Ma üldse ei taha ja ma tean, et ma tõmban endale uue häda kaela aga ma tõesti pean.
Selle "ususõja" eest, mille tõi kaasa minu avalik esinemine, peab inimesi hoiatama. Ma hakkaksin muidu iseennast kummitama kui ma seda ei teeks.
Natuke minu taustast. Nooremas koolipõlves kasvatas mind kristlasest vanaema. Kuna ta ei tahtnud mulle pahandusi (olin usin pioneer) siis mingit propagandat ta ei teinud, küll aga käisime vahel kirikus, teadsin nii kümmet käsku kui piibliraamatut, jõule peeti aga eelkõige olid õpetlikud vanaema enda väärtushinnangud ja käitumine. Pange tähele, ma ütlesin õpetlikud. Mitte, et eeskujuks.
Aga ma tean, milline on hea inimene ja hea kristlane ja tean, et üks ei tohiks teist välistada.
Siiski, vanuses 15-16 olin ka mina religioonist väga huvitatud (olen siiani, nüüd siiski kultuuriloolisest ning eelkõige psühholoogilisest aspektist lähtuvalt), käisin leerikoolis ja leeriski.
Midagi ega Kedagi uskunud ei ole ma tõeliselt vist küll kunagi. Lootnud ja armastanud küll.
Ja palunud. Ja tänanud.
Palunud ikka teiste eest.
Tänanud enda pärast. Teen seda vahel siiani. Harjumuse jõud :)
Ma olen saanud palju, no kümneid,toetavaid kirju usklikelt inimestelt. Ja nii paljud inimesed ning kogudused palvetavad minu pärast. Aitäh!
Miks nende jumal neid kuulda ei võta, ma ei tea...
Aga usklik ma endiselt ikka ei ole. Õnneks ka selline mölakas mitte, nagu paljud "kristlased" ja "valgustatud" neil päevil.
Ma kirjutan seda selle pärast, et te teaksite, mis võib juhtuda teie või teie lähedastega, kui te ühel hetkel tundute raisakullidele kerge saagina. See, kui te kadunukese varandusest kiriku kasuks ilma jääte, on väike kaotus.
Suurem kaotus on see, kui järjekordne inimene langeb ähvarduste ja hirmutamiste terrori alla.
Muidugi ma saan aru, et ma ei tohiks neile kirjadele jms üldse vastata. Aga ma tunnen paraku ikkagi vastutustunnet, sest ise ma ju inimeste elutuppa oma kurva looga ronisin. Püüan olla viisakas. Ja kui mõni väga ahistavaks muutub siis blokin ära ka.
Ma mõistan ju, et ka enamus hurjutajatest tahab mulle tegelikult head. Aga vahepeal läheb neil ka mõte lappesse ja suure heasoovimise käigus kiputakse unustama, et me kõik oleme inimesed ja peaksime siin oma maist elu elama ilma seda teiste jaoks põrguks muutmata.
See "jumalale, mis jumala ja keisrile, mis keisri kohus" kipub liiga paljudel kuidagi kahe silma vahele jääma.
Mingitel usulahkudel on facebookis oma taktikad hingede püüdmiseks (a la hea võmm/paha võmm), korralikud trollivabrikud ja valed ja kavalused, et sulle külje alla pugeda...
Mõned katkendid kirjadest:
"Vaata siin videos näed oma silmaga kuidas Jeesus tervendab vaid minutite jooksul ühe ALS haige, kes ei suutnud enam korralikult rääkidagi. Leia keegi kes oskab inglise keelt ja tõlgib sulle, kui sa ise inglise keelt ei oska. Tunnen kristlasi, kes võivad tulla sinu juurde ja samamoodi Jeesuse nimel sind tervendada.
Paljude ravimatute haiguste taga on vaimne rünnak deemonite (kurjade vaimude) poolt. Neist saab jagu vaid Jeesuse abil. Jeesus on ravim nii sulle kui kõigile! Palun hüüa Jeesust appi end tervendama, vabastama ja päästma! Ära lase deemonil ennast hävitada selle haiguse läbi! Tea, et enesetapp ei ole sulle leevenduseks, vaid peale enesetappu satud sa suurematesse piinadesse põrgus ja need on igavesed piinad ja hullemad kui siin maa peal iial kogetakse. Ära lase saatanal seda lahingut võita, sest sinu igavikuline elu on kaalul!
https://www.youtube.com/watch?v=XCxLJ-rXh0E"
***
" 6nneks kuulsin su kavatsusest
mitte ykski mugavus pole p6hjus miks v6tta endalt elu
Jumal kes on andnud elu, v6tab selle omal ajal
on vaja v6idelda l6puni et v6ita elu!!
...
isegi 2ra looda arstide peale, olevistes mees palvetas kuidas v6eti 2ra valu
tule kiriku r66mustama parem, 2ra tee lollusi"
***
Järgmine kiri oli üks esimesi usujüngritelt, nii peen, et ma ei saanud arugi. Alguses polnud isegi mitte hirmutav aga lõpuks oli ikka nii, et ajas itku peale ja ma pidin inimese blokkima :
"Kas ma tohiks paluda teiega kohtumist ennem,kui te lahkute siit ilmast. Mul on Teile üks ilus positiivne lause,mille ma sooviks personaalselt Teile edastada. Seda ei saa teha kirjateel, see lause on südamest südamesse"
***
Nagu öeldud, vastasin ma alguses kõigile viisakalt. Lõpuks enam ei jaksanud leebe olla. Üks minu vastus:
“Muidugi hirmutate. Selline tunne on, et igasugune inimlik mõistmine ja halastus on kadunud.
Mulle on kirjutanud, helistanud ja isegi ukse taha tulnud kümneid usklikke.
See on ahistav.
Te ei tohiks nii teha.
Oleks üks teie seast küsinud, et inimene, kuidas mina saan sind aidata. Ei. Kõik veeretate jumala kaela! Kui mugav, eks.
Minge rahus. Jumalaga.“
***
Niipalju saan küll öelda, et hiljem siiski üks naine pakkus, et võin abi küsida, kui vaja.
***
Üks hästi pikk ja väsitav kirjalõim oli väga tüütult vanemalt proualt. Olin jälle sunnitud saatja blokeerima:
"Ära nuta päevad läbi. Kuradil on hea meel. Meie elu on IGAVENE, surm on üleminek kas igavesse elusse või igavesse valusse....
UNUSTA ENDA MÕRV.
HAKKA UUT MOODI MÕTLEMA. KUULA Tartu pereraadiot (see on Elmari ja Vikerraadio vahel, tuleb timmuda)"
***
Küllap olete tüdinenud. Aga see ei ole veel midagi :P
See on vaid minu isiklikus postkastis oleva jäämäe tipp.
Ma üldse ei hakka rääkima sellest ulgumisest ja hammastekrigistamisest mis avalikes kommentaariumites toimub.
Ma tõesti ei saa aru miks peab oma usku ikka tule ja mõõgaga ja vägisi peale suruma?!? Ja kuskohast võetakse endale õigus teiste inimeste pattude üle arvet pidada.
Mille kuradi pärast peab pressima ennast karjade kaupa sisuliselt voodihaige inimese koju? Kes nende järgi koristaks? Oi ei, selliste labaste maiste asjadega ükski usukuulutaja oma pead küll ei vaeva.
Tegelegu oma juradega ja ongi rahu maa peal ja inimestest hea meel.
Ja kui veel aega ja energiat üle jääb, siis tegelegu heategevuse, hospiitside rajamise ja supiköökidega.
Kõige lõppu panen ühe hiljutise kirja täies mahus. Ma isegi ei usu, et keegi jaksab selle läbi lugeda. Kuna kirjanikuhärra aga kadedakstegeva sujuvusega U-duurist puukuuri liugleb siis ei saa ma ühtegi lõiku vahele ka jätta, äkiste läheb mõte kaotsi.
Tere!
Otsisin teie e-maili ja loodetavasti on see õige aadress. Lugesin artiklit Postimehest ja nägin ka intervjuud. Mul on selle teema kohta selge seisukoht, mis teie omaga kokku ei lange. See pole aga praegusel juhul teema. Te ütlete artiklis, et usklikud kiusavad sotsaalmeedias ja survestavad teid oma põhimõtetega. Mina olen uuestisündinud kristlane. Sügavalt usklik. Mina teid survestama ei hakka, sest Jumal on andnud igale inimesele vabaduse teha head ja kurja. Aga selle kõige eest tuleb inimesel kord Jumala ees vastust anda. Te ütlete, et teid kasvatas kristlasest vanaema. Olete ristitud ja leeritatud. See asjaolu ei tee ühtegi inimest veel kristlaseks Piibli järgi. Jeesus ütles Nikodeemusele, et kes ei sünni ülalt, ei või näha Jumala riiki. Teie olete paremal juhul ristitud pagan. Ütlete, et kui keegi Jumal on olemas, siis kohtute te temaga enne neid usklikke. Sellega te annate selgelt teada, et tegelikult pole teil Jumalast õrna aimugi. Ometi ei kirjuta ma teile selleks, et teile mingit sorti „ajupesu“ teha. Artiklit lugedes tuli mulle mõttesse küsimus, et kui te tõepoolest nimetate ennast kristlaseks, siis miks te ometi ei pöördu Tema poole palves ja ei otsi vastust küsimustele, mis teid vaevavad. Kas teil pole hetkekski tulnud pähe mõtet, et Jeesus võib teid ka terveks teha? Päriselt! Kas te olete üldse Piiblit lugenud? Enamus Jeesuse tervendamistest said sündida võimalusel, kui inimesel oli usku sellesse, et Jeesusel on vägi teda parandada. Üks veritõbine naine, kes oli kogu oma vara arstidele raisanud, tegi midagi sõnulseletamatut – ta nimelt puudutas Jeesuse rõivaid. Seda tehes pidi ta olema äärmuslikus meeleheites, kuna mitte ükski naine ei tohtinud puudutada sellisel viisil juudi rabi. See naine oli kultuslikult roojane ja oleks pidanud hoidma ennast piltlikult öeldes kilomeetri kaugusele. Aga usu läbi ta sai terveks. Jeesus ei öelnud sõnagi ega puudutanud naist, et ta paraneks. Piibel ütleb meile, et Jeesus Kristus on seesama eile, täna ja igavesti. Seega võiksite leida aja ning koha ja küsida Jumala käest, mis temal teile öelda on selles küsimuses. Ma ei hakka teile võltslootust andma, sest paraku meie päivil eriti tervendamisi ei esine. Aga selle põhjuseks ei ole mitte asjaolu, et Jumal seda ei tahaks, vaid muud põhjused. Ometi tuleks teil endalt küsida, kas enesetappu sooritades olete te kangelane või argpüks. Praegusel juhul olete oma rahakogumisekampaaniga teinud paljud rahastajad kaasosaliseks oma enesetapu soovis. Mis on õõvastav. Ärge arvake, et ma kirjutan kirja ilma empaatiata. Ei. Teie haigus on väga ränk. Ükski inimene ei soovi midagi sellist. Ometi kavatsete te teha midagi, millel on Igavikuline mõõde. Hiljem ei saa te enam oma otsust muuta – pean silmas peale oma surma. Mul on üks lugu. Minu majas elas minu naabrina vana inimene – oli juba 80. Eriti ei hädaldanud, elas vaikset elu. Elas üksinda, aga teda külastati ja temaga räägiti. Ühel päeval tulin koju ja koputasin tema uksele, sest tahtsin temaga ühel teemal rääkida. Naaberkorterist tegi naine ukse lahti ja ütles, et teda ei ole – et ta on surnud. Muidugi oli see šokk. Aga veelgi hullem oli info, et ta oli ennast üles poonud riidekappi. See puudutas mind väga tõsiselt. Ta elas minu all. Ja öösel või õhtul mingil hetkel ta seda tegi. Ma mõtlesin, et samal ajal, kui mina magasin rahu und, rippus tema keha all kapis. Hiljem selgus, et ta oli vähki täis. Miks ta seda tegi, ma ei tea. Aga see tegu oli vale. Iga enesetapp on vale ja isekas. Kummaline, aga minu majas oli paar aastat tagasi veel üks kole lugu. Üks teine vanem pensionär, kes elas ka üksi, oli aastad tagasi kaotanud oma mehe äkitselt, kes terviserikke tagajärjel suri. See naine oli oma käitumisega pikka aega kummaline. Ta ei olnud üksi – tal oli poeg ja lapselapsed ja muud peret samuti. Ometi võttis ta ühel päeval kätte ja hüppas jõkke ning tegi enesetapu. Tükk aega otsiti teda taga, kuni lõpuks leiti. Mulle meenus üks film, mille pealkiri on Armastus. Vanem abielupaar elab suht õnnelikult, kuni ühel päeval naine vist kukub ja selle tagajärjel tema tervis hakkab järjest halvenema. Ta ei tunne enam inimesi ära ja lõpuks peab ta mees tema eest pidevalt hoolitsema. Naisel on hetki, kus ta hakkab karjuma ja röögib hirmsalt, jne. Ühesõnaga kole värk. Lõpuks võtab mees kätte ja tapab oma naise ära – lämmatab padjaga. Selline armastus siis...
Inimesed arvavad, et neil on õigus oma elule, ihule ja veel paljudele asjadele. Aga elu on Jumala antud. Samuti ihu. Naisel ei ole õigust sooritada aborti, sest sellega muutub ta mõrvariks. Meil peaks olema aukartust Looja ees ka olukorras, kus me ise ei saa enam midagi teha oma tervise heaks. Seda ei ole kerge rääkida ja mina ei ole õige inimene targutama. Aga te võiksite uurida Corrie ten Boomi elu. Ta elas Hollandis ja oli sügavalt usklik koos perega, päästes natiside käest juute. Viidi lõpuks vangi. Jäi ellu. See sügavalt usklik naine sai aga oma elu lõpus 2 rabandust. Esimene võttis talt kõnevõime ja teise läbi tuli täielik halvatus, mis ta voodisse surmani aheldas. Ta suutis veel silmadega märku anda, aga rohkem mitte. Võime vaid küsida, miks lubas Jumal tal nii palju elus kannatada? Me ei tea, miks mingid haigused ja halvad asjad meie ellu tulevad. Need on iga inimese isiklikud katsumused. Ometi peaks iga inimene olema nii väärtuslik, et ta usladab ennast oma Jumala hoolde igas olukorras. Jeesus kandis kõik meie patud Ristile, kuigi ta ei olnud teinud ise ühtegi pattu. Kannatas meie eest. Ka teie eest. Miks te olete nii isekas ja arvate, et teie tahe on olulisem, kui Jumala tahe. Miks te ei võitle. Miks te ei usu. Miks te ei looda. Miks ei anna te head eeskuju oma lastele. Arvate, et teate, mis nende sees toimub ja kuidas see neid päriselt mõjutab ja muudab? Ei, te ei tea. Selliste kriiside keskel jääb palju ütlemata. Arvate, et teete kangelasteo, mitte jäädes oma seisundiga kellelegi kaelale. Aga te eksite. Suurim armastus ei ole enensetapp, vaid oma elu kellegi eest anda. Kas te terve inimesena oleksite valmis surema teile tundmatu inimese eest? Selles on küsimus. Mina ei hakka teid ümber veenma, sest iga muutus tuleb inimese enda seest. Julgus tunnistada, et on eksitud ja mitte viia lõpuni plaane, näitab, et inimene on ületanud hirmu. Hirm ongi kõige suurem vaenlane usu vastu. Kui te oleksite kristlane, siis te oleksite täis eluusku. Aga te evite surmausku. Muideks, kui teil poleks võimalik valida mürgijoomist, vaid teile antaks valida näiteks poomine, kõri läbilõikamine või muu kole surm – siis kas te oleksite veel kindel, et tahate surra. Kas oleksite valmis sellisel viisil surema, kusjuures teie pere vaatab seda kõike pealt. Kas olete mõeldnud, et kui te tõepoolest viite täide oma lubaduse, siis saab teist pretsedent ja märk Eesti Vabariigis. Teie lastele jääb igaveseks külge märk, mis saadab neid elu lõpuni. Julged ja väärikad inimesed suudavad lõpuni jääda väärikaks. Häbeneda oma haiget ja surevat ihu saab vaid täielik egoist. Jääb mulje, justkui meie elu peaks koosnema ainult mugavustest sünnist surmani. Kuulge, miks te nii tavaliselt ennast tappa tahate – minge ja laske ennast õhku mõnes paigas. Korraldage suur etendus. Iroonia? Ei sarkasm. Tegelikkuses pole mitte mingit vahet, kuidas inimene ennast teadlikult ja selge meelega tapab – uputab, lõikab veenid läbi, võtab üledoosi, poob, laseb õhku või võtab mürki. Enesetapp on enesetapp ja ükski neist ei ole väärikas. Enesetapu tegija on eelkõige argpüks. Isegi Piibel sedastab, et Jumalariiki ei pääse arad. Julgus on seevastu tunnistada, et inimene ei ole võimeline oma elu kontrollima . Julgus on alanduda – jäädes alandlikult ootama Looja halastust tema armu läbi. Igal asjal meie elus on mingi mõte. Ka haigustel. Iseküsimus on, kas me sellest aru saame. Ükski ebameeldivus ei ole inimesele vastuvõetav. Vastasel korral on tegemist väärastumisega.
Te ei ole unikaalne oma haiguses. Aga te olete unikaalne isiksus. Teist sellist ei ole. Te olete Jumala looming. Tõelise austuse teenivad need, kes lähevad läbi kannatuste. Vajadusel lähevad ka surma. Ma võiksin teile jutustada lugusid ISIS-e tegudest Süürias ja Iraagis, kus need mõrtsukad mõrvasid väikseid lapsi, pannes nad valiku ette, kas nad ütlevad lahti Jeesusest või mitte. Ja need väiksed lapsed ei öeldnud lahti ning seepeale lõigati nende kõrid läbi – nende vanemate silme all. Maailmas sureb iga päev tuhandeid inimesi nälga. Nende seas lapsed. Kui palju on neid, kes surevad haigustesse, mis on ravitavad, aga nendeni abi ei jõua. Tahan teile öelda, et ma tean isiklikult, mida tähendab, kui enam ei taha elada. Kui soovid surra. Loomulikult pole see olukord võrreldav teie haigusega. Ja mina läbisin oma kriisid raskelt. Ometi soovitan ma teil ennast mitte tappa. Sest seda tehes jääte te kaotajaks – Igaveseks. Kui te olete tõepoolest veendunud, et teie haigus lõpeb surmaga, siis peaksite oma elu viimased aastad, kuud ja minutid pühenduma sellele, et hoolitseda oma igaviku eest. Oma hinge eest. Igavik ei ole Piibli muinasjutt, vaid reaalne maailm. Inimene on ihu, hing ja vaim. Vaim teie sees on paraku surnud, sest ellu ärkab vaim peale uuestisündi Pühas Vaimus. Otsige siis Jumalat ja uuestisündi! Ihu surmaga ei kaota te isikuna midagi endast – te jääte endiselt teadvusele, säilivad kõik mälestused – ühesõnaga muutub ainult see, et teie ihu lakkab töötamast. Ometi on meil Jeesuse tõotus – me saame uued ihud. Kas see pole palju parem, kui perspektiiv elada igavesti eemal Jumalast, millest Jeesus rääkis kui paigast, kus uss ei sure ja tuli ei kustu. Kas teil pole elumõtet? Ja kui on, siis milline? Päris ehmatav on mõelda inimesest, kes on valmis ennast tapma kohe, kui olukord talle enam ei meeldi. Ärge mängige eluga! Võite olla täiesti kindel, et ennast tappes jääb teist alatiseks maha mälestus kui inimesest, kes otsustas minna kergema vastupanu teed ja esitles ennast kui esimest avalikku enesetapjat. Tegelikult peaks teil olema häbi nii käituda. Maailm on täis kohutavaid haigusi põdevaid inimesi, kes sõna otses mõttes kangelaslikult iga päeva mööda saadavad. Kas suudate neile silma vaadata ja öelda, et teie elu ja olukord on nende omast nii palju hullem, et teil on õigus teha seda, mida kavatsete teha. Lõpuks – usklikud kasutavad mh võimalust kutsuda kogudusevanemad, et need tema eest palvetaksid. Jaakobus kirjutab: „Tunnistage siis üksteisele patud üles ja palvetage üksteise eest, et te saaksite terveks! Õige inimese mõjuvõimas eestpalve saadab palju korda.“ Samuti kirjutab Heebrea kirja autor: „Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane, sest kes tuleb Jumala juurde, peab uskuma, et tema on olemas ja et ta annab palga neile, kes teda otsivad.“ Mina usklikuna ei saagi toetuda muule, kui ainult Piiblile. Ja ma olen täiesti veendunud, et Jumalal on vägi, oskus ja võim teid terveks teha. Aga kui te terveks ei saa, siis peaksite ikkagi Jumalat tänama, sest tema tahe on alati parem, kuigi me inimestena seda paraku suures osas ei mõista. Teie sõnavõtte lugedes jääb meelde, et te kordate väljendit – mina, mina, mina. See näitab teie enesekesksust. Ma olen täiesti veendunud, et tegelikult te kardate. Kardate surra. Te kardate ka haigust, aga see polegi kõige hullem. Kõik kardavad. Ometi ei leia te rahu, kui te ei anna alla. Alla andmisel pean silmas, et te lubate Jumalal ennast kas terveks teha või viia teid läbi haiguse siit maailmas ära. See on alistumine tema tahtele, mitte argus. Muidugi on teine võimalus võidelda. Aga seda te ju ei taha. Kui te oleksite usklik, siis ma soovitaksin teil hakata iga päev tunnistama Jumala sõna ja kuulutama ennast terveks haigusest. See pole mingi positiivne mõtteviis, vaid usk. Sest usk tuleb kuulutamisest, kuulutamine Jumala sõnast. Kõva häälega kuulutamine, et olete terve võib tuua teie ellu täieliku muutuse. Isegi siis, kui kõik viitab vastupidisele. Hüüda appi Jeesuse nime oma olukorra pärast näitab täielikku usaldust ja usku. See kõik on teooria senikaua, kuni inimene ise selle reaalsuseks muudab. Mina ei mõista, mida on teil kaotada. Selle asemel, et tegeleda oma elu lõpetamise ettevalmistusega, võiksite hoopis võidela oma elu eest. Usk saadab korda imesid. Kõik inimesed, keda Jeesus omal ajal maa peal terveks tegi, tulid tema juurde abi paluma usus ja lootuses. Need, kes ei tulnud, ka abi ei saanud. Nad ei saanud abi oma uskmatuse tõttu. Piibli põhimõte on – mida inimene usub, see talle ka sünnib. Mitte emotsioonid pole olulised, vaid usk. Hakake kohe täna jaatama elu. Võtke kätte Piibel ja lugege. Ärge rääkige, et te olete ristitud, vaid otsige Jumala tahet Piiblist. Unustage haigus ja elage. Ajage see oma mõtetest välja. Tunnistage tervist oma ihusse ja võidelge. Andke head eeskuju oma lastele ja lähedastele. Minge mõnda vabakogudusse ja lakse enda eest palvetada ja käsi peale panna. Ja kui te olete kõik teinud ja siiski surete, siis võite endale ja teistele lõpuks öelda, et tegite kõik, mida suutsite. Siis te lahkute rahus ja teist jääb hea mälestus. Mõelge sellele!
