6 kuud

Uutmoodi, uue teadmisega elu on tänaseks kestnud täpselt pool aastat.
See aeg on läinud kiirelt, ometi on selle aja jooksul juhtunud ja muutunud nii palju, et sõnu selle aja
kirjeldamiseks on raske leida.
See on olnud omal kombel hea ning kindlasti väga põnev aeg. Eriti perspektiivi arvestades :P
Samas ka "nii on" aeg.
Ma ei tea, kuidas see välja paistab ja teistele tundub,  aga ma ise olen üllatunud, et ma... ää...üldse elus olen? Või pigem - isegi elan. Tõsi, see elu on teistsugune, väga erinev sellest, mida ma varem elamisväärseks ning iseenesestmõistetavaks pidasin.
Mis on kõige suurem muutus? Lihtne.
Ma ei tee enam plaane.
Ma ei ole kunagi osanud niisama unistada. Kõik mis tundus mulle huvitav, ihaldusväärne või vajalik, selle ma võtsin plaani, tegin ära ja mingeid ulmelisi fantaasiaid mul polnudki. Ilmselt oleksin ma kunagi endale ka helikopteri saanud, kui... Aga võib ka olla, et saangi :)
Parajalt kontrollihullu, me-ei-oota-looduselt-armuande-vaid-võtame-need-ise tüübina, möödusid mu päevad erinevaid tegevusi, üritusi, pidustusi planeerides. See oli tore, lõbus, turvaline.
Kui me Riinaga alles alustasime suuremate ürituste korraldamist Nabaratooriumi nime all siis ei olnud mul veel autojuhilubegi. Broneerisime ürituste planeerimiseks mitmeid päevi Tartus. Tõde oli selline, et panin bussisõidu ajal põhipunktid kirja ning tunnikese aruteluga olidki toimivad lahendused purgis :) meil kohe sujus see koostöö. Sünergia on selle nimi vist.
Teadmine, et nii saab asju ajada küll, ongi tekitanud minus teatava kärsituse kõikvõimalikke koosolekute ja jahumiste suhtes. Saab tegelikult ka ilma jokutamiseta.
No ja ülejäänud aja me siis tegime Riinaga muid asju :) öösiti näiteks sõime sprotte, juustu ja oliive ning suitsetasime ja jõime. Äärmiselt olulised tegevused!
Mis ma sellega öelda tahtsin on see, et vähema uimerdamise ning näiteks teleka- või netist kassivideote vaatamisega saab oma aju ka iseseisvalt, üksiolles, kasutada ning omapoolse kodutöö juba enne koosolekut ära teha. Näiteks autosõidu ajal.  Appi milline jahumine nüüd välja kukkus!  :)
Aga enam ma plaane ei tee. Ma olen suht kehv pettumuste taluja. Nüüd küll taltsam kui varem. Aga siiski.
Ja võib olla ongi õigem elada tänases päevas. Siin ja praegu. Aga selline mõtteviis ei ole minu puhul paraku mitte nii väga zen,  kui just hirm tulevikule mõtlemise ees :(
Igatahes, esialgu ei lootnud ma rohkem kui kolm kuud, ehk suve. Selle ma sain.
Nüüd on jõulud tulekul :)
Pikem perspektiiv on see, et jaanipäev. Mitte jaanipäeva pärast. Suurem asi üle lõkke hüppaja pole ma kunagi olnud :P
Mu pesamuna lõpetab siis põhikooli.
Ma tahan, et ta saaks seda teha rõõmsa meelega ja rahulikult. Ilma, et mu hapnikuaparaat talle kõrva rögiseks. Või mis iganes häält need asjad teevad.
Tema lõpuaktusele ma ilmselt minna ei saa, ma ei ole väga hea treppide ja rahvamassidega juba praegu.
Kuigi see oleks vägev. Ma ise lõpetasin põhikooli sealsamas. Pidasin lõpukõnegi.
Aga noh. Nüüd on nii.
Tegelikult tahtsin ma kirjutada hoopis muust :)
Kuus kuud diagnoosi tähendas ka kuut kuud haiguslehel ning see on omakorda maksimum aeg meie riigis. 182 päeva.  Ühtlasi tähendas see ka minu töösuhte lõppemist. Ja vot sellest ma tahtsin rääkida! :)
Töö tähtsust inimese elus on raske üle hinnata. Kellele mis: palk, eneseteostus jne jne.
Minu seni viimane töö Avinurme Puiduaida perenaisena oli väga lähedal täiusliku töökoha tiitlile. Kui ma nüüd järgi mõtlen, siis väärib see teema eraldi postitust:) mida ma ju algselt plaanisingi :)
Jätsin oma tööga hüvasti teisipäeval.
Tegin kooki ja võtsin ligi vahuveini ja istusime suurepäraste töökaaslastega paar tundi. Näe, juba ma nutangi...
Vaatamata minu alatule deserteerumisele sain ma lilli ja kingitusi, häid sõnu ja mälestusi ning palju eneseusku teele kaasa. Aitäh!
Kohtume veel. Mina nüüd juba kuninga e kliendi rollis!

Õed lihashaiged ja mä(g) rad ja kährikud.

Jälle üks kaua oma järge oodanud postitus. Alustatud juba 10-ndal novembril.
Viimased päevad on olnud tihedad. Enesetunne on ehk keskmisest kehvemgi,  aga toredad inimesed, tegevused ja palju nalja on need päevad päästnud.
Eile sõitsin kaugele kaugele,  kohtuma kahe kauni daamiga. Üks neist ristis meid õdedeks lihashaigeteks :D
Enivei, meie ALS-i uuringud jõudsid eile tõdemuseni, et kuivõrd meie oleme kõik väga ilusad, tegusad ja hea huumorimeelega, siis koledad, laisad ja tuimad tükid on tõenäoliselt kaitstud. Palju tänu meile teie kõigi poolt :P Uuringud muidugi jätkuvad.
Nalja sai palju. Naljad olid peamiselt lämbumise, viimase kleidi, keskmise eluea langetamise jms teemalised. Kõik meie kulul.
Nad on ka mõttekaaslasteks millegi ühise ettevõtmisel, et tulevastel "õdedel-vendadel" kergem infot oleks leida. See, milline infosulg praegu valitseb on kuritegelik!
Kuulsin just ühte lugu jälle, mis mind täiesti ketasse ajas! Aga kuna see pole minu lugu, siis teiega ei jaga.
Ühtteist olen juba ka käivitanud. Kõigel sellel toimetamisel on mu heaks abiliseks Maarika.
Pühapäev oli üllatusvisiitide päev.
Anna-Stiina läks tegema trenni minu armsatele Paidekatele ja mina pressisin ennast ka :) Lubasin Anna-Stiinale, et ma üldse ei sega vahele :D
No ei ole minust sõnapidajat :P
Ja Paidest sõitsin edasi Järvajaanikute trenni külastama. Nüüd treenib neid, nagu paljusid teisi minu kunagisi õpilasi, Katre.
Jaani kährikutega kohtun varsti jälle. 16.detsembril on nad meil Pajustis esinemas. Kolm setti, nii et näeb nii ootuspärast paljast kõhtu, tulesid-vilesid, lillasid parukaid kui negližeesid-bondüleesid :D
Kuna samal päeval on ka minu esmasündinu sündimise päev, siis tuleb väääääägev pidu! Ma väga loodan, et kui mingi karma vms arvates tingimata peab pärast pidu jälle minu autosse oksendama, siis võin seekord seda vähemalt ise teha :)
Ja selle glamuurse jutu lõpetuseks mõned fotod minu lapsukestest.
Punastes kleitides on kunagi mitmest rühmast kokku käinud tantsijad, kelle järgi meid kõhutantsusõltlasteks kutsuti. Kollases kostüümis on Rakverekate esindus, helesinises paidekad ja no kährikud tunnete te niigi ära :)

Füsioteraapia

(Alustasin selle loo kirjutamist 8-ndal novembril. 

Täna on määdžikli juba 18. !) 

Käisin füsioterapeudi juures. Ei, mitte jõusaalis, vaid haiglas, selle kena inimese juures, kelle poole pöördusin esmakordsed eelmisel sügisel. Nimetame teda siis edaspidi füsioterapeut nr 1.
Kuna eile oli mul raske päev, nuttu jätkus kauemaks, siis ärkasin täna liiga vara, ilgelt loppis näo, tavapärasest veelgi kehvema tasakaaluga ning mingi imeliku vibraga, mis vbl on tingitud vererõhu kõikumisest. Pean ikka hankima koju vererõhuaparaadi.  Hetkel on see küll ainus ohver, mida ma nn väärika vananemise altarile olen valmis tooma :) Aga sedagi esialgu vaid mõtterännaku tasemel.
Aga linna ma läksin, füsioterapeudi juurde ka ja siis me tegime natuke tasakaaluharjutusi palli ja tasakaalupadjaga.
Kahjuks ma sellest midagi rääkida ei saa, sest mul puudub piisavalt ropp sõnavara. Nii suur hirm oli kukkumise ees ja nii kehv tunne füüsiliselt. Emotsionaalselt ka.
Aga ma sain aru, et täiesti ilmselt ma praegu veel surema ei hakka, sest mingi osa minust itsitas nagu väike plika, kuna kena füsioterapeut nr 1 pidi mind füüsiliselt turvama :)
Hea tädi Heino olen ikka :) Vabanduseks võin öelda vaid seda, et kõik minu füsioterapeudid on tõesti väga ilusad inimesed :) Ja eelkõige hindan ma nende sisemist ilu ja ametioskusi. Ja nende armastust oma ameti vastu.
Selles mõttes on minu bipolaarne olemus küll hea ettevalmistus praeguseks eluks :P ma olen harjunud, et kui asjad on hästi, siis tean kuskil kuklas, et mingi jama ikka kuskil nurgataga oma juhust ootab.
Ja kui asjad on kehvast veel kehvemaks läinud ning see tsükkel ennast üha kordab, ka siis tean,  et nali on kuskil olemas. Paraku ilmselt minu kulul,  aga ta siiski on!
Kui nalja ei saa, siis mina pole üldse nõus midagi tegema. On nii või? :D

Kui ma nädal hiljem uuesti füsioterapeut nr 1 ja tasakaalupadjaga maadlesin, siis olid nii enesetunne kui tasakaal palju paremad. Sain Füsioterapeudilt kiita. Jee! Kardan küll, et tema käsivarred on minu klammerdumisest siiani sinised. Järgmine nädal jälle ;)
Aga tasakaalupadi, nagu ka trepid on muidugi saadanast :)
Tänane jõusaalitreening füsioterapeut nr 2-ga oli jälle ülitore.
Aga väga väsinud olen küll pärast trenni.
Alguses treenisime kergemate raskuste ja pikemate seeriatega, nüüd on raskused suuremad, seeriad lühemad aga neid on rohkem.
Iga kord, kui ta jälle mingi uue harjutuse või raskusega lagedale tuleb, siis ma kõigepealt mõtlen, et what?! Seda ma küll ära ei tee! Esimene seeria on megaraske! No peaaegu võimatu. No ja siis ülejäänud 3-4 on täiesti tehtavad :) Järgmine nädal juba suuremate raskustega :)
Kõige rohkem nalja saab aga masinatele ja masinatelt ära siirdumisega (jah, selline termin on käigus). Kunagi kasutasin ma äärmistel juhtudel väljendit "siirduge palun istmikku! ". No mis ma oskan öelda... Igatahes, iga uut masinat tuleb kõigepealt igast küljest uurida ja katsuda, et millised osad on liikuvad, kuhu saab toetuda ja kustkaudu tuleb üldse asjale läheneda. No ja pärast jälle maha tulles sama trall. Täna unustas füsioterapeut mu maha :) Mina olin kuskil tublisti oma töö ära teinud, kark oli ununenud mingi eelmise masina juurde ja järgmine ülesanne ootas saali teises otsas. Füsioterapeut ka. Mina polnud veel püstigi saanud. Naersime mõlemad, kuidas mingitel hetkedel on võimalik minu puue täiesti ära unustada. Need on parimad ajad. Ma leian selliseid hetki üha rohkem. Ühel päeval juhendasin telefonis ühte enda õpilast (kes juhtumisi on samuti füsioterapeut), kuidas anda kõhutantsutrenni erivajadustega noortele. See oli tore pooltund. On üliuhke tunne teada, kui paljude naistega olen ma saanud tantsurõõmu jagada. Ja nüüd jagavad nemad ka minu eest. Ja minu puusarätid tantsivad ka nüüd nende õpilastega edasi :)

Kui tähelepanelikult kuulata...

Argipäev

Nüüd, kui minu elus on (jälle) vähem inimesi, kelle eest ma hoolitseda või kelle heaks mina midagi teha saan, on mul oluliselt rohkem aega blogida. Näiteks võin ma nüüd tavalistest (hahaa, tajun ma jee midagi tavalise või enesestmõistevana; aga las ta jääb) asjadest ka kirjutada.
Kodustest töödest on valdavalt minu õlul söögitegu ja nõudepesu. Nõusid pesen ma mugavalt istudes ja see töö, mida ma varem suure pere emana väga tüütuks kohustuseks pidasin, on praeguseks turvaline ja isegi rahuldustpakkuv tegevus. Söögitegemine on seda alati olnud. Lisaks on see minu viis näidata oma armastust ja hoolimist.
Tegelikult on mul olemas ka nõudepesumasin, aga kuna koduke on tilluke, siis tema elab meil küüni all :) Kui kellelgi on väga vaja, siis andke märku.
Koristamiste, tassimiste, enamasti poeskäigu, puude toomise ja kütmisega tegelevad minu nooremad tütred ja keskmise tütre peika on ka suureks abiks. Mina teen seda, mida ma kõige paremini oskan - kamandan.
Tüdrukud on sellel sügisel palju tõbised olnud, tänagi peab noorim arstile minema, sest haige kurk ja nohu ei ole koduse raviga nädalaga üle läinud.
Õnneks on neil koolis hästi ja ehk saame nende haigustega ka ühelepoole.
Noorimat saab varsti näha televiisoris. Parima pagari saate reklaamid juba käivad ;)
Eelmisel nädalal käisid minu juures vallaametnikud, et vaadata kuidas saab hakata täitma kodukohanduskava. Et põrandad köögis, esikus ja vannitoas oleks valmis. Tööd planeeritakse jaanuari, sellele ajale, kui mina Haapsalus olen. Ja lastel on ka vaheaeg. Uus aasta algab niisiis kolimise ja mööbeldamisega... Mina ei saa öelda, et inimeste eest ei hoolitseta. Nii palju või siiani pigem ikka vähe, kui mina olen Vinni vallalt abi küsinud (ürituste korraldamiseks nt),  olen alati abi saanud.
Kõik see abi ja kohandused... Terrass on ju juba valmis ja kõik muu liigub mugavuse poole... Ma olen nii tänulik ja samas ajab see mu ahastades nutma... Sest sellist eestit ma ju ei tahtnud. Igasuguse teiste abi vastuvõtmine on minu jaoks, eks enamuse jaoks vast, alati raske. Tahaks ju ise tubli ja kasulik olla. Andmisrõõm on väga suur rõõm.
Aga ma püüan seda ahastust alla suruda põhjendusega, et kohandatud kodus on teistel minuga lihtsam. Kui minu õudse iseloomu juures lõpuks neid teisi enam ongi järgi jäänud :P
Kõikvõimalikud muutused, mida ma terve elu olen ikka kasutanud tuulena oma purjedes, muudavad mu praegu hapraks nagu esimene jää porilompidel. Ma loodan, et see ärevus on siiski mööduv nähtus. Inimene harjub... kõigega. Nii on (noored vaatasid telekast papasid-mammasid, ja nägin et seal oli mingi koomiline politseinik, kes abitult kobises "nii on". Päris naljakas oli).
 Korstnapühkija käis, koos naisega! Hästi tublid ja toredad inimesed on, võin kontakti jagada. Jälle turvalisem tunne.
Laupäeva hommikul käisin jõusaalis nagu ikka. Olin tubli! Sain kiita :) Mul on muidugi megahea füsioterapeut ka seal, Hanno Tikerbär on tema nimi. Ta ütles, et ma olen tema kõige rohkem pingutav ALS-i patsient. Siinkohal on hästi näha, kui madalale ma olen langenud... Olla halvimatest parim on nüüd hull kompliment :D
Ei, tegelikult ka. See, et ma saan natukenegi milleski tubli olla, on mulle väga tähtis!
Kahju, et ma varem oma elus jõusaalitreeningutele ei jõudnud... Tegelt valetan! Ma kunagi käisin ju, mingi 10 aastat tagasi. Tahtsin omale kava ja puha. Aga see treener sattus minu vormi hindamisel väga segadusse. Kõik, kes meie tantsustiiliga kokku on puutunud, teavad, et me kasutame tantsutehnikas palju ee.. mitte nii igapäevaseid lihaseid :D Trenni teeme palju, aga see ei takista mõnesid meist omamast ka korralikku polstrit(ma arvan, et ma kaalusin siis vast mingi 72 kilo). Uuris ja puuris ta siis mind, eriti piidles silmanurgast mu paksu kõhtu ja lõpuks piisatas küsida, et kas me siis kõhuga mitte midagi ei tee?!? Ma jäin rahulikus ja vastasin, et teeme küll - lõdvestame :).  Nii et oli küll naljakas käik aga puudu jäi... Ma ei teagi... Ei tekkinud usaldust ja head kontakti. Eks enda lollid eelarvamused ka, et jõusaalis käivad kriminaalid ja muidu kahtlased tüübid.  Oleksin võinud teisi treenereid ka kaaluda!
Igatahes on laupäevased trennid nüüd väga mõnusad ja mõnda aega loodan ma nendest treppidest veel üles saali pääseda. Sest vaadake, kuigi tegu on Rakvere ühe uuema hoonega, on nii füsioterapeudi kabinet,  kui jõusaal kaugel kaugel trepist üles. Sport ei ole nõrkadele ja haigetele! Ometi on jõusaal üks väheseid alasid, mida liikumispuudega inimene saaks mõnuga teha. Vinni spordikompleks pidi vist riigilt mingi mega rahasüsti saama. Peangi uurima, kas neil on plaanis ka ligipääsetavus liikumispuudega inimestele ning miks mitte ka basseinitõstuk.
Sellele võiks mõelda, sest ka need inimesed, kes praegu noored, terved ja tugevad on ning otsuseid teevad jäävad vanaks, nõrgemaks, saavad traumasid jne. Ja kuna elanikkond vananeb, siis on need vanad ja viletsad ühel päeval enamuses.
No mõnusalt kraaksun õnnetust siin :P
Nädalavahetusel käis ka esmasündinu oma pojukesega, kes on nii lahe vennike! Panime maha kõik lillesibulad, mis ma optimistlikult varunud olin. Kevad ei ole ju enam mägede taga.
PS! Olen külastatavuse statistikat jälgides märganud, et mida dramaatilisem pealkiri postitusel on, seda rohkem lugejaid. Toredad raisakullid ikka :P Kõige vähem lugejaid on postitusel pealkirjaga "Raamatud" :D

Saatusekaaslased 3 osa. Kairit ja teised naised.

Ma olen nii väga soovinud kontakti saatusekaaslastega.
Ja siis nad tulid. Korraga, 24 tunni jooksul. Kolm eesti naist. Kaunid, südamlikud, minuealised.
Kahega neist olen nüüd kirjavahetuses, loodan ka päriselt kohtuda.
Kuigi öeldakse, et igaühe ALS on erineva näoga, olen juba põgusagi kirjavahetuse jooksul kogenud tuge ühises mures ja mitmeid äratundmisi.
See on kohati ka hirmus, otsekui rõõmustaksid selle üle, et keegi on samuti kehvas olukorras. Nii see muidugi ei ole. Tegelikult annab jõudu teadmine, et kui teised saavad hakkama siis saan mina ka!
Kolmanda naise, kauni noore kunstniku Kairitiga, kohtusin samuti netis tema blogi vahendusel. Päriselus ei ole see kahjuks enam võimalik...
Lugege,  palun,  Kairiti blogi, mis on imeline eeskuju võitlusest, lootusest ning lähedaste (ja ka võhivõõraste) toest.
Kairiti blogist leiate viite tema ameerika tädi blogisse. Lugege palun ka seda. See teeb hingele head, kui koged sellist pealehakkamist, abivalmidust ning usku.
http://kairitkrikk.blogspot.com.ee/?m=0
Rääkisin paar päeva tagasi pikalt Kertuga, kes oli esimene tugi, kelle poole abi saamiseks mina pöörduda oskasin. Teadsin Uku ja Kertu võitlusest ALS-iga jää-ämbri aegsetest meediakajastustest. Üha enam tunnen, et jää-ämbri väljakutse oli küll väga suur asi, aga siiski mitte piisav. Tänu sellele kampaaniale koguti maailmas üüratu summa uuringuteks, ka meil Eestis oli see summa muljetavaldav.
Aga raha üksi ei ravi... Mida rohkem teavitustööd, seda rohkem üldsuse huvi (isegi uudishimu kui soovite); seda rohkem uuringuid, mis ükskord ju ometi viivad ka ravi leidmisele. Tundub uskumatu, et inimkond,  kes on suutnud liikuda kosmoses, kloonida terveid elusolendeid, välja mõelda, luua, ehitada ja ka hävitada mida iganes...jääb jõuetuks pisikeste haigete motoneuronite ees.
ALS kuulub väga haruldaste haiguste hulka. Ometi saab igal aastal Eestis selle diagnoosi oma 30 inimest (statistika),  keskmiselt pakutakse diagnoosimisjärgselt eluaastaid 2-5...meid on päris palju. Mis veel kurvem - seda diagnoosi ei saa mitte ainult haige. Selle diagnoosiga peavad elama ja iga jumala päev TOIME TULEMA  ka haige lapsed, lähedased, sõbrad, kogukond. See on päris suur hulk inimesi, kelle võitlusest me mitte sittagi ei tea! Kui ei tea, siis ei saa vist väga aidata ka.
Ma kavatsen midagi ette võtta. Kui sa oled minuga, siis anna endast palun märku! Karta on, et oma kesiste teadmistega keemiast ja meditsiinist ma vist ravi leiutada ei jõua (kui mu peagi algavaid katsetusi kärbseseenega just kiire edu ei krooni :)),  aga esimesena tuli mulle pähe mõte kodulehe loomisest, kuhu võiks koondada materjali, mis oleks abiks värskelt diagnoositud inimestele ning nende lähedastele. Sest see ei ole mitte ainult üks ämbritäis jäävett, mis sulle ootamatult pähe kallatakse. See on rohkem nagu üks üleni jääs tsinkplekkpang, millega sulle igal ärkvelolekutunnil tuima järjekindlusega vastu südant taotakse. Vahel juba ka unes. Nii, et mingitel hetkel sa loodad, et neid lubatud aastaid on pigem 2 kui 5.

Kohtumine austajaga

Täna hommikul käis mul külas austaja. Platooniline. Teate küll neid mehi, kellega teil kunagi midagi isiklikku olnud ei ole ega ka tule. Tavaliselt suured, karused mehed. Õrna hingega.
Õigupoolest oli ta mul varemgi külas käinud. Kingitustega nagu kombeks. Aga mu kurjad ja kadedad, parasjagu terrassi ehitavad vennad ütlesid, et Jane magab ja nii jäigi tookord kohtumine ära.
Täna istusime kenasti köögis, jõime kohvi, ma pakkusin sooja leiba, rääkisime inimesi taga, lobisesime niisama.
Ta ütles, et oli minu haigusest kuuldes väga häiritud ja otsustas, et tuleb ja räägib minuga, et ei mõtle nii, et aega on ja mõni teine homme.

Enne lahkumist luges ta mulle viimase salmi Charles Baudelaire luuletusest "Raibe". Ja lubas veel külla tulla. Aga mitte liiga tihti, sest üks idamaa tark olla öelnud, et külaline võiks olla nagu päike. Et iga päev ei paista.
Viimane salm on siin, kogu luuletus ise allpool.

Kuid siis, mu iludus! kui tunned haua vilu,      siis hüüa ussil’ võidukast’: et minus alal jääb vorm jumalik ja ilu      mu mädanenud armsamast.

Kahjuks ma teadsin, et ta oskas seda luuletust juba enne minuga kohtumist aga noh, uhke tunne ikkagi :)
Vot nii, mu noored sõbrad, tuleb külas käia! Kingitustega, sõnumiga ja mitte liiga tihti. Mida rohkem mõtteainet te maha jätate, seda parem.

Kui pimedaks läks ja suuuur täiskuu paistma hakkas, siis tundus kõik veelgi romantilisem ja kreisim :)

Kas mäletad, mu arm, veel seda paha saatust      sel kaunil suvehommikul; üks raibe, haisev, jälk, meil’ pakkus õudset vaatust      jalgraja järsul käänakul. Ta jalgu õhku a’as kui ropp ja kiimal naine,      ta’st välja imbus kihvtisid; ja tsüünilikult kõht end avas -- haisev aine,      täis pööritavaid aurusid. Ja raipe toredust kui imet vaatles taevas,      kui lille, mis on puhkemas; nii vänge oli hais, et Sina suures vaevas      ju olid ära nõtkemas. Parv musti sitikaid, kel mädal kõhul pidu,      teeb vängeid, õõnsaid suminaid, kui veniv vedelik hulk röövikute ridu      vaob mööda liharäbalaid. Ja kõik see kihab, keeb kui mässav, veerlev laine,      mis tõuseb, langeb, puruneb; võiks öelda koguni, et kõik see mäda aine      veel elab liigub, sigineb. Ja õudne muusika sest lasust välja kõlab,      kui voolav vesi või kui tuul, või nagu mesipuu, mis kihab, võimsalt elab,      või lehte kahin kõrges puul. Ja kalju taga koer, kes raibet söömas käinud,      meid vahtis silmi pöörmata, ja mahti luurates, mil kui me ära läinud,      võiks saagi kallal’ asuda. -- Ja siiski Sina ka kord oled kui see liha,      see haisev mäda roojasus, mu silmi täht, mu päev, mu unistuste iha,      mu ingel ja mu armastus! Jah! nii saad olema, Sa ilu kuninganna,      kui lamad hauas surnuna, kui pärast viimast au Sind viiakse, et panna      all musta mulla määnduma. Kuid siis, mu iludus! kui tunned haua vilu,      siis hüüa ussil’ võidukast’: et minus alal jääb vorm jumalik ja ilu      mu mädanenud armsamast.

Mis veel võimalik on? Mis veel pekki saab minna?!?!

Tänane shit tabas mind hambaarstil.
Läksin sinna kindla sihiga tõmmata välja purihammas, mida ma aastaid ja aastaid arsti tungival nõudmisel muudkui parandasin ja parandasin ja mis ikka uuesti ja uuesti plommi välja viskas. Hambavalu kui selline on mulle kusjuures üsna võõras teema.
Kunagi, pea 20 aastat tagasi oli küll üks keiss kui ma näost mega paiste läksin ja öö otsa mingit fäänsit konjakit suus hoidsin (haa, vbl sellepärast ongi konjak üks väheseid õlisid, mis minu lambis ei põle). Hommikul tõmmati purihammas välja. Paha lugu oli sinult see, et ei paistetus ega ka valu ära ei läinud. Kuna mul varem hammast välja tõmmatud ei olnud, siis arvasin, et küll laabub. Kolm päeva läks mööda, siis sai villand. Läksin tagasi ja siis tuli välja, et mingi paise oli igemete ja põse vahel hoopis. Pmst see hammas ei puutunud üldse asjasse. Võiksin sellega siiani õllepudeleid avada. Aga noh, mul läks ikkagi hästi, sest samal ajal sai üks mees taolise asja pärast veremürgituse ja viskas saba. Lehest lugesin.

 Aga tagasi tänasesse. Sain kolm tuimestavat süsti, tangidega litaka vastu ülemisi hambaid, natuke röökida ja saatekirja arsti juurde, kes peab nüüd need jäänused narkoosis eemaldama. Tartus.

Nüüdseks on üritusest möödunud 1,5 tundi. Pool nägu ripub, neelata on valus, sülg voolab mööda lõuga alla, kõne ei ole just ladus. Tüüpiline ALSile.
Tänan effing väga selle tulevikupõike eest!
Jah, see ei ole enam mingi tavaline ajudekepp, see on karmasuutra :D

Raamatud

 Mõtlesin, et paneks nüüdsest kirja kõik raamatud, mida ma loen (ja loen ma palju) .  Et kui ma ise enam raamatukokku ei saa, siis on toojatel kus järge pidada. Meie Roela raamatukokku viib trepp, mis on kitsaste, lagunenud astmetega. Libedat aega arvestades ega mul pikka pidu ei ole seal käimisega. Rakvere raamatukokku pääsen ilmselt kauem.
 Raamatukogud on minu südamele väga armsad. Raamatukogud ja RMK puhkepaigad ja matkarajad on ühed vähesed tasuta ajaviited, milles on minu jaoks piisavalt luksust ja dekadentsi :) Vaatab, mis nende matkaradadega saab nüüd :P
 Lugenud olen ma lapsest saati. Olin koolieas, kuni puberteedini, selline tubane, vaikne laps. Minu ema ja isa lugesid ka palju. Üks kahest kenast asjast, mida ma nende kohta öelda saan. Teine olen mina.
 Loomulikult olen ma lugenud palju romantilist kräppi, mis on kreeni keeranud paljude naiste ootused suhetele; krimkasid, ulmekaid, aga palju ka elulooraamatuid ja pmst kõike mis kätte sattus. 15 köidet Balzaci ka. Ülikooliajal koguni filosoofiat aga no seda ei tahaks küll rohkem teha :)
Käesoleval eluperioodil lähevad kõige rohkem peale krimkad ja trillerid, mida stephenkingimad ja "skandinaavjamad",  seda parem. Millegi abil peab vahepeal oma isiklikust õudukast eemale saama.
Täna sattus mulle aga kätte raamat, mis tundub nii kuradi õudne, et jääbki ilmselt lugemata! Gaetan Soucy "Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke". Autorile jagus eluaastaid üsna napilt, läksin guugeldama, et mis temaga juhtus. See raamat on nii sassis värk, et Wikipedia pakutud infarkt mind ei üllatanud. Võibolla tuli talle uue raamatu idee, mis oli veel õudsam :P
Väga tubli minust rääkida raamatust ja autorist, keda ma veel lugenudki pole (ja vist rohkem ei loe ka) aga see on ikka täiega räige. Kõvasti hullem kui see kreisiraadio pekkiläinud stsenaarium ( Vaga Võrno heietused noh :))
 Kodus ei ole mul kunagi palju raamatuid olnud. Need vaid, mis kingituseks olen saanud. Mõne üksiku olen ise ostnud.
Mis mu lemmikraamat on? Pole õrna aimugi :), ma unustan nagunii kohe ära nii autori, pealkirja kui sisu. Ja loen ka diagonaalis, pikad heietused jätan vahele. Lõpu loen enamasti ära siis, kui raamat on keskmiselt huvitav. Jätan lugemise vahel pooleli ka.
*Eelmine tüdruk. JP Delaney
 *Hüvastijätuks pole aega. Linwood Barclay
 *Herilasepesa. Patricia Cornwell. .  *Öökull. Samuel Bjørk
 *Tapamaja. Lee Child
 *Prügivedaja surm. M.C. Beaton.  *Haruldased esemed. Kathleen Tessaro
 *Kui olen lahkunud. Emily Bleeker