Viimased jõulud

Eile tähistasime perega jõule.
Meie jaoks on see talve- ja perepüha. Ühtegi religiooni me ei viljele.
NÜÜD kohe kindlasti enam mitte.
Aga traditsioone muidugi austame. Kapsast austame ja kuuske, sülti kindlasti ja keeks ja  kingitused peavad olema :P
(päris masendav, et olen hakanud vältima sõna "traditsioon" kasutamist. Nii väga seostub ekretiinidega)
Tõsi ta ju on, et pühade tähistamine on alati minu vankumatu soov ja käsk olnud ning aegade jooksul olen edukalt mitmeid Grinche sundinud seda tralli endaga kaasa tegema.
Tänavu tegime jõuludel teoks Janeki jõuluunistuse. Tema on selline pool-Grinch.
Jõuluõhtu (nagu ka kõik muud :)) veedaks ta parima meelega klaasikese hea konjakiga üksi kodus ahjupaistel.
Kuna ta on aga palju parem inimene, kui talle endale hea on siis tegelikkus on ikka nii nagu on. Minu nägu :)
Aga jõulud pidasime Janeki soovil õues. Kuusk oli õues ja lapi küünlad ja tavalised küünlad (tegin nende jaoks isegi jääst kausid) ja verivorstid grillil ja lõke.

Janek oli õuepealse lume suureks mäeks kuhjanud ja Jarka ja venna väiksemad lapsukesed lustisid sellega kuninglikult. Jarka viimane õhtune ponnistus oli see mägi ära süüa. Jõime kakaod kõigi lisadega - vahukoor ja vahukommid ja Leenu tegi šokolaadilusikad ka ja vot selle lusikaga ta siis kukkuski lund endale suhu kühveldama :)

Ilm oli ideaalne pikaks õuesolemiseks, väike miinus, ei mingit tuult. Isegi minul ei hakanud külm.
Väikesed said ohtralt kelgutada. Vedasin neid kelgurongiga ratastooli taga (jumal tänatud, et Janekil on traktor, muidu sunniks ta mind ilmselt metsa välja vedama :P Ilmselt ma oleks nõus ka :D)
Ja siis muidugi veeti ja lükati ja vedasid nad ise üksteist lumelabidaga.
Hästi mõnus oli.
Hiljem toas jagasime kingitusi ja vaatasime "Siin me oleme". Kohviveski on ikka täiega minu spirit animal. Vaadake või tema outfite. Ja endise ohvitseri tunnen ma muidugi ka kohe ära :D
Ja Jõulutunneli kontsert oli, niiet uinuda sain ma põhimõtteliselt  Kalle Sepa laulu saatel.
Tegelikult oli nii, et ma selleks ajaks juba tukkusin, aga Anna-Stiina ajas mu úles, sest et Kalle Sepp :) Ta on vist ise juba suurem fänn kui mina.


Enne jõule käisime Janeki ja Jarkaga ELSi sünnipäeva tähistamas Narva-Jõesuus.
See oli nii armas olemine. Aitäh ELSile, kes seda võimaldas.

Minu kunagised õpilased Jõhvist käisid üllatusesinejateks. 

Rakvere kuusk

Esmasündinu sünnipäev oli. Ta on nüüd juba 28. Ebareaaliti. Kohtusime põgusalt Rakveres, sõime pitsat (sest sinna pääseb ratastooliga) ja vaatasime kuuske.

Sõbrad käisid külas ja paljud pidasid mind meeles.
Tegin ka ise endale toredaid kingitusi :)

Milli Rätsepateenustelt tellisin narkojänestega jahikuue

Ja KäsitööSusserilt vilditud sussid 

Jõulune tunne oli kogu aeg.

 Aga kaugeltki kõik ei ole hästi.
Minu Mammu peab jõulud haiglas veetma. Universum, raisk, mis sai sellest plaanist, et kõik sitt tuleb minu kaela?
Eile hommikul oli veel lootus, et ehk saab ikka koju, ootasime palatis kella kaheni arsti visiiti, aga siiski ei.
Ja noh, ma ei saa seda ka ütlemata jätta, et loomulikult ei ole külastajate inva WC-s ikka potikõrgendust.
Aga mis me sellest, Rakvere Haigla vaesus on nii suur, et jõuluõhtusöögi kõrvale (verivorstid, 2 kartulit ja kõrvitsasalat, iseenesest ok ju)  serveeriti pool mandariini. Jah, pool...
Mammu on seal osakonnas, kus ma isegi kunagi tööl olin ja ma tean vähemalt, et tema eest hoolitsetakse seal hästi. Aga mu kurbus on nii suur, et teeb lausa tuimaks.
Kes hoolitseb mu laste eest, kui mind enam ei ole? Kes ütleb neile, et nüüd aitab, me viime su EMOsse, kes hellitab ära nende lapsed, kes keedab ja küpsetab kui on jõulud... See ei ole aus.

Pisut enne jõule lahkus minu sõber Andres.
Andresega kohtudes olime 15-16.
Andres oli see, kes nutvat mind lohutas, kui ma 16-ndal sünnipäeval ennast nii kohutavalt vanana tundsin :)
Andresega seoses ei ole mul ühtegi halba mälestust. Andresel olid maailma kõige helgemad silmad, imeilus naine ja kaunitaridest tütred, kellest ta hoolis nii väga väga väga.
Andres helistas mulle, kui minu haigusest kuulis ja me rääkisime pikalt ja laialt kõigest ja mittemillestki. Nagu ma seda hästi oskan. Jättes inimestele mulje, et fafafaa, elu on lill ja imeilus ja kuidas ma küll saaksin neile kasulik olla. Lobisesime viisakalt kuni ta küsis, et Jane, kuidas sul tegelikult läheb... Siis ma lasin õhu välja ja teadsin, et ta tõesti teab ja mõistab ja hoolib.
Andres oli väga töökas ja tal oli palju häid nõuanded.
Üks armsamaid oli see, et ma ei peaks kurvastama, et riietumisel abi vajan. Et näiteks kuningannad pole kunagi pidanud ennast ise riietama.
Oh, Andres, kui seal teisel pool tõesti midagi on nagu Sina uskusid, siis ei ole minul küll midagi karta, Sinusuguse sõbraga küll mitte.
Rõõmsaid, rahulikke, pere ja sõpradega veedetud pühi teile. Palju jõule!

Rakvere Haige Maja, kommentaatorid ja loomakaitse.

Haiglasaaga lõpetuseks ilmus Virumaa Teatajas artikkel Ravi vajav Rakvere Haigla.
Autoriteks Marju Lina ja Anu Viita-Neuhaus.
Loomulikult lugesin ma ka kommentaare, mis Virumaa Teataja FB lehel on :D

Tänu mõnedele kommentaaridele ma enam väga ei imestagi, et meie sotsiaal- ja meditsiinisüsteem kohati nii kreenis on.
See 700 orja-aastat ja sisearetust on mõnel puhul geenid nii tuksi keeranud, et ei saa kohe arugi, kus täpselt inimene algab ja lammas lõpeb. Ainult vaata ja imesta! No mis inimene peab teiste valu, hirmu, muret ja leina kajastava artikli all vajalikuks rõhutada, et teda või tema lähedast haiglas küll aidati? Kas teie kujutate ette tema tänumeelseid tundeid, kui ta läheb poodi ja näeb, et seal müüakse leiba! Ja vorsti! Ja võid!!!
Mõni asi võiks 21.sajandil juba elementaarne olla...
Ahjaa, üks "uvitav" kommentaar oli veel. Artikli pealkirjast lähtuv. Et hoopis need 2 inimest vajavad ravi; teda ju aidati, järelikult on kõik korras!
No shit, Sherlock! Ainult see väike asi, et kui  enne kommenteerimist artikli ka läbi oleks lugenud siis oleks ehk läbi villa tunginud, et üks patsient ongi juba surnuks ravitud ja ALSi paraku ei osata veel ravida isegi mitte jumaldatud Rakvere Haigla EMO-s.
"Tänu"  sellistele lammastele, kes probleeme näha ei taha ja kui näevad siis suud muuks, kui mäletsemiseks lahti ei tee, ongi ikka veel võimalik, et kirurgia osakonnas pole invavetsu, et patsiente veetakse "sõnnikuvankriga" ja kui küsimus on ebamugavalt sisuline siis lehvitatakse andmekaitse kaarti. Ja veeretataks kõik jama teiste kaela. Juhul muidugi "kui see nii oli“ üldse :P

Lammaste sõimamise juurest teemegi nüüd sujuva pöörde ja räägime hoopis loomakaitsest :P
Eestis on 2 ELSi.
Esimene on Eesti Lihasehaigete Selts, kes sel nädalavahetusel oma 25-ndat sünnipäeva tähistab.
Teine on 18-aastane Eesti Loomakaitse Selts.
See noorem ELS jagas hiljuti fotot, mis sobib haiglateema lõpetuseks nagu rusikas silmaauku.

Valgus (jõulu)tunneli lõpus.

"Ütle mulle, kes on su sõbrad ja ma ütlen sulle, kes oled sa ise" - selle vanasõna paistel olen saanud ohtralt oma vanu konte ja igaveses puberteedis heitlevat ego soojendada. Mitte üksnes nüüd, jõuluajal, vaid stabiilselt. Kõik see ressurss, mille ma omal ajal suure lustiga sotsiaalsesse kapitali paigutasin, tasub ennast priskelt ära.
Jah, sõpradega on mul väga vedanud.
Siinkohal on jälle paslik see vana, juba habemes nali sõprade ja sugulaste erinevusest. Sõpru, nimelt, saab valida :D
Jõulude ajal (no tegelikult kõlbas iga ettekääne) tulid sõbrad kährikud alati külla ja ma kostitasin neid ja kõigil oli hästi ülemeelik olla.
Eelmisel aastal tulid kährikud külla väikese variatsiooniga- igaüks keetis ja küpsetas midagi kaasa ja... tegelikult mulle meenub, et sellest olen ma kirjutanud ka.
Tänavu läks asi veel kaugemale. Sõbrad kährikud keetsid ja küpsetasid, aga ka tulid ja küürisid ja koristasid nii, et nahk märg. Sõna otseses mõttes.

Kuna ma elan raba ääres, siis on meie vesi siin väga pruun. Ikka väga pruun. Arvake ära, mis värvi see vannituba siis olla saab.
Vanasti ei olnud sellest mingit probleemi.
Nüüd on aga nii, et enam oma jõud üle ei käi. ALS on väga aja- ja energiamahukas elustiil nii mulle kui kogu perele. Ja prioriteete muutev. Aga püüa mismoodi tahad, segadusest ja mustusest mööda vaadata on kohutavalt raske. Ja sellele otsa vaatamine ajab mu jälle ulguma. Kes oleks osanud arvata, et käpuli maas põrandaküürimisest saab nii armas mälestus! :P
Nautige, ma ütlen, kuniks teil on see võimalus!
Härdaks teeb ja nutma ajab mind muidugi ka see, kui inimesed teevad minu heaks asju.
Lihtsalt tulevad ja teevad.
Sest see jutt, et küsi, kui sul midagi vaja on, see ju tegelikult ei päde. Kui sa tahad aidata, siis sa näed ju isegi. Ja kui sul on suur süda, siis sa tuled/lähed ja teed ära.

Leenu tegi külalistele pavlovaid. Janek hakkis sülti :)
Jarka kaunistas piparkooke ja mina tegin leiba. 

Arhiivis sobrades leidsime beebi-Jane pildi.
Olin ss 25 ja töötasin Rakvere Haiglas. 

Pärast sööki sorteerisime Nabaratooriumi arhiivi.
Jagasin laiali tantsukirjeldused, - videod, muusikat ja tänukirju ja diplomeid jne. Naljad olid valdavalt andmekaitseteemalised, sest mul on ju alles enamus kursuste, laagrite jne registreerimislehti.
Leidsime ka näiteks minu koostatud manitsuskirja tantsijatele ehk meelespea esinejatele enne kontserti :)
Seal on kirjas umbes sellised asjad:
"Kui Sul on aristokraatlikult valge nahk siis pea meeles, et suurel laval see sinu kasuks ei mängi. Sa näed välja nagu kevadise  kartuli idu“ ja järgnesid soovitused päevitamise, solaariumi või isepruunistuvate kreemide kasutamise ning neile eelnevate koorimiste, raseerimiste jne kohta. Aastal 2005 oli selline jutt veel täiesti aktsepteeritav. Ime et ma ei käskinud oma tantsijatel enne kevadkontsert lõunasse lennata :P
Aga kord oli meil tõesti karm ja eeltöö enne kontserte pikk ja põhjalik. Ja põhjendatud. Sest mõnel puhul oli laval korraga 70 erinevatest rühmadest, valdavalt ilma suurema eelneva esinemiskogemuseta tantsijat.
Ja ma ei pidanud oma õpilaste pärast kunagi häbenema. Mis lava puudutas :D
Vaba aja suhtes oli vist nii, et püüdsime üksteist üle trumbata, kes kellele suuremat käru keerata või hullemaid nalju välja mõelda suudab :D

Kas teie sõbrad ka teie lastele gümnaasiumi lõpetamise puhul kingitusi teevad? 

Ja rõõmustavad kogu südamest, kui te abielu lahutate? 

Ja tulevad tunnise etteteamisega ja kostümeeritud appi, kui teil on koolitöös abi vaja? 

Ja on üldse väga kokkuhoidvad? 

Ja muidugi on alati valmis teie ilu jäädvustama?
Ok. Tunnistan üles, see konkreetne pilt on lavastus :) 

Sel korral jäi sõpradest maha palju sööki, edevaid lõhnaküünlaid ja alkoholivaba glögi. Ja 10 liitrit tükeldatud kõrvitsat, mis ootab minu poolt salatiks vormistamist.
WTF Kährikud? Kas me sellist Eestit tahtsime? :D
Aitäh teile!
Sellised sõbrad on parim asi, mis elus juhtuda saab.
Elukaaslase valikul on meil abiks keemia ja valikuvabadus, laste saamisel on sõnaõigus veelgi suurem. Sõbrad aga lihtsalt juhtuvad.
Soovin, et teiega ka sellised sõbrad juhtuks.
Siis pole vaenlasi vajagi :P
Kuigi klassikud (Juhan Smuul) on öelnud, et: "Kurat, ega ma nii sitt mees ei ole, et mul ühtegi vaenlast poleks!"
Mida vanemaks ma saan, seda rohkem Smuul mulle meeldima hakkab.

***

Siit edasi tuleb hala unetuse ja madratsi teemal.

Kuigi minu viimase aja kogemused konkreetselt abi palumisega (erinevalt ise  appi tulijatest) ei ole just edukad olnud, teen veel ühe katse.
Ma ei saa enam üldse natukenegi normaalselt magada.
Ärkan mingi 10-15x ja püüan mugavamat asendit leida. Oma jõududega saan vasakule küljele ja sealt selili. Palju kasu on funktsionaalvoodist. Aga vahel pean siiski Leenu äratama, et ta mul keerata aitaks :(
Unerohtu mulle arst ei kirjutanud, ilmselt need ei sobi ALSiga. Ma ei tea, ta ei vastanud mu kirjale midagi.
Kahtlustan, et oma osa minu öistel võitlustel on ka madratsil. See spets lamatistevastane madrats on minu jaoks nagu mülkasoo... Ta vormub mu keha järgi ja ma ei jaksa ennast sellest välja rebida.
Olen eluaeg armastanud magamiseks kõva pinda. Nõukaaegne maadlusmatt oleks ideaalne :)
Paraku ei ole mul nüüd enam võimalik minna poodi ja madratseid proovida.
Ja see mõni kuu, mis ma ise veel üldse keerata saan, ei motiveeri sellist raha raiskama, mis uuele madratsile kulub.
Nii et kui sul on üle üks tõeliselt kõva madrats, mõõtudega umbes 90x200 siis ma lapsendaksin selle.
Ma igaks juhuks ütlen, et vineer madratsi alla ei toimi selle pärast, et pean voodil tõstma nii pead kui jalgu, et üldse kuidagi oldud saaks.
Väga paljud alsikad tukuvadki oma ööd ratastoolis maha... 

Ega.Ma.Ei.Jäta.

Hei sõbrakesed.
Ma olen kodus tagasi. Ma ei julge isegi öelda, et lõpuks või, et selleks korraks. Sest ma kogesin nende 10-ne päevaga taas, et kui asjad on kehvemast veel kehvemaks läinud, siis hakkab see tsükkel ennast ise taastootma. Aga ma kogesin ka seda, et ma olen ikka veel väga... ee... kiiresti taastuv.

Neljapäeval kirjutati mind minu suureks ja hirmutavaks üllatuseks haiglast välja ja ma sõitsin koos Janeki ja tema sugulastega otse Tallinnasse Merineitsisse õhtusöögile ja kabareed vaatama. Olin seda showd (Forever Young) juba ka varem näinud, aga menüü on uus ja noh, Kalle Sepp :P
Ja minu esmasündinu on seal peakelner.
Janek ütles, et meil on ilmselt geenides oskus tähtis välja näha :) See on tema viis komplimente teha. Et natuke nagu naeruvääristav ja näeb välja nagu oleks, mitte, et oleme ka päriselt :D
Samas  ütleb Janek, kui ma härdaks lähen ja ütlen, et ma ei tea, mis ma ilma temata teeksin, et ilmselt sedasama, aga kellegi teisega :D
Merineitsis olid toit, teenindus ja show  fantastilised. Eriti muidugi teenindus, tundsin ennast tõelise VIP-na. Kuigi  ürgväsinud, nautisin ma õhtut  ja selline glämmihõnguline poputamine kulus väga ära. Kahjuks ei olnud ma ise just parimas vormis, kõik plaanitud iluprotseduurid ja mukkimine jäid tõvevoodikeses lebamise tõttu ära.
Aga siin me Kallega oleme :D

Road valisin osalt ka selle põhjal, et neid oleks võimalik süüa ühe käe abil. Sõin põdratartari (Hiiumaa põdra, sest Saaremaal olla Bämbid nii ülbeks läinud, et tõrjuvad juba põdrad välja).
Väga maitsvad olid ka põldmarja ketšup ja karulauguaioli. Mulle üldse mitte iseloomulikult nautisin väga ka suurt lisandivalikut kergelt marineeritud aedviljade näol. Rakvere haigla toit ei sisalda vist üldse ühtegi vitamiini, ehkki täidab kõhtu ja on meelelahutuslikult väga nostalgiline: muna-pekikaste, makaronid rasvase hakklihaga, ilma salatita, karamellkissell, kompott kuivatatud puuviljadest, leivavaht.
Andestage see kohatu kõrvalepõige :)
Pisut müramist oli peediga, sest see serveeritakse meetrise lindina :D
Pearoaks valisin Black Anguse antrekoodi kartulipüreega. See oli tõhus kõhutäide, kõike ma süüa ei jaksanudki. Bordelaise'i kaste oli minu jaoks pisut soolane, aga see ilmselt tundus nii kontrastist haiglatoiduga.
Arvasin, et  magustoitu ma küll ei jaksa, aga noh, ma olen ju tugev :D Ja see oli nii hea!
Metsmaasikamaitse puuviljasalatis, semifreddo kohvimaitse.... mmm. Ja roogade presentatsioon! Palju rõhku on pandud roogade värvigammale. Seetõttu ei vingu ma ka magustoidu valge šokolaadi kallal, mis mulle üldse ei maitse (kuigi nad võiksid ju tumeda šokolaadi valgega katta :P) . Ja mul on hea meel, et lilled on moes. Kõik oli nendega kaunistatud. Mul on hea meel, et sain ka ise lilledega lustida Angelica Uudekülli käe all Peipsimaa maitsete aasta õhtusöögi valmistamisel Alatskivi lossis.
Öko-šmökole pannakse ka rõhku. Kokteilikaardil on armsalt kirjas, et nad serveerivad kõrre vaid küsimisel.
Samas, uus speššalkoktail serveeritakse lausa kahe kõrrega. Soovitaksin need kindlasti asendada  pilliroost kõrtega. Kuigi see tõstaks hinda, oleks mängu ilu ja planeedi tervis seda väärt. See kokteil ise on väga vaatemänguline ja kindlasti ka ülihea. Ma ise kahjuks  seekord proovimist lubada ei saanud antibiootikumide tõttu. Aga see-eest serveeriti mulle väga head alkoholivaba kokteili.
Kui keegi soovib mulle rõõmu teha, siis ma olen juba valmis uuesti minema :)
Siinkohal soovingi kõigile kaunist jõulukuud!
Edasi loevad vaid tugevad, sest juttu tuleb bakteritest, ALS-ist ja invavetsudest.
Panen aga kôigile südamele, et kui teie lähedane satub raskes seisundis haiglasse, siis ärge jätke teda järelvalveta! Iga päev hoidke silma peal!
Ja palun ärge hoidke tervisliku seisundi kirjeldamisel kaebustega tagasi. Mulle on minu suur valutaluvus ja naiivne mõte, et meedikutele läheb su füüsiline valu ja ebamugavus korda, mitu korda kurjalt kätte maksnud.

***

Pimesoole operatsioon ei ole ju iseenesest mingi tuumafüüsika, isegi kui ta on mädane jne. Ma võin ausalt öelda, et selle opi ja tüsistuste pärast ma ei muretsenudki. Ka siis mitte, kui haavas oli põletik(pseudomonas aeruginosa 4+), esimene antibiootikum sellele bakterile oi mõjunud, teine tekitas mulle elu esimese allergilise reaktsiooni ja kolmas keeras sisikonna korralikult segi.
Ma muretsesin ikka  ja ainult selle pärast, kas ma saan tagasi selle jõuräbala, mis mul enne haiglatralli oli. ALS-iga on nii, et "if You don't use it, You lose it". Sellest ka see pidev füsioteraapia vajadus, mida mina kahjuks ei saa. Sest meil ei ole piisavalt füsioterapeute. Ja riik ja meditsiinisüsteem täiesti ilmselt ei pea alsikaid kulutõhusateks, et vajalikku abi organiseerida. Aasta lõpp ka veel, haigekassal rahad otsas, arstidel on karmid käsud iga senti kokku hoida. Raha puudumisega saab minu loo puhul seletada nii seda, et mind Rakveres kohe uuringule ei saadetud ja terve öö vaevelda lasti; seda, et Tartu keeldus mind üldse vastu võtmast; et Tallinn mind ilmselgelt tüsistunud haavaga juba järgmisel päeval Rakverre tagasi tähtis saata (aga saatis alles teisel päeval, sest enne polnud tranporti) ; transpordi ebainimlikku korraldust; seda, et Rakveres nägin ma arsti alle neljandal päeval; seda, et Rakvere haiglas ei ole toimivat invavetsu. See üks, mis vaid külastusaegadel kättesaadav on, on ilmselgelt linnukese pärast tehtud ja üksinda ei saaks ma seal kunagi hakkama. Selgituseks võin öelda, et ega mul kodus, väga väikeses tualettruumis ei ole mingeid ulmelisi kohandusi - vaid potikõrgendus ja seinal sobival kõrgusel käsipuu.
Esimesel õhtul (reedel, 2 päeva pärast opi) kui Janek mulle ratastooli tõi, ei jaksanud ma iseseisvalt õieti voodiserval istudagi. Janek sisuliselt tõstis mu tooli. Hea uudis on see, et ma siiski taastun. Opihaavad muidugi segavad veel, aga see on tõepoolest köki-möki.
Mis ei ole köki-möki ja ei taastu, on raskem opijärgne hingamine ja näolihaste nõrkus. See tähendab seda, et ma väsin toitu mäludes ja ma ei saa naerda ega naeratada. Pean peegli ees endaga nüüd tõsiselt tõtt vaatama, et midagi välja mõelda. Ei taha oma grimassidega inimesi hirmutada.

Esmaspäeval lähen Rakverre haavu näitama ja niite eemaldama. Õnneks oli arst nii kena, et kutsus mu seda tegema haiglasse, mitte ei saatnud perearstile. Tal on mingigi ülevaade minu haigusloost.
Ja ma saan siis osakonda tordi viia. Sest pärast seda ühte karjumist Rakverre tagasi tulekul, oli kõik personalipoolne kohtlemine hea. Hooldajate poolt isegi väga hea. Ja me ei saagi teada, kas nad ongi nii toredad või hirmutasin ma nad ära sellega, et esimesel karjujal kohe pea otsast ära hammustasin :P
Veelkord Viru hotelli juurde tagasi tulles -
invavets on neil lukus. Kirjaga, et ainult hotelli külalistele. Tundsin ennast seal uksetaga tõelise soovimatu narkomaanist asotsiaalina. Huvitav, kas neid satub sinna tihti?
Ja liftidele on õhtul 2.korrus blokeeritud. Sain välja pärast pikka ootamist mööda mingit  teenindusurgu koos turvamehe (ja natukese seintega). Tulekahju puhul see variant hästi ei toimiks...Turvamees püüdis minuga rääkida inglise keeles. Eks seegi ole märgiline. Eestlane ju ometi ei kolistaks ratastooliga südaöösel mööda lõbustusasutusi!
Aga tsau praegu!
Ja palun vabandust nende käest, kes vahepeal kartsid, et nüüd ongi kõik.
Vara veel! :D