Haapsalus

Selline on vaade minu palati aknast. Palat on... palat. Kohtusin täna füsioterapeudiga ja arstiga. Vbl ruttan asjade käigust ette, aga ma haistan väikest vastuolu lähenemistes- kas pigem trenni rohkem või pigem ikka vähem. Eks siis annab tunda, kes peale jääb. Hetkel olen ma isikliku, elu esimese jõusaalikava uhke omanik. Halb uudis on see, et ka parem jalg hakkab töntsiks jääma. Tarkust olen kogunud niipalju, et ratastoolid on ühed salakavalad agrebuudid, mis hiilivad sulle ootamatult ligi ja panevad süüdlasena tundma, et jalus oled. Umbes nagu mootorrattad liikluses. Olge valvsad! Ja selle asemel, et ennast ümber keerata, liiguvad nad lihtsalt selg ees! Salakavalad,noh! Homme on nii: 9.00 individuaalne sotsiaaltöötaja teenus 10.45 vibroakustiline ravi 12.00 psühholoog 13.45 individuaalne füsioteraapia 15.15 jõusaal 16.00 meeskonnatöö Lubatud mälestus on olemas, tahab pisut lihvimist ;) Olge tublid! Koduigatsus tuli peale juba Türil.

Pahad päevad...

... Haa, tüng! Tegelikult on viimased 2 päeva olnud väga head ja tegusad ja mulle tundub, et tänagi tuleb just selline päev! Aga pealkiri sai selline sest blogi statistikast näen, et dramaatiliste pealkirjadega postitusi loetakse rohkem :P Üleeile oli selline päev, üle mitme-setme aja, kus ma muudkui toimetasin ja toimetasin varavalgest peaaegu ööni välja ja üldse ei väsinud äragi. Peaaegu nagu vanasti. Üritasin küll lõunauinakut aga ei õnnestunud :) imelugu! Eile pidasime lapselapse sünnipäeva lähedaste ringis ja oli armas olla. Ahh, tahaks ikka toidufotograafiks saada, kui suureks kasvan!

Esmaspäeval sõidan ma Haapsallu neuroloogilisele taastusravile. Kaheks!!! nädalaks. Täiesti õõva tekitav mõte. Ma ei ole kunagi oma kodust nii kaua ära olnud! Kindlasti on see vajalik, kasulik ja tore kogemus aga niuks niuks... Lapsed lähevad kooli ilma memme musita, tulevad koolist ja mind ei ole kodus ja kes siis Janekile särki peseb ja sousti keedab ja kassi sisse-välja-sisse-välja-sisse laseb??? Ega ma ei lollita siin muidugi kedagi - kõik naudivad rahu ja vaikust! Natuke vangimineku tunne on siiski - toanaabrit valida ei saa (mul on temast juba ette väga kahju; ma norskan, kooserdan öösiti tualetivahet, külge keeran tihti, pikalt ja vaevaliselt. Selle viimase kohta loodan küll selgust saada, kas see tuleneb minu seljanärvist või on korsetilihased ka juba niipalju nõrgemad.) No ja see ka, et üksi ma õue, mereäärde, poodi, kohvikusse kooserdama ei lähe. Njaa, ettemuretsemine, eriti just asjade pärast, mis niikuinii iseenesest ja positiivselt lahenevad, on ikka üks minu põhitegevusi olnud ;) positiivsest küljest on jällegi taganud minu edu ürituste ja asjade korraldamisel, mis on samuti üks minu põhitegevusi :) Planeerimise ja korraldamisega seoses on aeg vist üks väike lubadus õhku visata, nii enesedistsiplineerimise (jeebus, selle sõna kirjapilti pean küll kontrollima) mõttes. See kirjutamise värk on tegelikult väga ammune plaan ja seda, millest kirjutada, on omajagu. Näiteks käsiraamat remondist ja ehitusjärelvalvest naistele: "Kuidas mustast saab valge + 100 põhjust, miks ei saa asju teha nii, nagu sa soovid" :D Ja kõikvõimalikke mälestusi kõikvõimalikest absurdsetest, naljakatest, rasketest, mõnusatest inimestest ja olukordadest kuhu ma olen sattunud. Praegu tundub, et mitte ükski neist, mis esimese hooga pähe tulevad, ei kannata trükkimusta :) Aga luban siis, et kirjutan Haapsalus iga päev ühe mälestuse. Vähemalt. Ideaalis tahaks nii, et ühe toreda naljaloo ja ühe loo, mis vbl ei ole alati nii tore. No näeme, kuidas välja kukub. Üks lugu päevas siis tuleb kindlalt! Vabatahtlikke on? 😉

Maksanäitajad ALAT ja ASAT

Nii vähe ongi õnneks vaja :) Need pekkis maksanäitajad olid sel kuul hakanud tagasi tõmbama! Ikka märgatavalt. Rõõm tuleneb sellest teadmisest, et mu keha ikka toimetab ega ole kõigele käega löönud! Hurraa! Elagu maks! Tema terviseks nüüd võtamegi! :D

Saatusekaaslased: Peeter Tooming

 Sellise pildi tegi mees aastal 1973. Mina olin siis kahe-aastane. Täna sai kaheseks minu lapselaps. Ma väga loodan, et ta teeb tulevikus palju niisama kauneid fotosid.
 1995-nda aasta mais märkas Peeter Tooming esimesi haigussümptomeid ning kahe aasta pärast, mais, ta suri. Suur mees oli. Tema naine veel suurem. Naine pidas ka päevikut, mille katkendeid lugesin mina täna raamatust "Diktaator ALS". Lugesin. Pillisin. Lugesin edasi. Pillisin veel. Pillige nüüd teie ka, mitte mina üksi :P. Raamatus öeldi ka, et kõige raskem on isoleeritus!
http://m.ohtuleht.ee/115110/peeter-tooming-ma-ei-taha-veel-tuhaks-saada-ma-ootan-imet-

See on artikkel Peeter Toomingast, kus selgub, et on olemas ka film tema viimasest ajast siin. Kas keegi teab, mis filmil nimeks? Mis mind Peeter Toominga abikaasa päevikukatkete puhul rabas, oli adumine, kui üksi ja ilma abivahenditeta nende pere jäi. See toimus aastatel 1995-97 ja neil polnud abiks korralikku ratastooligi, lugupeetud kunstniku pead toetati raamatutega... No tore ikka, et tegemist oli haritud inimesega, kes ka ise ajaloolane ja kirjanik, et raamatuid kodus kohe võtta oli. Ühest küljest on see õõvastav, teisalt annab teadmine teiste võitlustest ka endale jõudu.
Sõbrad Peeter Toomingast:
http://www.dokfilm.ee/Pildil-on-Peeter-Tooming

 Võitlustest rääkides - pidasin isegi just ühe. võiduka lõpuni. Oli ränk. Lugesin nimelt läbi Hannes Võrno "Missiooni“. Kaalusin blogimise lõpetamist. No sihukest haledat päevikuvormis vingumist pole mina enne kogenud. On meil kõigil madalaid hetki,  aga mis kuradima vägi sunnib inimest sellise kiunu avaldamiseks puid tapma...ei saa aru!  Kuna ma olen väga suur kreisiraadio austaja, siis elab kuskil minu sees väike naiivne lootus, et tegu on ikkagi huumoriga :P Aga jah, lugesin lõpuni, sest ei suutnud uskuda, et nii ongi. Seda raamatut ärge teie jällegi lugege :D
 ALS-i raamatu juurde tagasi tulles... Miks seda küll haiglas koos diagnoosiga pihku ei võiks pista inimestele? (Jää-ämbri väljakutse rahad ootavad haigeid...) Soovitavalt koos saatekirjaga Haapsalu neuroloogilisse taastusravikeskusesse. Mina olen tänaseks 3 kuud oma diagnoosiga elanud ja mõtteid muretsenud, milledest mõnele sain sellest raamatust kolme minutiga vastuse. Daaah! Haapsallu lähen ka. Perearsti saatekirjaga. Juba mõne päeva pärast. Siis alles saate kiunu lugeda, nad sunnivad mind kindlasti sportima :) Saatekirja pidin oskama ise küsida. Head inimesed soovitasid. Pakkuma ei tulda sulle peale antidepressantide küll midagi. Neid ma ei ole tahtnud. Igal aastal pidi 30 meie inimest sellesama, MND/ALS diagnoosi saama. Kui keegi teab kedagi, kes teab kedagi jne, siis minu kontakte võib vahendada küll. Ma võin anda pereliikmetele vaba aega, teha süüa, lugeda ette, rääkida lolle nalju või näiteks paluda oma armsaid kõhutantsijaid esinema :)

Ilus ja hea postitus :)

Pikk vaikus jälle. Ega see head ei tähenda tavaliselt :) Aga pole hullu midagi tegelikult. Panen kirja toredaid asju, mis vahepeal toimunud (jama lisan sulgudes, siis saab selle lugemata jätta :p) Võtsin mina kätte ja lõpetasin oma lollimängimise emt kliendina. No pole meil siin levi lihtsalt! Kõik, kes mulle helistanud on, teavad juba praegu, kuidas mu robotihääl kõlab. Kuna lastel on elisa ja levi nagu putru, siis küsisin pakkumise neilt. No ja ongi mul nüüd roosa/kuldne Sony Xperia, levi toimib ja palju nalja uue telefoni autocorrectist on tasuta kaasas. Tõsi, maksan pisut rohkem. Emt tegi küll hiljem megapakkumisi (mitte küll esinduses, kus ma ka kohal käisin muret kurtmas) aga ma ei murdunud! Eile, kui mereäärest tagasi tulime, käisime muuga mõisas. seal toimub igal suvel tumeromantika kontsert. Tänavu Tõnu Tepandi ja teises osas Nest, kelle kirjeldus oli nii põnev, et lugesin seda endale 2x valjusti ette :) et ämbient ja kannel ja Tolle ja kääbikud jms. Minekuajaks olin muidugi juba nii väsinud, et itk kippus peale tulema aga õnneks hakkas just siis müristama ja välku lööma ja sadama ja ma sain 20 minutiga valmis soengu, meigi ja outfiti mis mind kohe nutma ei ajanud. Sihukest asja pole enam ammu juhtunud! Ma tean täpselt, kuidas selle kuradima Lumivalgukese vaene võõrasema ennast selle lollaka peegli ees tundis:"sina, kuninganna oled ilus küll, aga nänännännännäänää... :P" Noh jah, eks ma muidugi lootsin ka, et õhtud juba pimedad ja ehk läheb elekter ära... :D Muuga mõis on ilus ja hea koht. Olen seal mitmeid kordi esinenud ja koolilastele tantsutrennegi teinud. Mõisakoolides on eriline miljöö, lapsedki on teisemad. Kahju, kui see kaduma peaks. Enivei, jõudsime aegsasti kohale, kohvik oli ja kõik vinks vonks, treppide ja lävepakkude ja kohati konarliku põrandaga konfliktsituatsioone ei tekkinud (vbl nad mäletasid mind varasemast ning mõtlesid, et ei hakka parem tüli norima). Tepandi oli... Tepandi. Kui üks põlvkond vanem kaaskülastaja küsis pisut üllatunult , et mis mind Tepandiga seob, siis vastasin kiirelt, et tekstid. Ristikivi ju. Ja eks minu tuttavad kitarriplõnnijad arenesid enamus suurel osal Tepandi näitel. Mulle see väga ei meeldinud. Plõnnijad ise see astu meeldisid küll. Eriti mõned. Mis oli viga. Aga see pole see jutt. Küll need jutud ka tulevad ;) Tepandi ise aga kõnetas mind väga. Just tema vahetekstid, mis koosnesid peamiselt pominatest, poolikutest lausekatketest ja ootamatutest pausidest. Maitea, kui palju oli seal lavastust ja näitlejatööd aga kõik toimis ja ma sain tuge, et see mis minu peas toimub, ei ole mitte ainult. minu privaatne hullumaja/ameerikamäed (lendas üle käopesa/mägedel on silmad). Nii lihtsalt ongi. Kontserdi teiseks osaks olin ma vägagi laetud ja nalja ma sellega sain. Esinejaks oli lokkidega meeshaldjas elektrikandlel. Ärge saage minust valesti aru - mulle väga meeldis see muusika, miljöö ja kõik värk aga aga aga... Ta oleks väärinud omaette kontserti. Üle 70 minuti pausideta sellist muusikat avaliku kontserdi teise osana käib mulle üle jõu...rahulikult istuda :) Pärast neljandat lugu (või kurat teab, pause ta ju ei teinud!) tegin Janekile ettepaneku pisut tantsida. Janek naeratas aga eelistas jätkata kuulajana. Mediteerisin pisut aga sain sellest paraku vaid energiat juurde ja tegin uue ettepaneku, minu meelest veel paremagi, et kuna kõik siin vaikselt kuulavad, siis võiksime ehk minema hiilida ja kuskil harjakapis (no mõisas ju neid nurki on) vms natuke seksida. Janek enam väga ei naeratanud. Isegi mitte siis, kui ma tule tema pealt ära tõmbasin ja pakkusin, et ma võin kedagi teist paluda! Noh, polnud seal kedagi, kes oleks mind inspireerinud... Järgmised 10 minutit istusin vaikselt ja keerutasin oma kobakat hõbesõrmust. Parasjagu siis, kui ma mõtlesin, et kas lubadus sõrmus allikasse haldajatele ohverdada aitaks kontserti kiirendada, pillasin ma selle maha. Klirinal. Ok, see oli Märk! Aga piinlik. Janek ei naeratanud ikka veel... Sõrmus jääb minuga! Kontsert kestis. Kontserdi teise poole päästis teisel pool olev kõrvalistuja, vanem ja samuti väga soliidne härrasmees, kes tegi omapoolseid ettepanekuid, et tekitasime "spontaanse" aplausi. No ja siis see hetk, kui esineja korraks käed kandlelt tõstis ja me lootusrikkalt kiire pilgu vahetasime aga kandlemäng jätkus ja naaber pressis läbi hammaste "ei, raisk..." Viimased 20 minutit möödusid võitluses naeru kätte lämbumisega. Pisut leevendust tõi ka minemahiilijate toolikolin. Kuigi muusika oli väga meeldiv, oli (lühike :P) aplaus tiine hirmust lisaloo eest :) Muidugi on mul ka esinejast kahju. Pigem oli tegu ikkagi korraldusliku apsuga. Ka see on kunst. Igavene pikk lugu sai. Tuleb veel mõni ilus ja hea postitus teha. PS! Kui keegi ikkagi tahab harjakappi seksima minna (vanade aegade mälestuseks? Halastusseks?) , siis praegu on üldiselt tagumine aeg. Ratastool ilmselt kappi ei mahuks :P Pildike Muuga mõisast

kuu parim töötaja

Ma ei jõua oma haigusele sugugi järgi kahjuks. Viimasel nädalal ei ole paremaid päevi enam olnud. Kõndimine on väga raskeks läinud ja väsimus võtab võimust. Nõusid ma enam seistes pesta ei jõua. Eriti alatu on aga see, et see haigus võtab ära mu viimased korrad midagi teha ja näha ja nautida! Ma ei küsinudki tegelikult palju, selle suve vaid, aga vist on seegi palju küsitud... praegu olen metsas, oma lemmikus seenemetsas. Istun paraku autos, sest pärast kahte sammu ja samapaljusid kukeseeni nikastas jalg alt ära ja selili ma olingi. Muidu on ilus küll, kanarbik õitseb, mustikad ja sammal ja värk...oleksin tahtnud seda natuke kauem nautida. Siinkohal tunnen ma tõeliselt puudust a la mingi tugiisiku nõuannetest. Ma olen ju oma puudest teadlik ja ammu enam igale poole ei lähegi...tänane metsatulek oli ka variant b, sest võõrasse kohta vaarikaid korjama minna ma ei riskinud. Aga näe, läks ikka nii. Võiks ju olla keegi, kes natukenegi sellest haigusest midagi teab ja natukenegi nõu annab. Aga seegi on liiga ambitsioonikas soov. Muidugi on vahepeal ka palju palju toredat olnud ja kindlasti ma sellest ka kurjutan aga praegu on mul vaja see kurb endast välja saada. Ahjaa, juulikuu parim töötaja on mu maks. Ta on kõvasti vatti saanud seoses riluteki tablettidega, mida olen nüüdseks 2 kuud võtnud. Näitajad ALAT ja ASAT on märgatavalt kehvemad ja kui allakäik samas tempos jätkub, siis jääb see "ravi" selle kuu lõpus katki. Arvasin alati, et küllap mu armastus joovastavate jookide vastu talle saatuslikuks saab aga võta näpust :P Ja ometi oli mul nii ilus maks! Kui kunagi sapikivide lõikusel käisin, siis kirurg ütles :D 16. augustil olen oodatud sotsiaalkindlustusametisse juhtumikorraldaja juurde, et hinnata minu rehabilitatsioonivajadust. Nojah siis, mida faking iganes! Õnneks on kabinet esimesel korrusel. Luban, et järgmine postitus on ilus ja hea :)