Kiire kiire kiire

Nalja saab, kui nii aeglaselt liikuval inimesel nagu mina, on kogu aeg kiire.
Ehk siis, tere tulemast mulle normaalsete inimeste sekka :P
Nüüd saan ma aru küll, kui tegus ja tõhus ma vanasti olin... ja samal ajal pidasin ise ennast totaalseks laiskvorstiks.
Nüüd on latt kõiges ja kõigil, ka minul endal, nii alla lastud, et saan kiita juba sellegi eest, kui hommikul silmad lahti teen.
Elu on nii irooniline.
Aga muidu on tore.
Nii tore, et olen taas kasutusele võtnud nii kalendermärkmiku kui ka mingi äpi, kus saab oma kalendrit perega jagada. Need aitavad mul järjel püsida.

9.märtsil käis külas sõbranna Riina. Oli veini ja sprotte ja juttu ja nuttu.

10.märtsil käisin peaaegu et Indias. Pille korraldas India päeva Saka rahvamajas. Külla olid tulnud India tantsijad Lätist. Oli kontsert, õpitoad, söök, seltskond. Super armas olemine.
See siin pildil on... Äää... Mudra?
Pille õpetas meid kätega lugusid rääkima :D
Aga meelde mulle muidugi midagi ei jäänud.
Kui nüüd väga musta huumorit teha, siis võiks öelda, et see on lugu minu tulevikust ja krampis kätest :P

Muud nalja sai ka :) üks armas inimene püüdis mind liikumisel aidata ja sikutas mu rulaatorit.
Koostöös  minu lihaste nõrkuse ja tasakaalu puudumisega oli see üks hirmutav kogemus!
Aga mu hääl ja kiire reaktsioon veel toimivad nii et  me kõik jäime terveks :)
Mitte kunagi!!! ärge palun aidake abivahendiga inimest ilma abivajaduses kokku leppimata. Jah, sellele võib aega kuluda, aga turvalisus on siiski tähtsam. Kiiresti muutuva seisundiga, nagu minu puhul, ei tea ma tihti ise ka kohe äkki kuidas mina, minu abivahend ja minu hea aitaja peaksid lahendama mingi trepi vms. Aga siiani oleme hästi hakkama saanud. Alati paremini, kui ma loota julgen. Ma olen hullult tänulik, et minu lähedased ja sõbrad võimaldavad mul jätkata kõiki käimist, mis vähegi võimalikud.
Aga abivahendeist rääkides - abivahendi täielik nimi ongi isiklik abivahend. See on veel isiklikum kui näiteks rahakott. Teise inimese rahakotti me ju ei näpi ega teisalda omavoliliselt. Sama kehtib ka kargu, rulaatori ja ratastooli kohta.

15. märtsil käis külas sõbranna Marge.
Nii Riina, kui Marge, kui Janek olid minu klassikaaslased 1-8 klassini. Kuidas nende kannatus ikka veel otsa saanud ei ole, see on mõistatus, mis ilmselt lahendamata jääbki.
Marge on... Kui ma teda isiklikult ei tunneks, siis ma ei usuks, et nii üdini  head inimest üldse olemas on. Marge on alati olnud väga perekonnale, sõpradele, lähedastele orienteeritud, teinud väga palju ka puuetega inimeste heaks. Ma olen väga väga õnnistatud, et mul on selline sõber.

16.märtsil tuli külla uus hea sõber. Hurmi. Hurmi on Kairiti õde. Aitäh, Sulle, armas Kairit, saatusekaaslane, et saan natukeseks Sinu õde laenata.
Hurmi on nii tegus ja töökas ja põnev inimene!
Saabus ta muidugi kingitustega koormatult ja tegi mulle fantastilise meigi ja soengu. Ta tegeleb ka Babe kosmeetikaga nii, et küsige aga, mis teid huvitab, ma saan siseinfot hankida :)

Päev läks lihtsalt liiga kiiresti :)

Õhtul oli aga Rakveres veinikoolitus kährikute. Ei pea vist detailidesse laskuma, kui meeleolukas see üritus oli :D

18-ndal sõitsin Katre modellina fotomeigi koolitusele Tartusse. Mulle oli põnev. Katrele vist mitte nii väga, sest väga põhjaliku inimesena on Katre teinud nii palju kodutööd, et oleks võinud ilmselt ka ise selle kursuse läbi viia.
Vaatamata materjali vastupanule saavutas temagi mind meikides väga häid tulemusi.
Kaalun nüüd ripsmepikenduste paigaldamist :)

Kui keegi teab kedagi, kes oleks valmis seda mu kodus tegema, siis palun andke teada (ja pediküürijat on ka väga vaja!)
***

21. 22. 23. märts - Tallinn ja Füsioteraapia.
Nagu oligi arvata - kõige lihtsam selle juures oli füsioteraapia ise.
Füsioteraapiasse minna sain ma tänu Janno Puusepa fondile ja headele annetajatele. Ei väsi tänamast. Olen saanud endale lubada ka massaaži.
Miks see üldse nii oluline on, kui ravi ei ole ja haigus lõpuks ikka oma nõuab? Miks ma ise kodus ei võimle?
Vastan. (Arvan, et kõik tõbised, sõltumata haigusest peaksid võimalust mööda (suuliselt, kirjalikult või kehakeeles) ise oma seisundi ja vajaduste kohta infot andma, mitte panema veel suuremat koormat teiste õlule).
Kuna minu puhul kombineeruvad lihaste nõrkus ning tasakaaluhäire, siis on pea kõik mu liigutused väga väikese amplituudiga, mis paneb põntsu ka liigeste liikuvusele.
Voodi ei ole ka hea keskkond harjutuste tegemiseks. Põrandal oleks harjutusi teha küll lihtsam, maha saan ma ju kergesti, püsti mitte nii väga :P Seega on ikka vaja abistajat...ma muidugi väga loodan, et leian füsioterapeudi, kes kodus käima hakkab.
Haigusest tingitud vale istumine, astumine, rüht ja kõik muu avaldavad oma mõju kogu kehale... Pinged, valud, krambid käivad selle haigusega komplektis 90% juhtudest.
Ilmselt on minu tantsutööst, füsioteraapiast ja massaažist olnud kasu, sest mind on valudest säästetud.
Sellepärast on mul ka võimalik olnud oma illalaa - trullallaa elustiili jätkata. Ja kodus üksi hakkama saada. Natuke ka teiste jaoks olemas olla.

Tallinnas olidki kõige raskemad just tulekud ja minekud. Õnneks olid mul abis head sõbrad. Aitäh Riina, Anna-Stiina, Rivo, Marle, Janek.  Kuigi ma ligipääsetavat elupaika ei leidnudki ning peatusin tütre juures, saime koos hakkama nii transpordi kui treppide kui kõige muuga!
Mis mind ligipääsetavuse  puudumise juures väga kettasse ajab on see, et liikumispuudega inimesed on ju alati olemas olnud. Miks, oh miks, peame me alati nii leplikud lambad olema ja mõtlema, et ah, mis nüüd mina... Suren siin vaikselt oma lamatistesse... Ei hakka kellelegi tüli tegema...
Selge see, et terve inimene ei oska mõelda puudega inimeste vajadustele. Ise. Tuleb. Oma. Suu. Lahti. Teha!!!
See vaikne märterlus maksab kurjasti kätte. Kui mitte sulle endale, siis sinu lähedastele ja järeltulijatele.

Aga kõige tähtsam!!! Tallinnas on minu armas väike tütrepoeg!
Meil oli taaskord imeline harmoonia :) Sõime koos rukolat ja leiba ja jõime värskat (ta on  väga seiklusaldis sööja).  Mina sõidutasin teda rulaatoriga ja tema toetas mind õrnalt küünarnukist kui kõndisin :) Minu uhket puldiga voodit ei ole ta veel näinud. No ja kujutage ette, kui populaarne ma siis veel olen kui mu elektriline ratastool saabub :)
Ma armastan teda nii valusalt väga. Mõte sellest, et ma ei saa näha tema ja oma tulevaste lapselaste kasvamist, et ma ei saa neile kommi ja taskuraha pihku sokutada... Nende kriimustusi plaasterdada, nende tulevasi pruute ja peikasid kritiseerida. Oma lapsi nende sünni ja kasvatamise juures aidata... Ränk!
***


Reedel läksime väikese seltskonnaga Vaba Lavale. Kõigepealt Kärbes Kitchenisse sööma ja siis teatrisse. Nii tore oli. Söögid olid hullult head. Te teate, et ma ei ütle seda niisama suusoojaks.  Teenindus ja ligipääsetavus olud samuti sujuvad.

Täiesti uus kogemus minu jaoks oli see, et Tallinnas tuleb broneerida nii restoranilaudu kui teatripileteid!
Meil siin maal on kultuuri tarbiv ja väljas sööv klient ikka nii haruldane nähtus, et Kultuurimaja juhataja ja pubi omanik tulevad pmst kättpidi tänama :D
Ka seekordne väljaskäimine sai minu jaoks teoks ratastoolis.


24.märtsil tulid mulle järele Siiri ja Viivi ning sõit viis Tartu kanti Reolasse Fakesnake tantsutrupi sünnipäevakontserdile. Toredaid esinejaid oli palju, kährikud tegid oma tantsud üle ootuste hästi :P Katre on nendega head tööd teinud :D
Kontserdi teine osa oli veelgi toredam, sest siis tuli sõbranna brändiga ja tuju sai veelgi pidulikum.
Hilisõhtul passisime veel minu juures saunas ja lobisesime. Aga väsinud olin ma kõigest sellest trallist küll niipalju, et trepil pidi Siiri juba mu jalgu ise tõstma.

25. märtsil tulid mulle külla minu
Rakvere tantsijad, kolm musketäri :) Lea, Piia ja Oksana. Kingitustega :) mis jäädvustavad meie ühist  kümmet aastat.
Nii üliväga liigutav. On olnud suur au nendega koos olla. On tohutu uhkus nende lojaalsuse üle.
Küpsetasin valmis ka 12 leiba Hurmile. Ta võidab, et leidis neile kõigile uued kodud, aga tegelikult ta kindlasti kuivatab neid voodi all ja kasutab neid kunagi ehitusel telliste asemel :D

23.märtsil olin jälle Tallinnas füsioteraapias. Aga sinna pidama ma ei jäänud, tulin sama soojaga tagasi ka.
Algne plaan oli selline, et kõigepealt füsioterapeut ja siis veel väike jõusaal.
Tegelikkus oli pisut teine. Kui veel jaanuaris tegin ma Haapsalus sama kava (ja pisut pealegi), mis augustis,  siis nüüd ei jaksanud ma enam midagi.
Ma ei saa iial teada, kas see on sellest, et ma olen teinud liiga palju? või liiga vähe? Jaanuari keskelt kuni märtsi keskpaigani ei teinud ma ju midagi... või on see paratamatu nii ehk naa... Vot sellised küsimused tiirlevad minu peas kui ma parasjagu lulli ei löö.

Ookei. Jäädagu moodsaks!

Inimesed, olge valvsad!

Iselaadi maailmavalu on mind vallanud.
Osalt olen ma alati õigluse eest barrikaadidele tormaja olnud; osalt on see kindlasti ka põgenemine omaenda probleemide eest.
Las ma räägin teile kõigepealt ühe loo. Võimalik, et see juhtum oligi minu esimene kokkupuude rassisismiga (kui minu enda: "näe, neeger"  ja "asiaadid on kõik ühte nägu" välja arvata. Aga minu puhul ei olegi see vist niipalju rassism, kui lihtsalt lollus)
Lugu juhtus Jäneda suvisel laadal, vast mingi 8-10aastat tagasi.
Meid, idamaiseid tantsijaid, oli seal palju. Esinesime läbi mitme päeva.
Ühel hetkel sain teada, et mind otsib mingi mees, kes tahab minu kui esinejate õpetajaga,  rääkida. Korraldamist ja melu oli palju,  nii et kui lõpuks kohtusime siis tundus ok, et ta soovis vestluseks lava juurest pisut eemale kõndida. Ta nägi välja nagu vikerraaadio reporter 1980-datest, nii et ma ei osanud suurt midagi oodata ega karta. Vantsisin kuulekalt tema sabas lava juurest eemale. Algas pikk ja ebahuvitav enesetutvustus, venekeelne kusjuures, kõik Moskva Ülikoolid särgid - värgid... No olgapealagi, las inimene kiidab ennast.
Ja siis hakkas vaikselt jutust kooruma...
Et ärgu ma arvakugi, et ta meid nüüd tantsu eest kiitma hakkab. Oo-kei, mõtlesin. Küllap onu on Venemaal näinud särtsakamaid totse. Onu ise ei olnud küll mingi alfaisane  :P, aga tundsin siiski veidrat vajadust onule selgitada, et meie tantsijad on harrastajad, kes kõige muu elu ja kohustuste kõrvalt kord-paar nädalas koos tantsivad ning nad on üliväga tublid.
Onu jutt muutus aga üha kiiremaks, seosetumaks, poliitilisemaks ning mina taipasin üha vähem ja vähem. Süüdistasin ennast, et pole ju vene keelt ülikoolitasemel õppinud... aga kui juba natuke meditsiinijuttu vahele tuli, siis sain järjele.
Aeg tiksus ka ning nii ütlesingi onule, et võibolla ei peaks nõrga tervisega inimene ennast üldse meie tantsu vaatamisega kurnama ja asutasin ennast lahkuma.
Onu sai pahaseks ja jõudis ühtäkki kiirelt asja tuumani- mina olengi valge rassi hävimises süüdi!
Et muudan oma õpetusega võõrad kultuurid ahvatlevaks ja enne kui ma arugi saan, on kõik mu tantsijad läinud ja palju teise nahavärviga lapsi sünnitanud.
Natuke jäi nagu mulje, et mitte lastesünnitamise fakt kui selline ei olnud tema jaoks vastuvõetamatu, vaid protsess, mis lapse sünnini viib.
Lõin seepeale selja sirgu ning teatasin, et mina olen oma panuse valge rassi püsimajäämisse andnud nelja lapse näol ning rohkem ärgu minuga arvestatagu!
Armsad valgepalgelised mehed (isegi kui te kuulute ekre ridadesse, ikka olete armsad :)!  Kui teid vaevab mure püsimajäämise pärast, püüdke ikka heaga! Viige ise oma väljavalitu tantsima, minge koos laulukoori, minge teatrisse. Aidake teda kodutöödes, tegelege oma lastega, tehke naisele pai... Siis te ei pea kartma, et teie naised lähevad lesbiks, kõhutantsutrenni või Egiptuse reisile, mis kõik on ju vältimatu hukatus valgele rassile...
Minge puu taha tegelikult!
Võimalik, et ka EKRE poliitikas on punkte, millega ma nõus olen. Ma võin ka häbenemata tunnistada, et olen ükskord isegi EKREle hääle andnud, kui minu kasuisa kandideeris ning rohelisi ja kuningriiklasi ei saanud valida :)
Aga vot kultuuriteemadel on EKRE ikka nii masendav, et hirm tuleb peale.
Kui kultuuri suudetakse näha ainult läbi kellegi urruaugu või vädžaina,  siis on ikka päris pahasti... Jah, sugutung ja surmahirm on käivitavad jõud küll, aga püüdkem siiski palun natukenegi tsiviliseeruda.
Käed eemale Rakvere Linnapäevade Araabia Basaarist!
***
"Kurjuse triumfiks piisab heade inimeste tegevusetusest..."  tsitaati omistatakse Iiri riigimehele ja filosoofile Edward  Burke'ile.
Ja vaadake, kuhu see meid läbi ajaloo viinud on.
https://www.boredpanda.com/colorized-auschwitz-girl-czeslava-kwoka-black-white-historic-photos-marina-amaral/

Pärast nende piltide vaatamist (tunnistan, lõpuni vaadata ma ei suutnud), kuidas saaksin mina ennast veel haletseda? Need pildid ei ole ju pelgalt tükike ajalugu. Kõikvõimalik ahistamine ja vägivald lokkab endiselt. Ja tihti saab see jätkuda just tänu sellele, et head inimesed ei tee midagi. Ei ütle midagi...

Peace! mu noored sõbrad. Make love not war.

Pärast pealtnägemist

Nüüd on juba päris palju saatest möödunud ja miks mitte jagada oma muljeid teiega. Huvitaval kombel, ei ole keegi küsinud, et kuidas see saate tegemine käis :)
Üldse küsitakse minult neil päevil vähe küsimusi. Peale selle ühe, kõige vastikuma - kuidas sul läheb? No mis ma vastan sellele?
Mida teie minu olukorras vastaksite? Minu jaoks on kõige adekvaatsem vastus, et asjaolusid arvestades läheb mul väga hästi.
Sitta sellest haigusest, sellest räägin ma arstidega või loen netist!  See haigus ei ole minu elu. See diagnoos ei defineeri mind.
Küll aga defineerib mind see, kuidas ma seda diagnoosi ära kasutan :D See nali on nüüd puhtalt minu kulul, sest ma tõesti ei olnud valmis selleks, mis tuleb pärast saadet. 2 päeva olid ikka väga liigutavad. Ja nutused. Mida sa muud peale nutmise teha oskad, kui sinuni jõuab teadmine, et sina oledki momendil nõrgim lüli. Ja et vaatamata olukorra lootusetusele tahavad inimesed sind ikka aidata.
Eks mind aitas kogu selle emotsioonidetulva juures palju see, et saime püsti nii ALS Eesti kodulehe kui ka fb lehe. Olin saanud olla tõhus. Mul oli midagi ette näidata. Ma sain ka ise teistele abiks olla.
Ja nii naeruväärne ja pealiskaudne kui see ka pole - ma nägin (asjaolusid arvestades:P) ekraanil hea välja. Aitäh Leenule meigi ja Jaanikale soengu eest! Need,  kes pidasid vajalikuks nende head tööd  ära mainida, tegid mulle suurt headmeelt.
Öelge ikka oma lähedastele, et nad on ilusad.
                   ***
See mida ma oodata ei osanud, ega milleks valmistuda - inimesed hakkasid kohe pärast saadet abi pakkuma...
Oli traditsioonilisi alternatiivse kraami pakkujaid, oli oma kogemuse jagajad, oli lihtsalt hea sõna ütlejaid, oli annetajaid, nii mulle isiklikult kui ka Janno Puusepa fondile, oli inimesi kes pakkusid lahendusi puuduvale füsioteraapiale ning oli ka neid, kes nägid suuremat plaani, mille tulemusi me loodetavasti varsti näeme :)
Ega ma ei jõua häid inimesi ära tänada, kuigi väga tahaks kõigi ees maani kummardada. Luban, et kui ma järgmine kord kuskil kummuli maas olen, siis mõtlen nutmise asemel hoopis tänutundega Teie peale, kuni mõni kraana mööda juhtub sõitma ja mind püsti aitab :D
Abi vastu võtta on minu jaoks väga raske.
Olen nüüd mõnda aega mõelnud, et miks siis ometi. Eks neid põhjuseid on mitmeid aga kõige nõmedam on tunne, et mina olen inimesed sellesse olukorda pannud... Et nad kurvastavad ja võibolla on isegi hirmul minu pärast. Need tunded on väga ebaratsionaalsed  ja ma pean nendega veel natuke tegelema. Ma saan sellega hakkama küll, ise ma selle džinni (mmmmm, gin!) pudelist välja lasin :)
Veel juurdlen ma selle üle, kas ma oleksin saatesse läinud, kui oleksin teadnud, mis sellele järgneb... Aga küllap ikka oleksin, sest läksin ma ju mitte enda, vaid teiste pärast. Kuigi päris  kindlasti rebis saade lahti ka mitmeid vanu haavu...

Kas te perekooli foorumit teate?
Mina olen seal lugeja/kirjutaja olnud 16 aastat. Pikkade vahedega, aga ikka ja jälle.
See foorum on olnud minu suureks õpetajaks inimeste, nende mõtete, tunnete ja elukogemuste vallas. Kui erinevad on inimesed!
Perekool on koht, kus kõik, absoluutselt kõik,  maani maha tümitatakse! Seal saab küll ka nalja ja head nõu ja kiireid vastuseid misiganes teemal,  aga alati ka paar kiiret laksu vastu hambaid, paar nuga selga ja kui sa nii loll oled, et maha kukkudes kiirelt minema roomata ei taipa, siis pilastatakse sind veel mitmel loominguliselt viisil.
No vot, eks ma olin mures ka, et mis siis saab kui pärast saadet perekooli teema tehakse... Ma olen ju paks, mu koer on ketis, mul on tagumine hammas puudu, ma olen vaene ja elan maal ja üleüldse, eestlased ei räägi sellistest asjadest!!!
Noh, teema tehtigi. Ja vot seda lugedes sain ma aru KUI sügavas jamas ma olen - mitte ühtegi negatiivset kommentaari ei olnudki.
Mida kõike ma oma kõrges eas veel kogeda saan! :D
Muidu on nii, et püüan tegus ja kultuurne olla ja minu päevad on tihedalt täis külalisi, üritusi ja väikseid korraldamisi ja toimetusi vaheldumisi pikutamisega. Sest muidu väsivad mu selg ja kael väga ära.

Aga saate tegemine oli lust ja rõõm, etv meeskond suurepärane, Ingrid ja Janno ülitoredad.
Saate link on siin.
https://novaator.err.ee/686521/ravimatut-als-i-podevad-inimesed-raakisid-pealtnagijale-oma-katsumustest

Ligipääsetavat elamispinda? Damsel in distress jälle...

Olen loomulikult väga tänulik kõigile sõpradele ja headele inimestele, kes oma kodu pakuvad. Ma kahjuks ei saa neid pakkumisi vastu võtta :(
Ma kohtun teiega meelsasti, läheme kohvikusse või kinno (laenutame ratastooli, siis on lihtsam)  või tulete mulle külla...
***

Füsioteraapia hakkab kätte jõudma. Sellega seoses vajan väikest, ligipääsetavat, privaatset elamispinda Tallinnas 21-23 ning 26-29 märtsil ning ka aprillis jälle.
Palun soovitage.
Nüüd siis keeruline osa. Olen praegu rulaatori ja ratastooli vahepeal, nii et kohe eriti abitu.
* 1.korrus (või siis lift), treppe mitte rohkem kui paar astet ja ka siis on käsipuu väga vajalik.
* takso peab suutma koha üles leida ning saama päris treppi sõita.
* kõrge voodi.
* võimalusel ka soodne ning mida lähemal
Sõpruse pst 151-le, seda parem. Aga mitte nii lähedal, et takso mind ei sõidutaks :)
Palun ärge soovitage huupi lähikonnas asuvaid hotelle, kodumajutusi jms. Ma ei jõua neid kõiki läbi helistada ja täpsustada.
Soovitage ainult neid, millest te usute, et ma seal tõepoolest hakkama saan.
Aitäh teile!

Staarpatsiendi ratastel tsirkus.

Hästi tihedad, tegusad, emotsioonidest ja inimestest pungil päevad on olnud.
Las kõik settib veel natuke, räägin niisama rõõmu.
Nii kiire nii kiire nii kiire on viimasel ajal, et pidime tädile rattad alla panema kui neljapäeval Tallinnasse läksime :)
Sõber, Nabaratooriumi Superstaar Elerin tuli meid sõidutama. Ühtlasi on Ellu ka füsioterapeut, ja füsioterapeudid, nagu te teate, on minu lemmikinimesed. Nad on kiire mõtlemisega, eesmärgipärased ja tõhusad. Vähemalt need, kellega minul on olnud au kohtuda.
Tallinnas oli plaan linna peale laiama minna ja siis kohvikusse harvikhaiguste päeva ja ALS-i kodulehe valmimist tähistama.
Linna peal laiamine tähendas Balti jaama uut turgu ja söögikohti:)
Turvalisuse huvides sai võetud vastu otsus laenutada selleks päevaks ratastool.  Sõber Riina tõi selle kohale ja juhhei, sõit võis alata.
Päris nii lihtne see muidugi ei olnud, Ellu töökogemusest oli kokkupandava ratastooli käsitlemisel kõvasti kasu.
Balta turg on hästi ligipääsetav, avar. Selline tunne, nagu viibiks välismaal :)
Ja nali algas.
Kui mulle oktoobris,  Maarjamõisas uuringutel olles,  pakuti võimalust, et nad sõidutavad mind ratastoolid,  siis oli minu vastus Ei! Ma ei ole selleks valmis!
Nüüd olin. Sest olen kehast nõrgem ja peast targem. Ei tasu riskida kukkumisega ega enda liigse väsitamisega. Ja minu iseseisvat liikumist on inimestel kindlasti raskem vaadata kui minu ratastoolis istumist. Minu kõnnimustrist on saanud pigem käte ja tahtejõu varal toimuv rebimine ja isegi rulaator ei paku enam piisavalt kindlustunnet. Kodus ei ole see veel probleem õnneks.
Esimene õppetund ratastoolis oli see, et kui keegi sinu tooli lükkab või tõmbab, siis tasub teadlik olla, millal teekond algab ning kuhu tee viib. Muidu on tunne, et keegi tõmbab sul tooli alt ära :)
Jäime lifti ootama. Suur klaaslift laskus ülevalt koos kena noore naeratava meesterahvaga meie naerdalõkerdava kamba poole. Noormehe naeratus venis üha laiemaks, sest mul on ju väga kaunid sõbrannad ja tütar ja noh, mina ise ei ole ka vist stereotüüpne kuju. Kui liftiuksed lahti läksid, siis suutsin ennast hetkeks kokku võtta, näo tõsiseks suruda ja küsida noormehelt, et mida ta irvitab? 😉  No ma sain ju aru, et ta nalja mõistab. Igatahes oli meil väga lõbus kuni liftis väljumiseni.
Seal oli väike aga järsk trepp millel olevate liiprite kaldenurk oli nii järsk et oi oi. No minul pole veel probleemi, krõps püsti ja astun ise. Kohe olid kohal ka kaks meest abi pakkumas. Eks ikka Ellu ja Riina ja Leenu pärast pigem. Mina sahmisin,.  et ei aitäh, saame hakkama. Ellu soovitas neil mind sülle võtta... oh, nad olid päris kimbatuses. Inimesed, raisk, on nii head ja abivalmid, et mul on silm kogu aeg märg. Aga sellest tuleb eraldi postitus.
Igatahes kui see takistusrada oli läbitud, siis tuli üks teenindaja, kes rääkis, et lift avaneb ka teisele poole, kus on normaalne kaldtee :D No aga mis pistmist on meil normaalsusega?
Käisime söömas, nii lahedaid kohti on seal, kindlasti tuleb varsti jälle minna. Prooviks nüüd rongisõitu ka.
Minu leksikasse ilmusid selleks üheks ratastooliõhtuks käsklused nagu: lükatagu, viidagu, antagu :D
Sõbrad tasusid mulle nende eest sellega, et parkisid mind näoga vastu seina või prügikasti kõrvale :D
Kniksu&Kraapsu restorani ajaks, tuli mulle sõpru ja lähedasi veel juurde - Margot, Maarika, Anna-Stiina ja mu jumaldatud lapselaps (ma ei olnud neid poolteist kuud näinud); Liivi armas pere oli Austriast tagasi, teised ELSikad ja nende külalised ja muidugi Kertu ja Hurmi. Kohtusime näost näkku esimest korda, see oli väga väga liigutav. Need inimesed, kelle elus on ISIKLIK kokkupuude alsiga, nende ajamõõde ja kasutus on hoopis teine.
Nende käest sa ei kuule iial, et mul on kiire, mul on palju tööd või et mul on raske. Nad vastavad su kirjadele kohe, nad reageerivad kohe, nad valvavad su üle nii delikaatsel ja peenel viisil, et see lummab mind täielikult. Et nad jaksavad ka võõraste jaoks olemas olla, see on jõud, mida peaks teaduslikult uurima. Vot siin on omal kohal jutt vaprusest.
ALS oma praegusel kujul sobib minu loomusega.
Ma saan veel liikuda, rääkida, ma saan teha midagi ka teiste heaks. ALS võtab maha kõik ebaolulised piirangud, inimesed saavad kiiresti lähedaseks, räägivad olulistest asjadest, TEEVAD olulisi asju. Paraku küll jah, vaid need, kellel isiklik kokkupuude.
Meil oli väga armas istumine.
Kuna ma jagasin oma esimest ratastoolikogemust ka teistega, siis oli väga hea kuulda, kui üks naine mind pärast selle eest tänas, et olin ka tema pingeid maha võtnud. Vot siis. "Räägi inimestega" toimis taaskord.
Lahkuda oli kahju. Kõik tahtsid veel kokku saada ja juba kerkisid esile ka mõned mõtted. Teater näiteks. Ja stripiklubi. See viimane on minu kindel soov. Keegi teab muidu mõnda head kohta, kuhu ratastooliga ligi pääseb? 😉