Monday, October 30, 2017

Eduelamus/motivatsioonipakett

Kuidas säilitada motivatsiooni, kui mingit häpi endi pole olemas ega tulemas?
Tuleb latti alla lasta! Veel rohkem! Veel allapoole! Veel! :D
Kui see tundub sulle võimatu, siis ei ole sa lihtsalt piisavalt kuses.
 Mul oli hiljaaegu üks pidu, mille käigus mu purjus sõbranna mind mitmel erineval naljakal ja mitte nii väga naljakal viisil häbistas; oksendas täis mu auto, roojas täis mu sauna; kes iialgi ei küsi, kuidas mul läheb või kas MINA abi vajan. Ahh, kui ta mind rulaatoriga jalutamas nägi, siis hakkas ta lihtsalt naerma. Siis ma korraks kiunatasin küll. Ta ütles, et talle ei ole see veel kohale jõudnud. Noh, ega ta ei ole nii palju kaine ka, et midagi kohale jõuda võikski. Aga omal veidral moel on ta olemas. Ja omal veidral moel on ka minul abi sellest, et keegi mulle toetub. Suunan teda nüüd viinaravile. Ütlesingi otse, et ta ilmselt ei taha kuskilt metsavahel täis peaga surra. Nagu minu ema.
Ja kui siis teine sõber ütles, et kuidas ma küll sellega hakkama saan siis... jah, kui sul on ikka endal suurem jama kaelas, siis ega ei viitsi mingi oksese auto pärast eriti närvi minna küll.
Ma ise näiteks ei suutnud kunagi mõista inimesi, kes stressi ja murega koristama või nõusid pesema kukkusid. No nüüd pesen nõusid küll ja veel :) Kõik olmeline ja argine on ju turvaline.
Nii et sõbranna, kes sul vanast harjumusest endistviisi  nelja jalaga seljas elab ja sinu probleeme ignoreerib võib mõnel hetkel tunduda paremgi, kui need, kes kuidagi olla ei oska. Olge need, kes te olete, jumal küll :)
Mina olen ka mina edasi, ma ei jaksa ka koguaeg mingi haige olla :P
 Aga jah, inspireerivatest - motiveerivatest plakatitest siis mõned viimase aja lemmikud teilegi.
Feissi ja instasse ei saa kõike panna. Seal on palju juhuslikke lugejaid. Inimesed on õrnad. Haigustest ja surmast rääkimine tekitab paljudes ebamugavust. Isegi kui need on teiste omad. Need kes blogisse satuvad, juba teavad, mis siit oodata on :)
 Niisiis mõned inspiratsioonilaksud, mille järgimine ei nõua liiga suurt pingutust :)






Friday, October 27, 2017

Nii vaikseks kõik on jäänud.

Tegelikult ei ole. Aga midagi on muutunud küll. See suur roosa turvamull, mille Universum? mulle diagnoosiga kaasa andis, on nüüd sügistuultega minema lennanud. Argipäev on taas kätte jõudnud. Selles on nii halba kui head, nagu igas argipäevas. Hea on nagu hea ikka, halvad asjad on esma-, loodetavasti ainukordsed. Kuniks see mull mind kaitses, ei kraapinud suurt miski mu hinge. Ja eks ka teised inimesed mahtusid koos minuga selle mulli sisse. Nüüd oleme... rohkem eraldi. Kes on eemaldunud, kes läheb lihtsalt eluga edasi, kes ei oska/jaksa ikka/enam oma tunnetega toime tulla. Nüüd jõuab see kõik rohkem minuni. Mõni asi riivab hinge rohkem, mõni vähem, mõni kriim paraneb kiirelt. Mõni paneb õlgu kehitama, mõni ajab naerma. Nagu ikka. Kas ma vaprusest olen rääkinud? Ju ikka. Kindlasti. Vapper ma ei ole kunagi olnud. Julge, avantüristlik, teatraalne, jah, seda küll. Mida ma ei teadnud, on see, kui tugev ma olin. Olen omal moel ikka veel. Seda kadunud tugevust näen ma asjades, mis nüüd tegemata on. Ega midagi ei juhtu, kui tegemata jääbki aga kurat! kui palju ma ikka jõudsin ja tegin :D Tore on, nüüd saavad inimesed mu ümber vahel natuke hinge ka tõmmata :D Aga mitte väga pikalt. Sel nädalavahetusel näiteks kogunevad mehed mulle terrassi ja kaldteed ehitama. Vennad ja poeg ja tütrepoeg :) ja Janek ja teise tütre peika. Ma ei saa seda neile näkku öelda, hakkan kohe pillima, juba pillingi, aga ma armastan neid kõiki väga! Ok, tütre peikat mitte eriti, sest ta on meil alles uus :) aga ta on väga tore ja tubli noormees! Loodan, et kõik naised ja lapsed tulevad ka nii et tuleb üks tore suguvõsa kokkutulek. Materjali peale on kulutatud juba hunnik raha, täitsa ILMA asjata, sest maha on sadanud hunnik värsket valget sitta ehk lund, võiks ju terve kuradi linna sellest ehitada mulle kui teaks, et kevadeni püsib :P Kaugemale ma praegu ei mõtle.
Muidugi olin ma enne sellest terrassiprojektist rääkides ülearu ülemeelik ja põhjendamatult optimistlik. Miks, oh miks, toodi mulle punased!!! katuseplaadid tumepruunide või tumehallide asemel??? Aaaarghhhhhh! Ma olen muidugi mõelnud, et ehk võiks pika ja piinarikka iga päev natukesehaaval suremise asemel olla üks väike infarktike aga kuidagi väga mage oleks see saada katuseplaatide, või noh, tegelikult ikka selle pärast, et mind ei kuulata :P Samas on see esimene kord üle väga pika aja, mil ma niimoodi vihastasin, et sõnad otsa said. Omal kombel on see ju hea märk :) Punased plaadid!!! Nagu mingi tsirkusetelk, klounide kodu ma ütlen :P Mulle väga meeldib, kui pere minu juurde kokku tuleb ja ma saan kõigile süüa vaaritada. See on nii kodune ja turvaline olemine. Seda juhtub ikka mitu korda aastas. Nüüd, kui esimene lumi maha tuli, on kuidagi veel helgem ja jõulusem tunne... Muidugi ma mõtlen, et kas tänavused saavad olema minu viimased jõulud.

Friday, October 6, 2017

Millest mõtled, seljaaju?

Eilne õhtu ja öö olid ebamugavad. Väsimus uuringutest ja eks ka omajagu hirmu. Mitte niivõrd uuringute, kui just tulemuste ees. See, et ma olen muidu terve ja tugev ei muuda ju tegelikult asjade kulgu. Aga teadasaamine, et vaat nüüd on olemas ka need sümptomid ja siit logiseb ka ja... Muidugi harjub ka sellega, aga see teadasaamise hetk ise on jälk. Aga nalja sai muidugi ka. Õhtuse tee tõi meile meespõetaja. Selline noor, arglik ning tänu küüru hoidvate seljale ja ebalevale olekule tundus pisut pahaendeline. Palju palju rohkem pahaendeline tundus ta aga öösel 3.15 palatis ringi hiilides :D Ma tean, et see on tema töö öösel patsiente kontrollida, aga kui sa öösel unetuna lebad ja siis keegi vaikselt ringi luusib... Kriipi :d Ja siis saigi hommik! Kõigepealt läksin logopeediga neelamisröntgenisse. See mida ma hullupööra kartsin. Kujutasin ette, et see on midagi mõõganeelamise laadset. Ilge öökimine ja pärast oled kontideni ilane :D Tegelt istusin küljetsi mingil pingiribalal ja larpisin erineva tekstuuriga produkte. Kõige raskem oli oma ahtriga seal servakesel püsida. Kui arst mind rohkem pöörata käskis, siis ma muidugi lihtsalt pidin küsima, et kas ta mu puusa ikka vaatas? Ajas tagasi :) neelasin siis baariumiga? segatud vett, jogurtit ja leivapudi. Aitäh! Väga hea... ei olnud :D Neelamise kohta täpsustasin veel, et kas lonkshaaval või nagu õlut :P igatahes päädis see üritus sellega, et röntgenimassin läks lolliks ja leivapudi ma kõike ära ei söönudki. Seda juhtub tihti, et kui ma närvis olen, siis ütleb minu lähikonnas olev tehnika üles. Sihuke mentalist olengi :P Aga nagu te mu toonist aru saate, oli selle neelamisega kõik korras. Röntgenimassin jätkas ka pärast oma tööd. Siis oli üks põie uuring ultraheliga, siis auditooriumisse üliõpilaste ette, siis kopsuuuringule (spirograafia) . See tähendas natukest suukaudu ähkimist mingisse torusse. Viis minutit ja okeika sellega. Niisiis, mu noored sõbrad - ettemuretsemise harjutamine oli täiesti nõme ja ebavajalik. Mingeid bulbaarseid nähtusid mul veel ei ole. Siis tuli südameuuring. Mul on süda täiesti omal kohal! Siis tuli arst ja me rääkisime pikalt. See oli hea jutustamine, me mõistame teineteist. Aga sellest kunagi eraldi teemas. Kõik analüüsid on mul head või vähehalvad ning isegi enmg viitab sellele, et haigus ei ole ägedas faasis. Praegune diagnoos on motoneuroni haigus, võimalik ALS. Nii. Kopsus on mingi asi, millest kopsuarst minuga veel rääkima tuleb. Nüüd on jäänud veel kõhu ultraheli ja seljavärk. Ja homme koju! A Oi plää... Lumbaalpunktsioon minu lemmikprotseduur küll ei ole. Ja ma feilisin sellega, vaatamata korduvatele katsetele! Lihtsalt ei saanud kätte midagi, kuna mul on loodusest antud väga nõgus selg ja lülid on liiga koos. Paar korda läks nõel vastu jalanärvi, see tunne oli maarvan nagu see, kui sulle taserit antakse, paar katset olid vastu luud ja lihtsalt nii valusad, et ma kiunatasin ja pisaraid lendas (no ja ripsmetušši ikka ka). Ja siis me rohkem ei proovinud lihtsalt. Võib olla järgmine kord ja siis ka ainult koos tudurohuga. Arst vabandas ette ja taha aga see ei ole ju tema süü. Kahju, et me neid analüüse ei saanud. Praegu on lihtsalt selline tuikav valu seljas, aga pakutud valuvaigistit ma veel ei tahtnud. Hõõõ! See oli kole! Mis siis veel... Kõhu ultraheli oli korras, maks mitte nii väga aga seda need tabletid teevad. Kopsuarst ja füsioterapeut on minu hingamisega väga rahul, ütlesid, et on näha, et ma olen olnud füüsiliselt aktiivne ja tegelenud hingamisega varem ka :) Kopsuarst rääkis pikalt ja põhjalikult ja küsis asju ja ma ei saanud üldse aru, et miks ta nii palju aega raiskab, et mul on ju neelamine ja hingamine korras ja selles arteriveres oli ka hapnikku küll ja see mingi väike plekk nüüd küll sellist tähelepanu ei vääri. Ja siis äkki lajatas! Enne ju neuroloog ka rääkis, et nad olid kokku leppinud, et räägivad edaspidi patsientidega aegsasti. Et millised vahendid on nende käsutada siis, kui...Siis kui patsient enam ise süüa ei saa, ja hingata ei jaksa ja kõik jutud. Seda enam, et ma olin juba arstiga rääkinud ravitahtest, mida me kõik saame avaldada. Mina ütlen täna, et kui mulle peaks langema osaks õnn saada pihta meteoriidi või infarkti, siis mina ennast elustada ei luba. Kui mul peaks käivituma mingi instinkt ja ma üritan iga hinna eest oma ebakvaliteetseks muutunud elu külge klammerduda, siis palun kutsuge mind korrale! Kui te tõesti midagi öelda ei julge, siis seiske lihtsalt poolkogemata mingi vooliku peal või sikutage vaikselt mõni juhe seinast välja! Kui te aga mõtlete mind kuskile vegeteerima jätta, siis lugege palun uuesti üht eelnevat lõiku öösel 3.15 ringihiilivast sanitarist! Jätke see kellaaeg endale meelde! :P No ja kui me juba selliste morbiidsete teemade juures oleme, siis räägime selle jutu ka ära. Paljud inimesed on minu käest küsinud, et kas ja mida saaks minu heaks käekäiguks teha. Eks need ajad on vast ees veel ja kui siis on midagi, mis minu lähedaste elu kergemaks teeb, laske käia! Aidake ennast ribadeks, mida iganes nad vajavad. Endale ma ei taha küll midagi. Mul on nii palju õnne olnud elus, et veel midagi tahta oleks ilmselgelt liiga ablas isegi minu kohta :D Küll aga tahaksin ma teada, mis on need asjad, mida mina saaksin teie jaoks teha? Kindlasti on mitmeid õhkujäänud lubadusi, plaane, soove ja värke, mida ma saan praegu ära klaarida. On aeg sellega tegeleda. Jääge moodsaks!

Thursday, October 5, 2017

Mis tehtud, mis teoksil?

Olen tänasest Tartus dr Rallmanni patsient. Väga sümpaatne arst. Kohe pärast saabumist tuli palatisse, rääkisime pikalt, imet ta oma sõnul ei tabanud, määras hunniku uuringuid ja nägi märke, mida mina ise veel märganud ei olnud. Sellepärast ma siin olla ei tahagi, et midagi head ma ju ei kuule. Kodus on kõiki sümptomeid oluliselt kergem ignoreerida. Käisin ära juba eee... Enmg? Uuringul. See on see kui sinu lihastesse aetakse väikseid nõelu ja siis mõõdetakse midagi. Olen nüüd plastrikestega üleni kaetud, nagu oleks okasseaga maadelnud. Aa, üks põhiküsimusi on, et kui palju ma kaalu olen kaotanud. Olen ma jee! 3 kilo on juurde tulnud!!! Paranähtus täielik. Sellepärast ma ennast ei kaaluga - siin ei ole lihtsalt võimalik võitjaks jääda :P Analüüsid võeti, kanüül paigaldati ja nüüd ootan kopsu kompuutrit. Ma ise küll mingeid hingamisprobleeme veel ei tuvasta aga kui ma pikalt kõnelen, siis teen hingamispausi küll ja lapsed küsivad, et miks ma ohkan. Ma ei taha sinna uuringule minna... Ausalt. Ma ei taha teada. Aga eks ma ikka lähen, kus ma pääsen. See uuring on vist kopsukasvaja välistamiseks. Et algstaadiumis kasvajad pidid organismi mürgitama vms. Ega keegi küll tegelikult mu diagnoosis ei kahtle aga noh. Kui peab siis peab. Üldiselt mõte lämbumisest mind väga ei võlu aga samas võivad mul paralleelselt olla nii kopsuvähk kui als ka, nii et saab ka hullemini. Just äsja pandi mulle igaks juhuks kanüül (mäletate, mis eelmine kord juhtus, kui mulle siinmajas kanüül pandi:P), et kui midagi kopsukompuutris ebaselgeks jääb, siis on vaja kontrastainet süstida. No ma olen ette kindel, et on vaja. Natuke aega tagasi võeti mult arterist verd, et hapnikku mõõta... Eriti hele, ehk hapnikurohke, see välja küll ei näinud :( Kuna arterist on raske verd kätte saada, siis mul võeti seda kolmest kohast. Aga minuga ongi alati nii, kui saab keerulisemalt, siis nii ongi. Homseks on kindlalt, oli vist 11.30, see seljaaju vedeliku uuring. Arst ütles, et võib mingit "tudurohtu" teha. No näis. Kopsukompuutris on nüüdseks käidud. Oli tore, kestis umbes kolm kopsutäit lubatud poole tunni asemel. Mis oli üüüüüratu kergendus. Ja kontrastainet ei süstitud nii et nüüdseks olen ma kanüülivaba (ma ikkagi ei hoidnud oma lõugu koos ja rääkisin õdedele selle eelmise korra loo ära :P) Tänaseks on kõik. Homme on neelamisuuring, ultraheli, seljaaju ja midagi oli vist veel. Mõni pilt ka