud :) võrreldes oma eelneva elutempoga olen ma muidugi väle nagu tigu. Ainus asi, milles ma märkimisväärseid tulemusi saavutan, on asjade unustamine. Blogimine sealhulgas. Aga tehtud on nii mõndagi. Püsin elus ja käin ikka veel kahel jalal. Krreitt saksess! :D Külastasin ühte meeldivat daami lõuna-eestis, kes sai sama diagnoosi aga on nüüd terve! Jaa! Minu arst ütles muidugi, et ju siis oli vale diagnoos :P sihuke rõõmupall on ta mul ikka :) Aga selle armsa, terve inimese edu saladus on küll lihtne ja ma ütleks, et kergesti järgitav : mürgid kodust välja, usk tervenemisse, nõelravi ja ühe helsingi kiriku imettegev ikoon. Kui sa juhtud seda lugema, siis aitäh sulle veelkord - imedesse võiks iga inimene uskuda. Ja kuigi mina olen oma usutunnistuselt umbusklik, siis lükkas just sinu jagatud lugu mind nö valguse poolele tagasi. Ma olen tegelikult praeguseks ise väga üllatunud sellest, mihuke kuradi tapaleviidav lammas minu sees elas...kui kärmelt ja alandlikult ma selle diagnoosi ikka vastu võtsin. Hämmastav! Ja minu ettemuretsemisvõime on ka tase omaette. Aga kokkuvõtvalt - kui me ei tea selle haiguse tekkepõhjuseid, -mehhanisme ega isegi kulgu, siis ei ole ikka mõtet endale enneaegu mulda peale kraapida. Jah, on tõsi, et mu kõndimine on jäänud viletsaks, et mul ei ole muhvigi jõudu ja jaksu. on ka tõsi, et see kõik tekitab minus hirmu, muret ja paneb mind vahel käituma ilge mõrrana (eks ma ju enne olin imenunnu; leebus ise :P) aga ikkagi olen ma elus. Üldiselt ka väga terve. Mu elu on ilus, just selline nagu ma tahtnud olen, minu ümber on fantastilised inimesed, viimne kui üks ja mul on olnud kaugelt rohkem õnne, kui ma ära olen teeninud. Kui ma ükskord taolise mõttekäigu lõppu lisasin, et küll mina olen üks õnnelik väike põrsas, siis pomises Janek, et "pigem ikka toekas emis". Jaa, tänan küsimast, ta on juba terve jälle :D