Tere, mu noored sõbrad.

Ma mõtlen Teie peale.

Ma näen, et käite blogis uudistamas, aga pole mul praegu seda lusti midagi kirjutada.

Tiksun lihtsalt oma päevad maha. Teleka ees. Isegi raamatut ei loe. 

Ma tean küll, millest see tuleb - sellest kuradima taimetoidust :P Oleme Leenuga juba 2 nädalat taimetoidul olnud. Teeme seda igal talvel natuke. 

Tänavu läheb kuidagi eriti hästi, ei ole tunnetki, et tahaks pekki või midagi. 

Mingeid piiranguid ega tähtaegu pole kivisse raiunud, läheb nagu läheb. 

Kaalu meil majas pole, selle kohta ei oska öelda midagi. 

Kuna liikumist on praegu nii vähe, siis isu ka ei ole. Aga sööma ma pean, ka valku, eriti just valku, siis tahangi, et kõik mis näost sisse läheb, oleks seda väärt. 

Viitsiks siis mõne retsepti või pildigi jagada, eksju... Mkm, no nii laisk olen. 

No peaga ma natuke ikka toimetan, st et üritan asju vedada, lükata ja korraldada ja eks see sisaldab ka suhtlemist, vbl sellepärast blogi jaoks võhma ei jätkugi.

Varsti peaks midagi nendest toimetamistest ka teieni jõudma.
Olge tublid.
Ma püüan ka. 

Inimesed. Ja mina.

Meil ei lähe hästi. Me ei sobi.
Veel hiljaaegu ei saanud ma aru, miks alsi diagnoosiga inimesed ometi omaette hoiavad, kui  teiste inimeste abi, toetus jne neile ja nende lähedastele nii olulised on.  Näh, tänaseks  olen jälle targem. Tore! Kahju vaid, et see tarkus nii tasapisi ja valulikult peab tulema...

Okei, see sobimatus hõlmab peamiselt ikka võõraid inimesi. Omadega on veel hästi. Aga natuke väiksemates annustes palun :)
Kes oleks osanud arvata, et minu sõnavarra ilmuvad "rahu", "vaikus" ja "privaatsus"?

 Algse plaani järgi pidin Haapsalus olema laupäevani. Kokku lausa 11 päeva. Esmaspäeval aga, pärast äärmiselt ebaõnnestunud ööd, tahtsin juba väga koju. Olekski läinud aga mulle tuli meelde, et kodus on remont. (Magama jäin kl 1, kell 4 ärkasin selle peale, et keegi rammis mu voodit ratastooliga ning juba kell 6 helises naabri äratus. Ta küll pani selle kinni ja norskas edasi. Mina ilmselgelt mitte)  Hommikuses füsioteraapias olin ma nutta löristav, tatti tilkuv ja värisev käkk.
Basseinis ei pidanud ma terapeudile midagi ütlema. Ta küsis kohe, et kas ma tahaksin täna niisama sulistada. Ma küsisin, et ega tal maski ja toru pole. Et ma lebaksin oma pool tundi basseini põhjas rahus ja vaikuses.
Tegelusterapeudiga tegime sõrmede pigistusjõu teste. Need läksid väga halvasti mõlemal käel. Seda ma varem ei teadnud, et nii on.
No ja psühholoogi juurde jõudes olin ma juba täielik vare.
Vaatamata (või just tänu?)  sellele õnnestus mul kõigilt terapeutidelt saada lubadus, et nad kirjutavad väikese jutu alsist, just oma ameti seisukohast.
Õhtuks leiti mulle tühi palat. Magasin nagu lapsuke! Hommikul olin puhanud, tegus ja tubli! Lõunaks olid palatis 2 uut naist ja selle ühise pooltunni jooksul oli mulle selge, et nüüd lähen ma küll ära. Läksingi.
Olen Tallinnas Anna-Stiina juures praegu. Homme saan koju.
See, kes inimesi ei talu, ei ole mina. See on see haigus. See osa minust, mis on terve, see naerab kõigi nende pisiasjade ja sekelduste üle. Kahjuks see osa minust ei paista välja. Vist.
Või kui, siis ainult väga teraselt silmale. Minu terapeudid tunduvad mind hindavad väga tubliks.
Ma ei tea, vbl oleks aeg hakata võtma rahusteid ja antidepressante? Aga võibolla oleks meil kõigil aeg teiste inimestega arvestama hakata? :D
 Juba tuli mulle ja Kadile ka uus kutse Haapsallu. Jaanuaris 2019 :D
Naersime, et ei tea, kas tulevad üles kaevama :D
Hea asi kogu selle kurnava kogemuse juures oli kogu terapeutide tiim!
Imelised inimesed.
Teine asi veel - hooldekodusse küll ei taha. Või noh, kui siis tõesti surema. Nagu see paljudel juhtudel ju lähebki.
Ja ma saan väga hästi aru, miks

Palun jälle vabandust kõige selle masendava hala pärast. Hakkan sellega nüüd ühele poole saama ka.
Vaadake ilusat, rahustavat pilti ka.
Autoriks Andreas Franke

Elust-olust

 Kõik need kohandused ja korraldused mis on vaja teha - nendega tegelemine tundub, nagu peaks ise endale hauda kaevama ja mulla ka peale kraapima.
Selle asemel, et olla permanentselt rõõmus näiteks uute põrandate ja mulle osutatava abi üle tunnen mina hoopis niimoodi.
Jaa, ma saan ju mõistusega aru, et niimoodi mõtlemine ei ole jätkusuutlik. Ja eks ma korjan ennast kokku ka. Üllatavalt kiiresti minu kohta. Aga need mõtted ja tunded on aegajalt ikkagi olemas ja nendega pean ma hakkama saama.
 "Tavaliselt, kui inimene on haige, siis tema eest hoolitsetakse. Ma olen surmahaige aga igat liigutust pean paluma mitu korda" - vot selline tunne on vahel ka... See on küll mega nõme. Kõige nõmedam. No nii hale hakkab endast. Väkk!
Selle vastu aitab, kui endale tegevust leida. On ju veel nii palju asju, mida ma saan teha ja anda ning see, kui mind nö "ilma abita“ jäetakse ei näita mitte hoolimatust, vaid seda kui tugevana teised mind näevad. No miks nad peaksid eksima :D
Ega ma siia Haapsallu tegelikult väga tulla ei tahtnud aga on hea, kui lähedased minust puhkust saavad.
Ja nüüd olen ma juba harjunud ka.
Olen praegu ka üksinda palatis. Saatusekaaslasele Kadile saagisime välja parema voodi, sellise kus saab eraldi tõsta jalgu jne. Esimesel päeval väideti, et arvuti jagab inimesed palatitesse ja vooditesse ja nemad ei saa midagi teha... Me küll lubasime, et me ei kitu arvutile ära aga ikka läks aega... Eks Kadi maksis selle eest oma enesetundega aga õnneks järgmisel päeval sai ta koha teise palatisse, kus korralik voodi. Ja kolm akent vaatega merele. Nagu kaptenisild. :)
Minu palat jällegi on koridori lõpus, seega kõndimist on rohkem kui hädasti vaja.  Liigun nüüd rulaatorit abil. Tasakaal on kehv, ning korsetilihased ka, seetõttu on ülakeha muutunud tudisevaks. Tasakaalu säilitamisele see just ülearu kaasa ei aita. Vasak käsi hakkab nõrgemaks muutuma ning samuti parem jalg.
Ja siis see kõikevaldav väsimus. Ei väsi mitte käed ja jalad vaid pea. Seda ei oskagi tegelikult kirjeldada. Millegi tegemise pingutus on lihtsalt nii suur, et pea tahab lõhki minna. Ja teedki oma 20 sammu ja istud jälle. Tuleb see nüüd tasakaaluhäirest, üldisest nõrkusest või jumal teab millest...

Uus päev jälle. Äratus oli kl 6, sest see tädi, kes eile mu palatisse tuli, oli unustanud äratuse maha võtta. Jube raske rahvas on ümberringi, kõbusad, lohakad, katkiste kuuldeaparaatidega pensionärid. See oleks päris naljakas, kui see poleks nii ränk...
 Eilne päev algas väga kehva enesetundega. Täna olen lihtsalt magamata. Kuigi ilm oli kaunis ja puha olid minu käed jalad nagu sült sukasääres.
Lõunal saabus tädi oma lärmaka poja ja purjus miniaga, siis algas trall peale... Ja mina võtsin ennast kokku ja tellisin takso ja käisin kinos ja restoranis. Ja keskväljaku kuuske ei lükanud ümber mina!!!
See väljaskäik oli küll hea. Filmiks oli "Matilda". Vene viimase tsaaripere lugu on mind alati paelunud.
Haapsalu kesklinn tundub väga hästi liigeldav :)
Kui tagasi tulin, siis oli palatiuks ristseliti lahti, telekas üürgas ja mutt rääkis telefoniga. Ok, kell ei olnud ju palju veel, mõtlesin et metsaline taltub. Aga ei.
Sorry, lähedased, nüüd on kindel, et hooldekottu ma küll ei lähe.
Juba käis ka arst palatist läbi, küsis, kuidas läheb. Ütlesin, et halvasti ja küsisin, et kas neil tasulisi palateid on. Jooksis minema, üleõla ütles, et pöörduksin vanemõe poole aga väga varianti pole.
Väga tahaks koju.

Kolme kuradi karu kohvik!

Ja head uut aastat, juhul kui seda täna enam soovida sobib. No peab sobima, kuigi mulle ei ole isegi mullune jõulutunne veel kohale jõudnud, mis siis veel aastavahetusest rääkida.
Olen mina nüüd juba neljandat päeva Haapsalus. Suht kindlalt võin öelda, et kui mu kodu praegu üleskaevatud poleks, siis oleksin juba kodus tagasi.
Koduke näeb välja nii:

Vannitoa kaevandus on veel sügavam. Otsustasin veel enne surma rikkaks saada. Maavarade kaevandamisega siis, nagu näha juuresolevalt pildilt.

Aga et miks ma siis ometigi siit toredast Haapsalust koju tahan ja miks on postituse selline pealkiri? 

No vot, asi on kannatuses. Selgub, et mul pole seda:P

Või noh, oleme ausad, olin ju ennegi "juba eile oli vaja!" tüüpi inimene. 

Nüüd seda enam. Füüsiline aeglus seab omad raamid ja noh, ega seda aega väga priisata polegi :P

See, miks nüüd selle kannatusega ikka täitsa perse majas on, on nutt. 

See kohe lihtsalt täitsa ise tuleb. Babahh on kraanid ühtäkki lahti ja nii ongi. See, et ma kodus pillin, see on kökimöki ja võib öelda, et kõik on sellega juba harjunud. Hoopis teine asi on seda aga avalikus kohas teha. Ja pealtnäha tühistel põhjustel.  Proovige ise järgi, kui te mind ei usu :P

Oh effing blogi... Ta krutib pidevalt seaded ära ja ma ei suuda neid telefonis korda panna!

Niisiis sellest, et nutt on platsis iga väiksemagi vääratuse peale.

Teate, tegelikult ma ei tahagi sellest praegu rääkida... Niipalju muid asju tuli peale, palju toredamaid teemasid ja... Räägime sellest mõni teine kord, kui nutt ise ka kohal on. Kaua seda oodata ei tule, see on kindel! 

A kolme karu kohvik tuli siinsest sööklast. Siin on nimelt kolm eri kõrgusega lauda.  Sööklatädi tahab, et lamajad sööksid püsti selle kõige kõrgema taga; kahemeetrised mehed peavad istuma selle lastelaua taga ja need kes liikuda ei jaksa (nagu mina oma rulaatoriga) võiksid süüa madalate laudade all põrandalt. Sest tema on katnud sinna! Muidugi ma hakkasin karjuma ja nutma. Ja jäin söömata. Sest aega enam polnud, pidin kiirustama füsioteraapiasse ja basseini. 

Ja kuna seal sööklas on kolm erisuuruses lauda ja muud head kohvikunimed nagu "Hullumaja puhvet" ja "Inno ja Irja kohvik" on võetud, siis saigi selle absurdi nimi selline. 

Aga pärast sai ikka korda. Ja söögid on siin ausad. 

Täna olen ma aga mõtlema hakanud, et tuleb ilmselt veel üks sünnipäev pidada... Kuna Halavere küla para- ja eriolümpiamängud said peetud aastal 2014... siis ongi aeg jälle küps. 

Aga seekord tõesti ainult tugevatele. Ja huumorimeelt peaks hakkama nüüd ja kohe treenima. 

Seniks -  jääge moodsaks, mu noored sõbrad!