Koduleib

Leivategu, nagu iga töö,  vajab armastust ja pealehakkamist. Mõni tooraine ja abivahend võiks ka olla. Näiteks jahu ja vesi ja tuli.
Siinkohal kokkupuude tööga ka lõpeb ning algab looming. Iga leivaküpsetaja saab luua just sellise leiva, mis sobib kõige paremini tema maitse-eelistuste või toitumisharjumustega. On vaja vaid pealehakkamist ning armastust.

***
* Minu leivategu algab 8- 10-12 või rohkem tundi enne kui leib päriselt ahju läheb.
Segan juuretise vee ning jahuga umbes hapukoore paksuseks ning jätan toasooja kohta seisma.
Minu ahju mahub 4 vormi. Nelja leiva tarbeks segan u 3 kuhjaga supilusikatäit juuretist, 2 liitrit käesooja vett ning umbes kilo jahu.
See segu jääb minust seisma köögilauale. Ei jookse ma temaga vannitoa põrandale ega kata teda lambanahaga. Kuigi vahel on köök hommikuks päris külm.
Kui tundub, et asi tõesti ei toimi, st segu ei ela ehk mullita segamisel, siis võib talle pakkuda lisaks natuke suhkrut või jahu.

*8-10-12-14-16 tundi hiljem lisan kõik teised soovitud koostisained, võtan uue juuretise ning tõstan leiva vormidesse.
Tavaliselt siis u 200 gr suhkrut, 3 spl (väiksemat) soola, 2 spl linnasejahu ja veel umbes kilo rukkijahu.
/Siinkohal on paras aeg varuda juuretis järgmiseks leivateoks.  Mina täidan pool pooleliitrisest purgist, panen peale aukudega kaane ning pistan leivapojukese külmutuskappi oma aega ootama. Üle kahe nädala pole ta seal oodanud, seega rohkema säilivuse eest ma vastutada ei tea/
Kui siis leivapojuke on võetud, võib soovi korral taignale lisada mida hing ihaldab: seemneid, sinki, juustu, ürte, küüslauku...

* Valmis taignaga täidan võiga määritud vormid 2/3 ulatuses. Silun pealt märja lusikaga ning joonistan mustri või puistan peale seemneid. Vormides kerkib leib umbes 2 tundi. Kõige lihtsam on neid kergitada korraks 50 kraadini soojendatud (ja siis välja lülitatud) ahjus. Kerkimise faasis oleks mõistlik vältida tugevat tuuletõmbust ning massiivseid temperatuurimuutusi :)

* Kõige suurem trikk ongi oma ahju tundmaõppimine. Minu vana, ilma igasuguste tulede ja viledeta ahi töötab nii:
Leivad lähevad 250-kraadisesse ahju pooleks tunniks ning selle aja jooksul ei tohiks ahju ust paitada. Leib saab ilusa pruuni kooriku. Mulle meeldib paks, tume ja krõbe koorik. Kui sulle ei meeldi, siis pane ahju ka kausike veega, või alanda pisut temperatuuri.
Teise pool tundi küpsevad leivad 200 kraadi juures.
Proovisin nüüd ka seda varianti, et leivad olid 70 minutit 220 kraadises ahjus. Toimis aga leivad jäid alt siiski liiga heledad.

*Ahjust välja võetud leivad peaksid puhkama ja jahtuma niiske rätikuga kaetult sooja teki (lambanaha või fliisi) all.
Otse ahjust võetud leiva lõhn on küll hullutav aga leib ise tundub pisut nätske.

Soovitan algajal küpsetajal olla järjekindel. Tehke leiba näiteks 5x järjest. Saate leivateo käe sisse ning timmite oma maitse paika.
Kogu teadus :)
Mõned leivakatted:
*Porgandi - suitsujuustu salat.
Võrdses koguses riivitud toorest porgandit ja suitsujuustu segada majoneesiga. Võib lisada ka õuna.
Majonees:
(tähelepanu! Kõik ained ja tarvikud peavad olema toasoojad)
Nõu põhja 1 muna
Teelusikatäis sinepit, mett, sidrunimahla
Kata munakollane saumikseriga ning vahusta, lisa vähehaaval
umbes 150 ml õli (oliivõli jääb kibe)
Maitsesta soola, pipra, küüslaugu vm soovituga.

*Avokaado-kreeka jogurti kreem.
2 avokaadot
Poole laimi mahl
2 küüslauguküünt
3-4 spl maitsestamata Kreeka jogurtit
Soola, pipart maitse järgi.
Püreesta või hõõru kahvliga segi.
Head isu :)

***

See kaunis kollaaž on Katre Diinabeli tehtud. Minu mullusel sünnipäeval, mis oli talguteemaline.
Ilusaid puidust nõusid nii leivateoks, kui muuks otstarbeks soovitan otsida Avinurme Puiduaidast.

Et ma, kurat, ka ei õpi...

... Tartu Ülikooli kliinikumis olen. Korralisel ülevaatusel. Minu arst on dr. Rallmann. Ülilahe naine. Temaga koos võib isegi luurele minna, asi see ALS siis ära ei ole. Dr. Rallmann väga hoiab oma patsiente, olen kindel, et üksikpalatis sain ma tänu temale. 
Ja ta kiitis mind palju koduka ja värkide eest. 
Saabusin kolmapäeva hommikul, Sõberid Riina ja Kalev aitasid mu ratastooli ja kompsudega osakonda ning algas jälle mu staarpatsiendi elu. Staarpatsient siis selles mõttes, et uuringuid on palju, graafik on väga tihe ja lisaks veel üliõpilased. Nii oligi mul koguaeg järjekord ukse taga ja päeva lõpuks mõned ukse taha jäidki. Päev sai otsa ja minu jaks ka. Millest on väga kahju, sest need tänased tudengid on homme minu järeltulijate arstid. 
Olen endale hankinud ka selle hooaja ainukese haiguse, mis mu kõri ja hääle väga karuseks teeb. Eks see kurnab veel omalt poolt ka. Lisaks vastik nohu.
Aga noh, kökimöki võrreldes looga, mida üks ameerika mees  fb alsigrupis jagas. Temal on üle keha sügelev lööve. Käed aga ei tööta...
Mida ma tegelikult kurta tahtsin, on see, et ma ei talu mingit stressi. Haiglas on see ju paratamatu. Enda pärast ma seekord väga ei põdenud, olen oma sümptomitega kursis ja tean, mis toimub ja kusmaal ma omadega olen. Paslik kuulamine on siinkohal Genialistide Naine
Mulle tehti mitu läbivaatust õe, füsioterapeudi, üliõpilaste ja arsti poolt; röntgen, analüüsid ja lõpuks tunniajane ENMG. See viimane tähendab arvukaid nõelu ja elektrit. Meeldiv kogemus see just ei ole, kui personal välja arvata :) 
See eest on ENMG väga informatiivne. Sain kinnitust, et kahjustus on nüüdseks kogu kehas. Vaid bulbaarne segment ei ole lisandunud. Jee! 
Õhtuks olin väga väga läbi ning alles pärast kella viit oli lõpuks nii palju vaba aega, et õde sai mind nö osakonda sisse kirjutada. 
Õhtul külastas mind ka eriti vastikult passiiv-agressiivne valvearst, kes üritas mind neljasesse palatisse ümber rääkida. Õnneks oli mul siiski jaksu enda eest seista. Aga paha tunne oli ikkagi. 
See oli so far ka ainuke negatiivne kogemus personaliga. 
Esimesel ööl ärkasin ma kell 2 monotoonse karjumise peale. See kestis tubli 40 minutit. Ega uuesti magama jääda ei ole ju kerge... Sama kordus viie paiku.
Mööda palateid rändas ka püksata härrasmees...
Hommikul tuli Haapsalu jälle elavalt meelde, see väsimuse ja stressi kombinatsioon muudab mu selliseks... Võbelevaks...nagu sült peolaual, nii kuue paiku hommikul, kui pidu vääramatult ära vajuma hakkab. 
Hommikul oli kontrastainega neelamisuuring, see oli korras! Füsioterapeut tutvustas ürgaegset masinat, mis aitab voodis jalgu treenida. Selle kaasaegsema mudeli loodan ka endale hankida. 

Südant uuriti, kiire peakompuuter ja hakkasimegi jälle seljaroogu punkteerima :)
Ei õnnestunud seegi kord. Vaatamata kahe arsti ja minu kindlale plaanile see kuradi vedelik kätte saada ja läbi uurida. Vbl mul pole ka seljaaju :P
Tudurohi mulle ka endiselt ei mõju :) aga seekord punkteerimas edasi  nii valusad küll ei olnud kui pool aastat tagasi. Vbl hakkan harjuma :P
Öist hingamisuuringut tehti mulle 2x, sest esimene õde unustas aparaadi sisse lülitada :) Õnneks oli hingamine nii korras, et kopsuarst mind  näha ei tahtnudki. 
Analüüsid ka kõik muidu korras, vaid see lihaskahjustuse marker on nüüd tõusuteele asunud. Mis on ka loogiline. 
Ja müoglobiin on tõusnud. Dr. Google ütleb, et see on infarktiga seotud näitaja. Nii, et pöidlad pihku, mu noored sõbrad, lootust ikkagi on :P
Muudest headest asjadest ka. Jõudsin, näe, ära oodata, kui noorim laps ülikooli õigust õppima läks! 
Ta on mul küll alles 16 ja põhikooli lõpetamas aga näe :) 
Käis tudengivarjuks. Talle väga meeldis. 
Mul on talle juba kõik väitekirjade teemad olemas ja puha :) 
Ja tellisime talle lõpukingad ka ära. Nii hea, et mu kingafetiš ikka natuke realiseeruda saab. 
Aga jääge teiegi moodsaks, mu noored sõbrad.