Kass

Sorry, Jürgo ja Mammi. Oli tore teid tunda.

Õhtune update.

Päris hea mõte oli selle vihavärgiga lõpuni välja minna!
Lasin raisa vabaks ja täna oli fantastiline, hoopis teistsuguste tunnetega päev!
Millel oli ainult üks viga - ta sai liiga ruttu otsa.
Ja ometi olin ma ju nii pikalt muretsenud, et kuidas ma küll kaks pikka proovipäeva vastu pean. Kordagi pikali viskamata ja võõrad inimesed ümber jms asjatu, loll paanika.

Viha

Ma ei ole ammu nii vihane olnud. Nii vihane (väga tore, telefon parandas praegu viHase viGaseks) , et ärkad kell 3 öösel üles. Selle peale, et oled vihane.
Ja vihane olen ma paljude asjade peale, mõni on olmeline, suht pisiasi, mõni jällegi mastaapne lollus ja mõnda asja ei oska ma veel defineerida. Usun, et see kõik on lõpuks siiski hea ja vabastav.
Jah, ka see kõik läheb mööda...(olles teinud oma kahju. Kui see oli halb, siis see kordub.
Üks Murpy seadustest)
Kas teie teate, milline on puudega inimese, ratastooli kasutaja arhetüüp? Aga stereotüüp?
Mina ei tea. Aga kipub tekkima tunne, et rohkem nähakse tooli, kui inimest.
Tahaks väga loota, et ma ise ei ole kunagi selline munn olnud.
Sorry, ventileerin kõik võimsalt kiirkorras välja, sest kohevarsti pean ma jälle proovis olema ja püüdma oma ratastoolist kõik välja pigistada.
Lõppu üks nõme pilt ka.

Jah, ma olen mõistma hakanud, miks nii paljud puudega inimesed ei soovigi enam ühiskonna liikmed olla.
Isegi mina oma silmapaistva naiivsuse, idiootliku optimismi ja tankisarnase iseloomuga...
Et mitte nii negatiivselt lõpetada - tulge 4. ja/või 5. Rakvere teatrisse "Gala" etendust vaatama. Te näete fantastilisi inimesi!
Ja ühte faking ratastooli.