Kodu

Hei! Kui Sina seda postitust loed siis olen mina juba läinud. Ma tean, milline on minu viimane unenägu. Olen seda endale sisendanud ja otsinud välja pilte, et ka teie saaksite minu pähe piiluda. 

See koht minu unenäos on väga sarnane Käsmule. Seal on meri. Ma arvan, et järv võiks ka olla. Ja jõgi! Jõgi ka kindlasti.

Oma viimases unenäos ma olen vana.

Natuke nagu pikemaks kasvanud aga see võib nii tunduda sellepärast, et ma olen alla võtnud :P

Mul on pikk hall pats. Hando Runnelil on luuletus "Igavene naine"

Küllap sealt see pilt minu peas alguse sai.

Ma elan üksi oma valges kodus ja lopsakas aias. Seal aias kasvatan ma teie jaoks  mesilasi ja liblikaid. Ja ürte kasvatan ka.

Vahel ma keedan ja küpsetan. Selle kohviku jaoks, mis maailma lõpus asub. Kord nädalas võtan ma ürdikimbud ja  korvid küpsetistega

kaenlasse ja jalutan läbi metsa sinna, et kohtuda sõpradega. 

Mul on edevad kontsakingad (mõõduka kõrgusega (sest et vana ju) ja lehviv seelik. Seal kohvikus, mis asub loomulikult mere kaldal, joon ma edevast klaasist kokteili ja võib juhtuda, et suitsetan sõprade seltsis mõne sigareti.

Kui kunagi on teie aeg viimaseks uneks siis võite kindlad olla, et soovi korral  minuga kohtuda ootan teid sooja südame ja soojade pirukatega seal kohvikus.

Viin kiirelt olukorraga kurssi, kuulan mis teil vahepeal uudist on juhtunud, kuidas mu mesilastel ja liblikatel on läinud,

aitan teil ennast sisse seada.

Seniks aga - jääge moodsaks, mu noored sõbrad!

Hommik Vilniuses

Jõudsime hotelli pimedas. Sooja oli 10 ja tänavanurgal müüsid tädid sinililli.
Novotel Vilnius on ok, invatuba küll okei miinus aga hommikusöök jällegi imeline.

Tegime väikese jalutuskäigu, nii mõnus linn tundub. Katedraali kellamäng kl 10 oli võimas. Tuli vist küll lindilt, kõlas kuidagi nagu...ööklubilikult :)

Sellega seoses meenus mulle üks pilt 7-nda klassi ekskursioonilt Petserisse. Kloostris oli üllatavalt palju noori munki. See tundus mulle kuidagi ...kurb kuni nägin ühte noort munka kiriku kelli löömas. Neid kelli oli mingi miljon, kõik pikkade köite otsas  ja see rõõm noore mehe näol, see oli nii ilus!
Ei ma ei ole usku pööranud, nüüd on mul juba silme ees puid lõhkuv Adriano Celentano ja tema (kellalöömisest) rakkus pihkudega preestrist sõber :P Film " Tõrksa taltsutus" on minu meesideaali kõvasti mõjutanud.

Aga tegin "kunstfotosid" ka. Nii palju kui ühe juba kohmaka ja väriseva käega teha sai. Mõned fotod on kvaliteetsemad ka. Need on arusaadavalt teiste tehtud :)
Hommikuses linnapildis on palju noori ja palju vanu. Keskealised nautisid ilmselt kodust pühapäeva.
Moes on boho chic, laiad 7/8 püksid, oversized mantlid aga üldse mitte värve.
Vanem generatsioon veel talvevarustuses, villased mantlid ja karusnahksed kraed.

#kõigieesti

Mul on ka oma Eesti.
Olen tema hea käekäigu eest vastutav.
Armastan teda.
Nagu last.
Mitte nagu liivakastiealist, kellele annad leebelt andeks, kui ta mänguhoos kellelegi haiget teeb või järge ei pea, kes tüli alustas.
Pigem nagu puberteediealist, kes kujundab oma arvamusi ja eluväärtusi ja seega tulevikku nii endale kui oma lastele.
Lapsevanema jaoks on see tagumine aeg jälgida, et lapse süda püsiks õigel kohal, et laps ei satuks halba seltskonda, et lapse haridus ei piirduks eluülikooliga. Et lapse silmaring saaks lai, et ta kohtleks teisi leebuse ja mõistapüüdmisega.
Armastav vanem ei karda oma lapsele öelda, kui laps omadega kinni kiilub või rappa läheb. See on õigupoolest iga lapsevanema kohus.
Ja kui juhtub, et laps ennast sassi kammib, väga maailmavalitsejaks joovastub ja ebatsensuurselt räuskama hakkab, siis tuleb ta maapeale tagasi tuua.
Oma lapsele annaksin ehk tutakagi. Kuigi laste löömine on asi, mida ma oma elus kõige rohkem kahetsen. Väga kahetsen.
Arm aitab enam kui hirm. Hea on seda vahel endalegi meelde tuletada.
Sellepärast on praegu ka minu fb profiilipildil süda.
Ma ei kustuta kedagi oma sõbralistist ega  "testamendist" ainult selle pärast, et tema profiilipildil pole :)
Aga kui sa avalikult mingit iba ajad, et hähää, mis sellest kasu on ja ähähhää, mingid kultuuriinimesed/lumehelbekesed tahavad jälle feimi, siis on suts piinlik küll.

Heureka!

Kus mul praegu plahvatas!
Ma tean, mille eest ma endale kõik need kurjad usklikud kaela sain!
Palju aega tagasi kutsuti mind ühe pruudi tüdrukuteõhtule kõhutantsu õpetama.
Kuna mina pean kõik asjad üle võlli keerama siis leppisime kokku, et alguses esitlen ma ennast hea kristlasena, kes tuleb rääkima sellest, milline on üks tubli ja jumalakartlik abielunaine.
Panin mingi vanamutiliku kampsuni selga ja lasin aga jutul joosta. Juuube piinlik ja ebamugav oli kõigil :)
Lõpuks pakkusin, et jätan pruudile pisut lugemist ja vedasin kotist "kogemata" välja ka puusarätikud. Kergendus pruudi näol oli võimas. Jäi paraku küsimata, millega ta oma sõbrannasid nuhelda kavatses.
Umbes samasse aega jäävad ka need fotod.
Palmse mõisas meie hea Tarmo poolt tehtud. Aasta oli 2007.
Üks anonüümseks jääda soovinud kõhutantsuõpetaja küsis Nabaratooriumi kodulehel (oli meil kunagi selline), et kas see värav on sama, millest vanasti rüütlite armee läbi ratsutas. Vihjas vist mu alalõuale :P
Hiljem lasi ta Googlel keelustada otsingu "graatsilised Nabaratooriumi naised "