Wednesday, February 20, 2019

Üksinda kodus.Kinnine kohus.



Midagi kriminaalset ei ole siiski toimunud.
Lapsukesed on kes koolis, kes ujumas. 
"Kinnine kohus" aga etendus, mida eile vaatamas käisin. 
Üksi kodus olemist naudin ma aga tõesti üliväga. Nagu ka perega koos olemist :)
Űksinda kodus olen nüüd aga kindlalt lukustatud ukse taga. Et kui keegi tahab ootamatult hinge päästma või niisama külla tulla. 
Ma ei tea, kas Jaan Tammsalu ka minu blogi loeb, igatahes tegi ta just Fbs postituse kinokunsti ja kurjade kristlaste teemal :) 
Aga jah, mina ise olen leebe viisakuse (ja alati avatud uste ) juurest jõudnud uude punkti.


See film on muide esimene kord, kus ma seda käemärki üldse nägin. Võimalik, et selle filmi vaatamine oli ka Anna-Stiina ja Gert-Grettiri esimene kinokülastus. Aasta oli näiteks 1994? 5?
Eile tahtsin ka tegelikult kinno minna aga Rakveres antakse ametlikult selleks ette nähtud kohas kino harvem kui mujal asutustes  :P
Kuna ma olin aga juba üle nädala kodus passinud siis aitas teater.
"Kinnine kohus" on muidugi väga teemasse lugu ka, ma isegi natuke pelgasin seda väikese maja esireas troonimist, kui nii laval kui saalis on põrgu eeskoda ja eksistensiaalne kriis. Õnneks (hahh, sorry!) ei olnud ma aga isegi mitte ainuke ratastoolikas ja pool saali olid nagunii tuttavad inimesed.
Näidendi ümberjutustust ma muidugi ei tee.
Elamuse sain aga mitte niivõrd sisust kui näitlejate tööst. Väga meeldisid video ja valgus.
Pidevalt läksid mõtted Viljandisse, kooli. Et see, mis meile seal vaid natuke aega tagasi räägiti, et wow! see kõik ongi nüüd loomulikuna meie lavadel.
Ja pidevalt meenus ka Viljandi kooli filosoofia õppeaine, mis oli alguses vähemalt sama õudne kui teadus- ja loometöö metodoloogia härra Õunapuuga.
Ma ei tea, kas ma olen oma filosoofia eksami loo juba kuskile kirja pannud aga see on üks kirgas mälestus.
Hiljem vaatasin etenduse kavalehte, seal oli ka tänusõna Valle-Sten Maistele, meie filosoofia õppejõule.
Püsisin hästi lainel :) 


Saturday, February 16, 2019

Me peame rääkima Jumalast.



Ma üldse ei taha ja ma tean, et ma tõmban endale uue häda kaela aga ma tõesti pean.
Selle "ususõja" eest, mille tõi kaasa minu avalik esinemine, peab inimesi hoiatama. Ma hakkaksin muidu iseennast kummitama kui ma seda ei teeks.
Natuke minu taustast. Nooremas koolipõlves kasvatas mind  kristlasest vanaema. Kuna ta ei tahtnud mulle pahandusi (olin usin pioneer) siis mingit propagandat ta ei teinud, küll aga käisime vahel kirikus, teadsin nii kümmet käsku kui piibliraamatut, jõule peeti aga eelkõige olid õpetlikud vanaema enda väärtushinnangud ja käitumine. Pange tähele, ma ütlesin õpetlikud. Mitte, et eeskujuks.
Aga ma tean, milline on hea inimene ja hea kristlane ja tean, et üks ei tohiks teist välistada.
Siiski, vanuses 15-16 olin ka mina religioonist väga huvitatud (olen siiani, nüüd siiski kultuuriloolisest ning eelkõige psühholoogilisest aspektist lähtuvalt), käisin leerikoolis ja leeriski.
Midagi ega Kedagi uskunud ei ole ma tõeliselt vist küll kunagi. Lootnud ja armastanud küll.
Ja palunud. Ja tänanud.
Palunud ikka teiste eest.
Tänanud enda pärast. Teen seda vahel siiani. Harjumuse jõud :)
Ma olen saanud palju, no kümneid,toetavaid kirju usklikelt inimestelt. Ja nii paljud inimesed ning kogudused palvetavad minu pärast. Aitäh!
Miks nende jumal neid kuulda ei võta, ma ei tea...
Aga usklik ma endiselt ikka ei ole. Õnneks ka selline  mölakas mitte, nagu paljud "kristlased" ja "valgustatud" neil päevil.
Ma kirjutan seda selle pärast, et te teaksite, mis võib juhtuda teie või teie lähedastega, kui te ühel hetkel tundute raisakullidele kerge saagina. See, kui te kadunukese varandusest kiriku kasuks ilma jääte, on väike kaotus.
Suurem kaotus on see, kui  järjekordne inimene langeb ähvarduste ja hirmutamiste terrori alla.
Muidugi ma saan aru, et ma ei tohiks neile kirjadele jms üldse vastata. Aga ma tunnen paraku ikkagi vastutustunnet, sest ise ma ju inimeste elutuppa oma kurva looga ronisin. Püüan olla viisakas. Ja kui mõni väga ahistavaks muutub siis blokin ära ka.
Ma mõistan ju, et ka enamus  hurjutajatest tahab mulle tegelikult head. Aga vahepeal läheb neil ka mõte lappesse ja suure heasoovimise käigus kiputakse unustama, et me kõik oleme inimesed ja peaksime siin oma maist elu elama ilma seda teiste jaoks põrguks muutmata.
See "jumalale, mis jumala ja keisrile, mis keisri kohus" kipub liiga paljudel kuidagi kahe silma vahele jääma.
Mingitel usulahkudel on facebookis oma taktikad hingede püüdmiseks (a la hea võmm/paha võmm), korralikud trollivabrikud ja valed ja  kavalused, et sulle külje alla pugeda...
Mõned katkendid kirjadest:

"Vaata siin videos näed oma silmaga kuidas Jeesus tervendab vaid minutite jooksul ühe ALS haige, kes ei suutnud enam korralikult rääkidagi. Leia keegi kes oskab inglise keelt ja tõlgib sulle, kui sa ise inglise keelt ei oska. Tunnen kristlasi, kes võivad tulla sinu juurde ja samamoodi Jeesuse nimel sind tervendada.

Paljude ravimatute haiguste taga on vaimne rünnak deemonite (kurjade vaimude) poolt. Neist saab jagu vaid Jeesuse abil. Jeesus on ravim nii sulle kui kõigile! Palun hüüa Jeesust appi end tervendama, vabastama ja päästma! Ära lase deemonil ennast hävitada selle haiguse läbi! Tea, et enesetapp ei ole sulle leevenduseks, vaid peale enesetappu satud sa suurematesse piinadesse põrgus ja need on igavesed piinad ja hullemad kui siin maa peal iial kogetakse. Ära lase saatanal seda lahingut võita, sest sinu igavikuline elu on kaalul!

https://www.youtube.com/watch?v=XCxLJ-rXh0E"

***
" 6nneks kuulsin su kavatsusest
mitte ykski mugavus pole p6hjus miks v6tta endalt elu
Jumal kes on andnud elu, v6tab selle omal ajal
on vaja v6idelda l6puni et v6ita elu!!
...
isegi 2ra looda arstide peale, olevistes mees palvetas kuidas v6eti 2ra valu
tule kiriku r66mustama parem, 2ra tee lollusi"

***

Järgmine kiri oli üks esimesi usujüngritelt, nii peen, et ma ei saanud arugi. Alguses polnud isegi mitte hirmutav aga lõpuks oli ikka nii, et ajas itku peale ja ma pidin inimese blokkima :

"Kas ma tohiks paluda teiega kohtumist ennem,kui te lahkute siit ilmast. Mul on Teile üks ilus positiivne lause,mille ma sooviks personaalselt Teile edastada. Seda ei saa teha kirjateel, see lause on südamest südamesse"

***

Nagu öeldud, vastasin ma alguses kõigile viisakalt. Lõpuks enam ei jaksanud leebe olla. Üks minu vastus:

“Muidugi hirmutate. Selline tunne on, et igasugune inimlik mõistmine ja halastus on kadunud.
Mulle on kirjutanud, helistanud ja isegi ukse taha tulnud kümneid usklikke.
See on ahistav.
Te ei tohiks nii teha.
Oleks üks teie seast küsinud, et  inimene, kuidas mina saan sind aidata. Ei. Kõik veeretate jumala kaela! Kui mugav, eks.
Minge rahus. Jumalaga.“

***

Niipalju saan küll öelda, et hiljem siiski üks naine pakkus, et võin abi küsida, kui vaja.

***

Üks hästi pikk ja väsitav kirjalõim  oli väga tüütult vanemalt proualt. Olin jälle sunnitud saatja blokeerima:

"Ära nuta päevad läbi. Kuradil on hea meel. Meie elu on IGAVENE, surm on üleminek kas igavesse elusse või igavesse valusse....

UNUSTA ENDA MÕRV.
HAKKA UUT MOODI MÕTLEMA. KUULA Tartu pereraadiot (see on Elmari ja Vikerraadio vahel, tuleb timmuda)"

***

Küllap olete tüdinenud. Aga see ei ole veel midagi :P
See on vaid minu isiklikus postkastis oleva jäämäe tipp.
Ma üldse ei hakka rääkima sellest ulgumisest ja hammastekrigistamisest mis  avalikes kommentaariumites toimub.

Ma tõesti ei saa aru miks peab oma usku ikka tule ja mõõgaga ja vägisi peale suruma?!? Ja kuskohast võetakse endale õigus teiste inimeste pattude üle arvet pidada.
Mille kuradi pärast peab pressima ennast karjade kaupa sisuliselt voodihaige inimese koju? Kes nende järgi koristaks? Oi ei, selliste labaste maiste asjadega ükski usukuulutaja oma pead küll ei vaeva.
Tegelegu oma juradega ja ongi rahu maa peal ja inimestest hea meel.
Ja kui veel aega ja energiat üle jääb, siis tegelegu heategevuse, hospiitside rajamise ja supiköökidega.
Kõige lõppu panen ühe hiljutise kirja täies mahus. Ma isegi ei usu, et keegi jaksab selle läbi lugeda. Kuna kirjanikuhärra aga kadedakstegeva sujuvusega U-duurist puukuuri liugleb siis ei saa ma ühtegi lõiku vahele ka jätta, äkiste läheb mõte kaotsi.

Tere!

Otsisin teie e-maili ja loodetavasti on see õige aadress. Lugesin artiklit Postimehest ja nägin ka intervjuud. Mul on selle teema kohta selge seisukoht, mis teie omaga kokku ei lange. See pole aga praegusel juhul teema. Te ütlete artiklis, et usklikud kiusavad sotsaalmeedias ja survestavad teid oma põhimõtetega. Mina olen uuestisündinud kristlane. Sügavalt usklik. Mina teid survestama ei hakka, sest Jumal on andnud igale inimesele vabaduse teha head ja kurja. Aga selle kõige eest tuleb inimesel kord Jumala ees vastust anda. Te ütlete, et teid kasvatas kristlasest vanaema. Olete ristitud ja leeritatud. See asjaolu ei tee ühtegi inimest veel kristlaseks Piibli järgi. Jeesus ütles Nikodeemusele, et kes ei sünni ülalt, ei või näha Jumala riiki. Teie olete paremal juhul ristitud pagan. Ütlete, et kui keegi Jumal on olemas, siis kohtute te temaga enne neid usklikke. Sellega te annate selgelt teada, et tegelikult pole teil Jumalast õrna aimugi. Ometi ei kirjuta ma teile selleks, et teile mingit sorti „ajupesu“ teha. Artiklit lugedes tuli mulle mõttesse küsimus, et kui te tõepoolest nimetate ennast kristlaseks, siis miks te ometi ei pöördu Tema poole palves ja ei otsi vastust küsimustele, mis teid vaevavad. Kas teil pole hetkekski tulnud pähe mõtet, et Jeesus võib teid ka terveks teha? Päriselt! Kas te olete üldse Piiblit lugenud? Enamus Jeesuse tervendamistest said sündida võimalusel, kui inimesel oli usku sellesse, et Jeesusel on vägi teda parandada. Üks veritõbine naine, kes oli kogu oma vara arstidele raisanud, tegi midagi sõnulseletamatut – ta nimelt puudutas Jeesuse rõivaid. Seda tehes pidi ta olema äärmuslikus meeleheites, kuna mitte ükski naine ei tohtinud puudutada sellisel viisil juudi rabi. See naine oli kultuslikult roojane ja oleks pidanud hoidma ennast piltlikult öeldes kilomeetri kaugusele. Aga usu läbi ta sai terveks. Jeesus ei öelnud sõnagi ega puudutanud naist, et ta paraneks. Piibel ütleb meile, et Jeesus Kristus on seesama eile, täna ja igavesti. Seega võiksite leida aja ning koha ja küsida Jumala käest, mis temal teile öelda on selles küsimuses. Ma ei hakka teile võltslootust andma, sest paraku meie päivil eriti tervendamisi ei esine. Aga selle põhjuseks ei ole mitte asjaolu, et Jumal seda ei tahaks, vaid muud põhjused. Ometi tuleks teil endalt küsida, kas enesetappu sooritades olete te kangelane või argpüks. Praegusel juhul olete oma rahakogumisekampaaniga teinud paljud rahastajad kaasosaliseks oma enesetapu soovis. Mis on õõvastav. Ärge arvake, et ma kirjutan kirja ilma empaatiata. Ei. Teie haigus on väga ränk. Ükski inimene ei soovi midagi sellist. Ometi kavatsete te teha midagi, millel on Igavikuline mõõde. Hiljem ei saa te enam oma otsust muuta – pean silmas peale oma surma. Mul on üks lugu. Minu majas elas minu naabrina vana inimene – oli juba 80. Eriti ei hädaldanud, elas vaikset elu. Elas üksinda, aga teda külastati ja temaga räägiti. Ühel päeval tulin koju ja koputasin tema uksele, sest tahtsin temaga ühel teemal rääkida. Naaberkorterist tegi naine ukse lahti ja ütles, et teda ei ole – et ta on surnud. Muidugi oli see šokk. Aga veelgi hullem oli info, et ta oli ennast üles poonud riidekappi. See puudutas mind väga tõsiselt. Ta elas minu all. Ja öösel või õhtul mingil hetkel ta seda tegi. Ma mõtlesin, et samal ajal, kui mina magasin rahu und, rippus tema keha all kapis. Hiljem selgus, et ta oli vähki täis. Miks ta seda tegi, ma ei tea. Aga see tegu oli vale. Iga enesetapp on vale ja isekas. Kummaline, aga minu majas oli paar aastat tagasi veel üks kole lugu. Üks teine vanem pensionär, kes elas ka üksi, oli aastad tagasi kaotanud oma mehe äkitselt, kes terviserikke tagajärjel suri. See naine oli oma käitumisega pikka aega kummaline. Ta ei olnud üksi – tal oli poeg ja lapselapsed ja muud peret samuti. Ometi võttis ta ühel päeval kätte ja hüppas jõkke ning tegi enesetapu. Tükk aega otsiti teda taga, kuni lõpuks leiti. Mulle meenus üks film, mille pealkiri on Armastus. Vanem abielupaar elab suht õnnelikult, kuni ühel päeval naine vist kukub ja selle tagajärjel tema tervis hakkab järjest halvenema. Ta ei tunne enam inimesi ära ja lõpuks peab ta mees tema eest pidevalt hoolitsema. Naisel on hetki, kus ta hakkab karjuma ja röögib hirmsalt, jne. Ühesõnaga kole värk. Lõpuks võtab mees kätte ja tapab oma naise ära – lämmatab padjaga. Selline armastus siis...

Inimesed arvavad, et neil on õigus oma elule, ihule ja veel paljudele asjadele. Aga elu on Jumala antud. Samuti ihu. Naisel ei ole õigust sooritada aborti, sest sellega muutub ta mõrvariks. Meil peaks olema aukartust Looja ees ka olukorras, kus me ise ei saa enam midagi teha oma tervise heaks. Seda ei ole kerge rääkida ja mina ei ole õige inimene targutama. Aga te võiksite uurida Corrie ten Boomi elu. Ta elas Hollandis ja oli sügavalt usklik koos perega, päästes natiside käest juute. Viidi lõpuks vangi. Jäi ellu. See sügavalt usklik naine sai aga oma elu lõpus 2 rabandust. Esimene võttis talt kõnevõime ja teise läbi tuli täielik halvatus, mis ta voodisse surmani aheldas. Ta suutis veel silmadega märku anda, aga rohkem mitte. Võime vaid küsida, miks lubas Jumal tal nii palju elus kannatada? Me ei tea, miks mingid haigused ja halvad asjad meie ellu tulevad. Need on iga inimese isiklikud katsumused. Ometi peaks iga inimene olema nii väärtuslik, et ta usladab ennast oma Jumala hoolde igas olukorras. Jeesus kandis kõik meie patud Ristile, kuigi ta ei olnud teinud ise ühtegi pattu. Kannatas meie eest. Ka teie eest. Miks te olete nii isekas ja arvate, et teie tahe on olulisem, kui Jumala tahe. Miks te ei võitle. Miks te ei usu. Miks te ei looda. Miks ei anna te head eeskuju oma lastele. Arvate, et teate, mis nende sees toimub ja kuidas see neid päriselt mõjutab ja muudab? Ei, te ei tea. Selliste kriiside keskel jääb palju ütlemata. Arvate, et teete kangelasteo, mitte jäädes oma seisundiga kellelegi kaelale. Aga te eksite. Suurim armastus ei ole enensetapp, vaid oma elu kellegi eest anda. Kas te terve inimesena oleksite valmis surema teile tundmatu inimese eest? Selles on küsimus. Mina ei hakka teid ümber veenma, sest iga muutus tuleb inimese enda seest. Julgus tunnistada, et on eksitud ja mitte viia lõpuni plaane, näitab, et inimene on ületanud hirmu. Hirm ongi kõige suurem vaenlane usu vastu. Kui te oleksite kristlane, siis te oleksite täis eluusku. Aga te evite surmausku. Muideks, kui teil poleks võimalik valida mürgijoomist, vaid teile antaks valida näiteks poomine, kõri läbilõikamine või muu kole surm – siis kas te oleksite veel kindel, et tahate surra. Kas oleksite valmis sellisel viisil surema, kusjuures teie pere vaatab seda kõike pealt. Kas olete mõeldnud, et kui te tõepoolest viite täide oma lubaduse, siis saab teist pretsedent ja märk Eesti Vabariigis. Teie lastele jääb igaveseks külge märk, mis saadab neid elu lõpuni. Julged ja väärikad inimesed suudavad lõpuni jääda väärikaks. Häbeneda oma haiget ja surevat ihu saab vaid täielik egoist. Jääb mulje, justkui meie elu peaks koosnema ainult mugavustest sünnist surmani. Kuulge, miks te nii tavaliselt ennast tappa tahate – minge ja laske ennast õhku mõnes paigas. Korraldage suur etendus. Iroonia? Ei sarkasm. Tegelikkuses pole mitte mingit vahet, kuidas inimene ennast teadlikult ja selge meelega tapab – uputab, lõikab veenid läbi, võtab üledoosi, poob, laseb õhku või võtab mürki. Enesetapp on enesetapp ja ükski neist ei ole väärikas. Enesetapu tegija on eelkõige argpüks. Isegi Piibel sedastab, et Jumalariiki ei pääse arad. Julgus on seevastu tunnistada, et inimene ei ole võimeline oma elu kontrollima . Julgus on alanduda – jäädes alandlikult ootama Looja halastust tema armu läbi. Igal asjal meie elus on mingi mõte. Ka haigustel. Iseküsimus on, kas me sellest aru saame. Ükski ebameeldivus ei ole inimesele vastuvõetav. Vastasel korral on tegemist väärastumisega.

Te ei ole unikaalne oma haiguses. Aga te olete unikaalne isiksus. Teist sellist ei ole. Te olete Jumala looming. Tõelise austuse teenivad need, kes lähevad läbi kannatuste. Vajadusel lähevad ka surma. Ma võiksin teile jutustada lugusid ISIS-e tegudest Süürias ja Iraagis, kus need mõrtsukad mõrvasid väikseid lapsi, pannes nad valiku ette, kas nad ütlevad lahti Jeesusest või mitte. Ja need väiksed lapsed ei öeldnud lahti ning seepeale lõigati nende kõrid läbi – nende vanemate silme all. Maailmas sureb iga päev tuhandeid inimesi nälga. Nende seas lapsed. Kui palju on neid, kes surevad haigustesse, mis on ravitavad, aga nendeni abi ei jõua. Tahan teile öelda, et ma tean isiklikult, mida tähendab, kui enam ei taha elada. Kui soovid surra. Loomulikult pole see olukord võrreldav teie haigusega. Ja mina läbisin oma kriisid raskelt. Ometi soovitan ma teil ennast mitte tappa. Sest seda tehes jääte te kaotajaks – Igaveseks. Kui te olete tõepoolest veendunud, et teie haigus lõpeb surmaga, siis peaksite oma elu viimased aastad, kuud ja minutid pühenduma sellele, et hoolitseda oma igaviku eest. Oma hinge eest. Igavik ei ole Piibli muinasjutt, vaid reaalne maailm. Inimene on ihu, hing ja vaim. Vaim teie sees on paraku surnud, sest ellu ärkab vaim peale uuestisündi Pühas Vaimus. Otsige siis Jumalat ja uuestisündi! Ihu surmaga ei kaota te isikuna midagi endast – te jääte endiselt teadvusele, säilivad kõik mälestused – ühesõnaga muutub ainult see, et teie ihu lakkab töötamast. Ometi on meil Jeesuse tõotus – me saame uued ihud. Kas see pole palju parem, kui perspektiiv elada igavesti eemal Jumalast, millest Jeesus rääkis kui paigast, kus uss ei sure ja tuli ei kustu. Kas teil pole elumõtet? Ja kui on, siis milline? Päris ehmatav on mõelda inimesest, kes on valmis ennast tapma kohe, kui olukord talle enam ei meeldi. Ärge mängige eluga! Võite olla täiesti kindel, et ennast tappes jääb teist alatiseks maha mälestus kui inimesest, kes otsustas minna kergema vastupanu teed ja esitles ennast kui esimest avalikku enesetapjat. Tegelikult peaks teil olema häbi nii käituda. Maailm on täis kohutavaid haigusi põdevaid inimesi, kes sõna otses mõttes kangelaslikult iga päeva mööda saadavad. Kas suudate neile silma vaadata ja öelda, et teie elu ja olukord on nende omast nii palju hullem, et teil on õigus teha seda, mida kavatsete teha. Lõpuks – usklikud kasutavad mh võimalust kutsuda kogudusevanemad, et need tema eest palvetaksid. Jaakobus kirjutab: „Tunnistage siis üksteisele patud üles ja palvetage üksteise eest, et te saaksite terveks! Õige inimese mõjuvõimas eestpalve saadab palju korda.“  Samuti kirjutab Heebrea kirja autor: „Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane, sest kes tuleb Jumala juurde, peab uskuma, et tema on olemas ja et ta annab palga neile, kes teda otsivad.“ Mina usklikuna ei saagi toetuda muule, kui ainult Piiblile. Ja ma olen täiesti veendunud, et Jumalal on vägi, oskus ja võim teid terveks teha. Aga kui te terveks ei saa, siis peaksite ikkagi Jumalat tänama, sest tema tahe on alati parem, kuigi me inimestena seda paraku suures osas ei mõista. Teie sõnavõtte lugedes jääb meelde, et te kordate väljendit – mina, mina, mina. See näitab teie enesekesksust. Ma olen täiesti veendunud, et tegelikult te kardate. Kardate surra. Te kardate ka haigust, aga see polegi kõige hullem. Kõik kardavad. Ometi ei leia te rahu, kui te ei anna alla. Alla andmisel pean silmas, et te lubate Jumalal ennast kas terveks teha või viia teid läbi haiguse siit maailmas ära. See on alistumine tema tahtele, mitte argus. Muidugi on teine võimalus võidelda. Aga seda te ju ei taha. Kui te oleksite usklik, siis ma soovitaksin teil hakata iga päev tunnistama Jumala sõna ja kuulutama ennast terveks haigusest. See pole mingi positiivne mõtteviis, vaid usk. Sest usk tuleb kuulutamisest, kuulutamine Jumala sõnast. Kõva häälega kuulutamine, et olete terve võib tuua teie ellu täieliku muutuse. Isegi siis, kui kõik viitab vastupidisele. Hüüda appi Jeesuse nime oma olukorra pärast näitab täielikku usaldust ja usku. See kõik on teooria senikaua, kuni inimene ise selle reaalsuseks muudab. Mina ei mõista, mida on teil kaotada. Selle asemel, et tegeleda oma elu lõpetamise ettevalmistusega, võiksite hoopis võidela oma elu eest. Usk saadab korda imesid. Kõik inimesed, keda Jeesus omal ajal maa peal terveks tegi, tulid tema juurde abi paluma usus ja lootuses. Need, kes ei tulnud, ka abi ei saanud. Nad ei saanud abi oma uskmatuse tõttu. Piibli põhimõte on – mida inimene usub, see talle ka sünnib. Mitte emotsioonid pole olulised, vaid usk. Hakake kohe täna jaatama elu. Võtke kätte Piibel ja lugege. Ärge rääkige, et te olete ristitud, vaid otsige Jumala tahet Piiblist. Unustage haigus ja elage. Ajage see oma mõtetest välja. Tunnistage tervist oma ihusse ja võidelge. Andke head eeskuju oma lastele ja lähedastele. Minge mõnda vabakogudusse ja lakse enda eest palvetada ja käsi peale panna. Ja kui te olete kõik teinud ja siiski surete, siis võite endale ja teistele lõpuks öelda, et tegite kõik, mida suutsite. Siis te lahkute rahus ja teist jääb hea mälestus. Mõelge sellele!


Thursday, February 7, 2019

Hei...

Ma muidu kirjutan kogu aeg. Sahtlisse.
 Ja pläkutan kommentaariumites. Mis võibolla ei tule mulle kasuks, sest milline vaimselt terve inimene ikka enda kohta käivaid anonüümseid kommentaare vabatahtlikult ja ajaviiteks loeks :)
#ükskilihaseiliigu võimaldab minul seda siiski teha ja loodame, et kõlakad minu vaimsetest veidrustest Šveitsi ei jõua :P
Hästi põnev lugemine on olnud küll.
Ma ei olnud selliseks üldrahvalikuks aruteluks muidugi üldse valmis. Ma arvasingi päriselt, et kõik inimesed teavad, et nad peavad ükskord ära surema ja see ei pruugi lihtne olla. Ma ei uskunud, et minu lugu kedagi üldse loksutab. Lähedased ja sõbrad teadsid ju niigi.
Kui üldse midagi, siis kartsin tümitamist raha pärast. Seda ma ka sain aga absoluutselt mitte selles mahus, mida ootasin. Küsida oli ikka väga ränk. Arvan, et selle raha kuskilt varastamine oleks ilmselt moraalselt vähem kurnav olnud.
Aga kui palju head tuli teadmisest, et inimesed su muret mõistavad, valikuid austavad ja muidu sind hindavad.
Ja kui paljusid saab Janno Puusepa fond abistada.
(Väike kiire vahemärkus - Palun ärge minu blogipostitust jagage ega kuskil tsiteerige. Kelle vaja ja keda huvitab, saab ju siin lugemas käia)
Nii nagu teie ei tea, mida mulle öelda, ei tea ka mina, mida öelda teile. "Aitäh" ei ole kaugeltki piisav. Kõik toetajad, ükskõik kas sõna, teo või rahaga aitajaid, peaksid ometigi teadma kui suurest hirmu- ja mure koormast nad mind vabastasid ja kui palju kaunimad ja helgemad mu päevad tänu teile nüüd on. Mingi uus sõna oleks vaja leiutada :)
Ühe ma juba leiutasin (vist) - "silmakirjakoht". Mõnede(kümnete) usuinimeste ahistamisest ajendatuna.
Kui tänulikkusest veel rääkida siis kindlasti on tänulikud ka kõik need inimesed, kes Janno Puusepa fondilt abi saavad. Janno ütles, et pöördujaid on nüüd rohkem. Aitäh teile!
Kindlasti jagan ma tulevikus (khm-khm) lugejatega ka parimaid palasid otse minu enda poole pöördujate sulest. Heade ja ilusate osas küsisin jagamiseks luba.
Troppide osas kindlasti mitte.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida :)
Sain targemaks ka selles osas, kui paljud minu blogi loevad. Ka ALS-i pered. Ja et sellest on nagu abigi vahel. Mitte ainult mulle endale siis.
Üks väga meeldiv naine küsis muuhulgas, et kuidas pöörduda kellegi poole, kes on minekul:
"St ma olen mõelnud - huvitav kas on miski normaalne ja mitte-koormav viis lahkuja jaoks head aega öelda".

Tjah... inimesed on ju erinevad. Ja olukorrad.
Selge see, et kui inimene pole lahkumiseks valmis ja usub tervenemisse, kuitahes lootusetu see meile ka ei tunduks, siis pole kuigi delikaatne pakkuda, et läheme poodi sulle suririideid ostma!
Kui aga inimene on valmis aksepteerima oma surelikkust ning tal jagub jaksu mõelda ka teistele, siis ma võin jagada küll, mis minu puhul hästi töötab.
Esiteks see, et kellelegi pole vaja mulda peale kraapida enne kui tõesti juba väga vaja on :)
St, et ärge lülitage inimest "maisest elust" välja. Kutsuge teda kaasa, kaasake millesse iganes. Võimalik, et seda peab tegema tungivalt ja korduvalt. Keegi ei taha ju teha teistele tüli ega kulutusi. Tihti on ei-ütlemise taga mingi hirm.
Pere ja lähedaste vankumatu usk minu supervõimetesse on mind ennast mitmel korral aidanud üle olukordadest, millega ma enda arvates juba lõpetanud olen olnud :)
Ja rääkige ka oma elust, nii rõõmudest kui muredest. Mineja on endiselt ka sõber, pereliige, lähedane. Ärge lubage tal vajuda tölpluse rappa, kus polegi enam muud peale haiguse, mure ja surma ootamise.

Teiseks, jagage oma lemmikmälestusi. Uskumatu  kui palju väärtuslikke hetki suudab inimene elu jooksul unustada :)
Kui saate, jagage neid silmast silma. Ainult mitte minuga, eks ;) mina hakkan kohe pillima. Minule sobib hästi kirjapandud mälestus. Ja väga hea on saata - anda kaart.
Enamus tänaseid minejaid on ju põlvkonnast, kes olulisi sõnumeid tigupostiga saatis.
Kui õigeid sõnu ei leia, siis seiske lihtsalt postkaardileti ees ja mõelge oma lähedasele.
Küllap mõni kaart teid ikka kõnetab ja seoseid tekitab. Ja siis sellest saategi alustada... Et vot näed, need lilled siin kaardil meenutasid mulle kleiti, mida sa 76-ndal tädi Vilma juubelil kandsid jne. Uskuge, see jutt hakkab ennast ise tootma :)
Kaart on hea veel sellekski, et tihti tihti me vajame toeks midagi käegakatnutavat.

Lilled toimivad alati.

Külaskäimisega on kuidas kellelgi. Mina näiteks üldse ei taha. Panin selle teema enda jaoks nüüd lukku ka. Kes sees, see sees. Ülejäänud võivad südame põksudes oodata, et kas ma hakkan neist puudust tundma ja kutsun ise :D Ma väga ei panustaks sellele.
Igal juhul arvestage sellega, et tööle panen ma teid niikuinii.
See ongi asi, mida võite oma armsale surijale pakkuda; Tahad, ma aitan sul sahtleid koristada? Tahad, ma käin sinu eest Läti piiril vanaonu Helmuti haual (ja toon ühtlasi ka matuseviinad ära)?
Tahad, ma lähen vaatan, kas su roosid suvilas elasid talve üle?
Ma luban, et hoolitsen sinu kassi eest!
Ma viin sinu lapsele kooli lõpetamisel lilli!
Ma annan su lapsele oma telefoninumbri, ta võib mulle alati helistada kui vaja nõu või abi näiteks raamatupidamises....

Nii-moo-dii.
Kui sellest  lugemisest siin väheks jäi siis tänases Virumaa teatajas on ka lugu minuga.
Ja ilusad pildid.
Irooniline on see, et lihashaigus on minu näopiltidele kasuks tulnud. Varasem 100 nägu sekundis oli fotograafidele paras peavalu.
Seekordsed fotod on Meelis Meilbaumilt.



 + üks väga vana foto tantsuaegade algusest, mis täna Järvamaal minuni jõudis :) Mina olen see cool prillidega tädi, vahvlilokkide uhke kandja on mu esmasündinu :)



Thursday, January 17, 2019

Tartus uuringutel 16.01-18.01.19

Tõestuseks, et ma ei ole mingi nõme vingur 24/7 (julgen lausa ärasõnumisega riskida :P), annan väikese ülevaate ka siit haiglast.
Registreerumine ja palatisse jõudmine kulges probleemideta, tõsi, wc-s ei ole potikõrgendust ega käetugesid, aga nende puudujääkidega oldi valmis kohe tegelema.
Kõik on üliviisakad ja abivalmis. Palatisse tuli mitte üks, vaid 3 hooldajat, et küsida, kuidas saab mulle abiks olla.
Uuringutest tehti mulle röntgen, öine pulssoksümeeter, neelamisuuring ning analüüsid. Kõik oli suht ok, analüüside vastused saan reede hommikul.
Eile õhtul käis Airi külas, täna Ingrid.
Ingrid tõi oma ema lemmiklilli, hüatsinte, mis on ka minu ühed lemmikutest. Kõik tugeva lõhnaga lilled on :)


Arst rääkis minuga nii ilusti. ALSi kodulehest, ütles, et ma olen alsikate heaks nii palju teinud; minu edasistest väljavaadetest ja plaanidest... mina hakkasin muidugi pillima. Väga armas jutt oli. Kui vaid kõik meedikud nii oskaks või tahaks...
Arst küsis, et mida ma kõige rohkem kardan. Ma väga ei luba endal sinna minna, aga mina kardan kõige rohkem iseenda kaotamist. Tavaliselt kardetakse lämbumist.
Nüüd õhtul käisin mööda maja rallimas :)
Oh, siin on nii lahedad pikad ja avarad koridorid, alati on pildid seintel ja värk.
Ja alati on inimesi, kes ütlevad, et oh, nii lahe masin sul, küll sellega on lahe rallida!
Ei ole ju... Lahe oleks, kui saaksin kasvõi  käpuli roomata. Ma tean, et ma ise jätan nii hästi kohanenud ja rõõmsameelse mulje, seega ma ei hakka kellegiga undama. Ja muidugi on ratastool parem kui voodis surma ootamine.
Käisin lillepoe ukse taga lilli vaatamas, fuajees klaverit imetlemas (fotol on klaveri esimene omanik, ooperilauljanna, idamaises kostüümis) ja apteegis. Ka see on neil päevil minu jaoks põnev ajaviide.  Nüüd hakkan näomaski tegema.
Raamatut olen lugenud. Emily Bleekeri "Vrakk". Meh.
Homme koju :)





Sunday, January 13, 2019

Estonias troppi mängimas jms.

Möödunud nädala veetsin Benitas.
Kirjutasin küll kõigest kohusetundlikult, aga otsustasin siiski teiega mitte jagada.
Reedene kojutulek oli pikk. Sest et läbi Tallinna :)
Käisime kõigepealt Solarises toidupoes, täielik elamus minu jaoks. Kuna söömine on  üks väheseid alsist peaaegu rikkumata lõbusid siis on põnevam toidukraam väga hinnas :)
Seejärel kinno
Johannes Pääsukese tõelist elu vaatama.
Väga väga soovitan. Ei hakka siinkohal kellegi elamust tuksi  keerama ega sisu ümber jutustama. Elamusi tuli aga mitme nurga pealt ja kõike ei jõudnud ühe korraga ära nautidagi. Mitmes kohas oleksin tahtnud sinematograafi seisma panna ja pikemalt pilti nautida. Kõrvalosatäitjad! Ja episoodilistes rollides olijad! Mõne filmi puhul ei ole mul muusikast aimugi, siin aga  oli Ardo Ran Varrese looming üliheaks raamiks, ehkki alguses tekitas balkani mustlasmuusika (mis mulle iseenesest väga meeldib) korraks kummastust. Aga see oli minu puudujääk.
Oleks tahtnud kohe uuesti vaadata. Kõige rohkem oleksin aga tahtnud ka ise selle filmi tegemisel kaasa lüüa. Erinevalt näiteks Põrgu Jaanist :D

Pärast kino oli Gustavi kohvikus Siiri sünnipäeva tähistamine, mis jätkus Estonia kontserdisaalis. Kultuursed oleme, raisk :)
Saal oli välja müüdud, mistõttu oli väike segadus kohtadega ja minu ratastoolikoht oli sujuvalt asendatud ukseaugus tropiks olemisega.

Estonia kontserdisaalis troppi mängimas. 

Lauri Leesi oli härrasmees ja vahetas Leenuga koha, et saaksime kõrvuti olla. Loodan, et teenindaja selgitas talle olukorda nii nagu see tegelikult oli, mitte aga mingi puudiku erivajadusena.
Kontsert oli muidugi nauditav, aitäh Siirile selle ülihea plaani eest! Ma ei ole ERSOt just palju näinud, seetõttu oli vahva vaadata ilusa esimese viiuli aktiivset kehakeelt. Kohati aktiivsemat ja ilmekamalt kui dirigendil :)
Saalis olevad inimesed üllatasid mind ka. Ebameeldivalt. Ei osanud  seda nagu oodatagi. Sealt ukseaugust ma ära ei saanudki:O Vaheajal trügisid kiiremad lihtsalt kiiresti üle minu ja Leenu pidi inimesi paluma, et mul lubataks eest ära manööverdada. Ja siis tormasid juba kõik peale nii, et sinna ukse kõrvale mind kinni pargitigi. Sest mina ei taha ju kedagi rammida ega kellelegi viga teha. Kuigi aeg-ajalt tekkis kiusatus. Paar matrooni suutsid lausa puldi otsa persetada ja see on tõesti ohtlik trikk. Inimesed lihtsalt ei pane tähele.




See-eest niisama vahtijaid oli küll. Mis oli väga veider kogemus. Siiani olen sellise avaliku jõllitamisega ainult Maarjamõisas kokku puutunud, kui mööda koridori sõidan, kus inimesed arstide ukse taga passivad. Sealses keskkonnas on see isegi nagu mõistetav, kuigi olen ka seal seisma jäänud ja vastu vaadanud kui kommenteerimine liiga valjuks on läinud.
Ma tõesti ei osanud Estonias midagi sarnast oodata. (Aga võib ka olla, et nad unustasid ennast mu edevat Bergsarti kampsunit ja Diinabeli kõrvarõngaid imetlema :D)
Maapiirkondades on ratastoolikatel küll vähem anonüümsust, aga sellega seoses inimestel ka rohkem delikaatsust.

Panime paika ka järgmise suurema ühiskülastuse. Loodan, et vean välja.

Kolmapäeval sõidan  Tartusse uuringutele.
Nagu öeldud, peamiselt selleks, et neile oma pimesooleoppi nina alla hõõruda :P
Väga raske on seesmiselt inimeseks jääda ja veel raskem inimesena välja paista.
Aga ma veel püüan.
Siiski -

Friday, January 4, 2019

Kõrvalseisja

Head uut aastat!
"Kõrvalseisja" on huvitav sõna. Ühest küljest tähendab lähedalviibijat, enamasti aga siiski kedagi, kes toimuvast isiklikult osa ei võta. On füüsiliselt küll kohal, aga vaimus eemalviibiv.
Selliseid "poole persega" kaasajõlkujaid ja targutajaid ei ole ma kunagi sallinud.
Tantsuõpetajana nägin ma selliseid inimesi omajagu. Tants ise neid väga ei huvitanud, pigem enda esitlemine tantsijana. Mistõttu nad ka tööga väga ei pingutanud ja teised rühmas kannatasid selle all. Sest rühm on täpselt nii tugev, kui on selle kõige nõrgem liige. Hookuspookustega saab muidugi  tavapubliku edukalt ära petta :)
Nüüd olen ma ise üks nendest nõrkadest lülidest. Ei saa küll öelda, et see mu esimene valik oleks :P
Ma olen nii kuradi kõrvalseisja, et kontserti kuulates ei saa enam plaksutadagi. Kõvasti ja valesti kaasalaulmisest rääkimata. No ok, valesti veel saan. Viisi ei ole ma ju  kunagi pidanud ja mu vokaal on nüüd tavapärasest  poole aeglasem. Eks ma muidugi enne rääkisingi liiga palju ja kiiresti.
Kõvasti rääkimine aga ei ole enam mingi valemiga võimalik, kuigi mu perekond väidab endiselt, et ma karjun nende peale. FB meenutas ka just mitme aasta tagust tsitaati minu esmasündinult: "Kõik, mida sa ütled, kõlab ähvardusena."
Nii on.
Alguses olin ma erakordselt ja ebameeldivalt üllatunud, kui sõbrad mulle mingitelt üritustelt pilte saatsid, kuhu mind isegi kaasa polnud kutsutud. No okei, tegelikult olen siiani. Et mismõttes? Ma võiksin ju ometi ise otsustada, kas ma saan ja tahan? Või jaa?
Tuleb meelde see aeg, kui minu juures saunas tekkis väga tihti spontaanseid rahvakogunemisi. Viimasena laekujatele, kes imestasid, et mis värk on, et kõik on kohal ja nemad ei teadnud midagi, sai alati öeldud, et see on lahedate pidu ja teda lihtsalt ei kutsutud :D
Vot mulle nüüd lahedate pidusid :P
Kuna ma enne olin pea alati ise asjade algataja ja korraldaja, siis tundus see uus  positsioon alguses ikka väga imelik.
Nüüd ma enam väga ei igatsegi neid lahedate pidusid. Liiga palju tööd teiste jaoks.
Proovige ise näiteks 100-kilosele inimkujulisele süldile sukkpükse jalga panna, siis saate aru, mida ma mõtlen.
Selle üle võin ma muidugi väga rõõmus ja tänulik olla(ja olen ka), et mitte kunagi pole keegi minu perest öelnud, et peame just neid riideid või jalanõusid toppima, et saaks ehk kuidagi lihtsamini ka. Või et äkki sa ei läheks.
Ma ise teen outfitile ikka kirjeldamatuid mööndusi. Tänane õue kostüüm koosnes t-särgist, suurest sallist, hommikumantlist, kahest fliistekist ja jakist, mida me kutsume rockstaari hõlstiks :) Põgusamal silmitsemisel ei pruugi aru saadagi, et tegemist on glamuurse idamaise tantsu  pedagoogika :P Ja teie veel ütlete, et koligu ma linna :D
Tegelikult on küll olemas ka selline riietus, mida on ka halvatule kerge selga panna, aga noh jah, pole ju mõtet.
Uues, puuetega inimeste kogukonnas olen ma samuti kõrvalseisja. See kogukond on mulle liiga mahe ja aeglaselt toimetav.
See ei sobi mulle  mitte selle tõttu, et minu aeg siin on napp. Minu kannatus on :D
Juba eile oli vaja!
Mis mõeldud-mõeldud? Tehtud ja unustatud ja edasi on minu teema :D
Aga paraku ma mõistan, et meie puudikud siin ja täna ei saagi tihti teisiti kui tasa ja targu. Ja vähestesse kohtadesse. Kui üldse.
Kõrvalseisjana, kahe maailma vahel, näen ja kogen ma huvitavaid asju.
Selliseid tundeid, millega kaasaminek lähedaste puhul oleks talumatu ja liig.
Niigi on pisarad minust alati vaid ühe, max kahe silmapilgutuse kaugusel.
Asjad, mis raudselt pillima ajavad, on näiteks see, kui keegi patsutama tuleb; kui keegi ise nutma hakkab või kui keegi lajatab inspiratsioonipornoga positiivse mõtlemise jõust.
Või kui keegi ütleb, et ole vapper! Aaarghhh, ma kardan ju nii väga, et ma ei pääsegi kergelt ja me peame koos perega kogu selle jama läbi tegema. Arvestades kui terve ja tugev mu organism muidu  on, võtaks see aastaid ja aastaid ja aastaid. Isegi ilma nende gastrostoomide ja trahheostoomideta, mida ma endale külge panna ei luba.
Tunnistan, et on inimesi, kellega suhtlemist ma neil põhjustel võimalusel pigem väldin. Et mitte nii palju nutta. Nõrk ja isekas  olen. Vahel ei jätku mul suuremeelsust inimestele nende mures ja leinas toeks olla, ehkki ise olen neid sellesse mudasoosse vedanud.
Siinkohal olen jube tänulik neile tuttavatele, kellega ma elu jooksul kuigi lähedane pole olnudki, aga kes ometi peavad praegu vajalikuks oma toetust näidata. Nendega suheldes saab a) meenutada hoopis teisi aegu b) analüüsida enda ja teiste inimeste tundeid ilma liigsetesse emotsioonidesse laskumata.
Aitäh teile!
Mul endal leinamise kogemus praktiliselt puudub.
Jah, seda küll, et mu ema suri, kui ta oli 41. Mina olin siis napilt üle kahekümne, kahe väikese lapsega üksikema, kelle lahus elav abikaasa oli skisofreenik (jah, see oli arstide, mitte minu pandud diagnoos). Leinamiseks mul energiat ei jätkunud. Seda enam, et minu ema ennast sõna otseses mõttes surnuks jõi. Ta leiti metsavahelt, see on ka üks põhjuseid, miks loodusrahvastele omane metsa surema minek mulle suht tabuteema on. Olen püüdnud meie suguvõsa haigeid mustreid murda. Liiga hästi ei ole läinud. Aga midagi olen ma siiski saavutanud.
Hästi nõme on niimoodi kelkida, aga kunagi olin ma isegi Aasta Ema kandidaat. Mul on kuskil ka pilt kus ilvese-ja karupere koos peal on :) Olin presidendi kõrval seisja :)
hmm... huvitav kus see pilt on? Tegin ju lastele jõuludeks pildialbumid korda, miks ma seda ei näinud?
Vastuvõtt lossis oli erakordselt läbi mõtlemata... See emadepäeval toimuv üritus algab hommikuse kontserdiga Estonia teatris. Arvestades, et kutsutud pered sõidavad kokku üle Eesti, teeb see paljude perede ärkamise varaseks. Katsuge te toita elevil väikelapsi varasel hommikutunnil :)
Kohe pärast kontserti pidime kiirustama Kadrioru lossi. Seal pakuti lastele tegevusi, vanematele ritgkäiku ning kuuldavasti jätkus esimestele saabujatele ka edevaid suupisteid.
Lõuna oli selleks ajaks käes, kõik juba näljased. Igatahes sõitsime sealt sirgelt Hesburgerisse, millest saigi paraku päeva tipphetk.

Kõrvalseisja pilguga näen ma (vahel ka kogen omal nahal) leinaga seotud muret, ebamugavust, oskamatust, hirmu, viha, süüdistamist, süütunnet, kärsitust, enesehaletsust, abitust, nõutust.
Näen ka seda, kuidas minu seni edukalt rakendatud lahke-rõõmus-nägu-pähe-praktikad mulle nüüd valusalt kätte hakkavad maksma. Me kõik näeme ju vaid seda mida me näha tahame. Ja seda vähest I vaid sellest mida meile näidata tahetakse.
Ja mina olen tahtnud ikka välja näha. Olla tugev, hakkamasaav ja rõõmsameelne.
Teate seda laulu: "Kui sul tuju hea, siis käsi kokku löö (plaks-plaks), kui sul tuju hea jne... Kui sul tuju hea, siis püüa seda teistelegi näidata...jne"?
Aga nüüd ma ei saa enam neid effing käsi kokku lüüa! Ehk siis üha raskem on mul püüda unustada, et ma olen üks kuradi haige loom ja hunnik õnnetust.
Ja mu pere on siis nii abitu. Abitu, kui ma vaikselt nutta üritan, aga haledalt feilin, sest lõdvad näolihased lasevad kõik tagasihoitavad nuuksatused lollide häältena läbi. Abitu, kui ma nii nõrk olen, et tund aega vetsus istun, lihtsalt sellepärast, et ei jaksa püsti tõusta ja pealegi, mis vahet seal on, kus ma istun. Abitu siis kui ma keset riidessepanekut šokeeritult nutma hakkan, sest ma ei suuda ikka uskuda ja harjuda, et ma ei saagi ise hakkama.
Ma nii väga lootsin, et ma ei pea selle lolli haigusega nii kaugele üldse minemagi. Aga läks hoopis nii, et pimesoolelõikus andis asjale veelgi kiirema käigu ja keegi ei jõua nii ruttu kohaneda, olgu ta kui tubli ja motiveeritud tahes. Ja uskuge mind, mu motivatsioonipakett on väga tugev, kõik mu lapsed ja pere väärivad, et ma nende elu raskemaks ei teeks. Alati ei tule välja. Aga ma ikka püüan.
Miks ma seda kõike üldse kirjutan?
Peamine põhjus on see, et see on mulle endale väga teraapiline.
Paljudest asjadest ma oma pere ja sõpradega rääkida ei saagi, sest pill on kohe kotist väljas. Siit saavad kõik lugeda ja ennast kurssi viia.
Ja sugugi mitte vähem oluline ei ole see, et kunagi ehk keegi alsikas saab siit tuge. Mina küll sain Kairiti blogi lugedes. Ja Kertu aitas mind ka väga palju. Ja Hurmi ja Ingrid.
Kertust ilmus eilses Ekspressis väga sisukas lugu.

Seda näen ka, kuidas inimesed ennast minu eest kaitsevad.
Esimesel korral lajatas see taipamine nagu rusikahoop näkku. Üks arst, kellega me ikka rohkem sinapeal olime, läks rõhutatult "teie" peale üle. Kui ma vabandasin, et mina  kogemata ikka sinatasin, siis ta ütles, et tema peab ennast kuidagi kaitsma. Muidugi peavad inimesed ennast kurbuse eest kaitsma!  Jälgin neid eemaletriivimisi, tagasihõljumisi, piiride katsetamisi nüüd leebe mõistmisega.
Arstile olen väga tänulik. Sõnumitoojat ei tohi maha lasta. See eemaletriivimine on ju ka omamoodi kompliment. Inimene mitte ei hülga sind raskel ajal, vaid püüab ise toime tulla sinu kadumisega.
Ja siis on muidugi need inimesed, kes vankumatult su kõrval seisavad. Eile seisid jälle Ellu ja Katre. Ännu ka. Leenu oli tubli tausta õud. Olime kaamerate ees. Annan teada, kui meid televiisorist näha saab.
Oli hästi vahva päev.
Täna on ka vahva olnud, rahulik. Käisime Leenu ja Jarkaga õues ja tiksume niisama.
Homme on külalisi oodata ja pühapäeval sõidan nädalaks Benitasse rehabilitatsioonile. Kellel huvi ja  võimalust on, siis olete teretulnud mind seal külastama. Seda enam, et mul on abi ka vaja. Benita kodulehel on küll kirjas, et lisatasu eest (17.- päev ) saab ka sotsiaalsel rehabilitatsioonil olija abi siirdumistel, riietumisel jms, aga kui seda täpsustasin, siis jäi vastus ebamääraseks. Ma loodan, et kõik sujub. See on tore koht ju. Toredate inimestega.



Niisiis, jääge moodsaks.
Ja veelkord - head uut aastat!



Tuesday, December 25, 2018

Viimased jõulud

Eile tähistasime perega jõule.
Meie jaoks on see talve- ja perepüha. Ühtegi religiooni me ei viljele.
NÜÜD kohe kindlasti enam mitte.
Aga traditsioone muidugi austame. Kapsast austame ja kuuske, sülti kindlasti ja keeks ja  kingitused peavad olema :P
(päris masendav, et olen hakanud vältima sõna "traditsioon" kasutamist. Nii väga seostub ekretiinidega)
Tõsi ta ju on, et pühade tähistamine on alati minu vankumatu soov ja käsk olnud ning aegade jooksul olen edukalt mitmeid Grinche sundinud seda tralli endaga kaasa tegema.
Tänavu tegime jõuludel teoks Janeki jõuluunistuse. Tema on selline pool-Grinch.
Jõuluõhtu (nagu ka kõik muud :)) veedaks ta parima meelega klaasikese hea konjakiga üksi kodus ahjupaistel.
Kuna ta on aga palju parem inimene, kui talle endale hea on siis tegelikkus on ikka nii nagu on. Minu nägu :)
Aga jõulud pidasime Janeki soovil õues. Kuusk oli õues ja lapi küünlad ja tavalised küünlad (tegin nende jaoks isegi jääst kausid) ja verivorstid grillil ja lõke.










Janek oli õuepealse lume suureks mäeks kuhjanud ja Jarka ja venna väiksemad lapsukesed lustisid sellega kuninglikult. Jarka viimane õhtune ponnistus oli see mägi ära süüa. Jõime kakaod kõigi lisadega - vahukoor ja vahukommid ja Leenu tegi šokolaadilusikad ka ja vot selle lusikaga ta siis kukkuski lund endale suhu kühveldama :)




Ilm oli ideaalne pikaks õuesolemiseks, väike miinus, ei mingit tuult. Isegi minul ei hakanud külm.
Väikesed said ohtralt kelgutada. Vedasin neid kelgurongiga ratastooli taga (jumal tänatud, et Janekil on traktor, muidu sunniks ta mind ilmselt metsa välja vedama :P Ilmselt ma oleks nõus ka :D)
Ja siis muidugi veeti ja lükati ja vedasid nad ise üksteist lumelabidaga.
Hästi mõnus oli.
Hiljem toas jagasime kingitusi ja vaatasime "Siin me oleme". Kohviveski on ikka täiega minu spirit animal. Vaadake või tema outfite. Ja endise ohvitseri tunnen ma muidugi ka kohe ära :D
Ja Jõulutunneli kontsert oli, niiet uinuda sain ma põhimõtteliselt  Kalle Sepa laulu saatel.
Tegelikult oli nii, et ma selleks ajaks juba tukkusin, aga Anna-Stiina ajas mu úles, sest et Kalle Sepp :) Ta on vist ise juba suurem fänn kui mina.


Enne jõule käisime Janeki ja Jarkaga ELSi sünnipäeva tähistamas Narva-Jõesuus.
See oli nii armas olemine. Aitäh ELSile, kes seda võimaldas.

Minu kunagised õpilased Jõhvist käisid üllatusesinejateks. 


Rakvere kuusk

Esmasündinu sünnipäev oli. Ta on nüüd juba 28. Ebareaaliti. Kohtusime põgusalt Rakveres, sõime pitsat (sest sinna pääseb ratastooliga) ja vaatasime kuuske.

Sõbrad käisid külas ja paljud pidasid mind meeles.
Tegin ka ise endale toredaid kingitusi :)

Milli Rätsepateenustelt tellisin narkojänestega jahikuue



Ja KäsitööSusserilt vilditud sussid 



Jõulune tunne oli kogu aeg.


 Aga kaugeltki kõik ei ole hästi.
Minu Mammu peab jõulud haiglas veetma. Universum, raisk, mis sai sellest plaanist, et kõik sitt tuleb minu kaela?
Eile hommikul oli veel lootus, et ehk saab ikka koju, ootasime palatis kella kaheni arsti visiiti, aga siiski ei.
Ja noh, ma ei saa seda ka ütlemata jätta, et loomulikult ei ole külastajate inva WC-s ikka potikõrgendust.
Aga mis me sellest, Rakvere Haigla vaesus on nii suur, et jõuluõhtusöögi kõrvale (verivorstid, 2 kartulit ja kõrvitsasalat, iseenesest ok ju)  serveeriti pool mandariini. Jah, pool...
Mammu on seal osakonnas, kus ma isegi kunagi tööl olin ja ma tean vähemalt, et tema eest hoolitsetakse seal hästi. Aga mu kurbus on nii suur, et teeb lausa tuimaks.
Kes hoolitseb mu laste eest, kui mind enam ei ole? Kes ütleb neile, et nüüd aitab, me viime su EMOsse, kes hellitab ära nende lapsed, kes keedab ja küpsetab kui on jõulud... See ei ole aus.

Pisut enne jõule lahkus minu sõber Andres.
Andresega kohtudes olime 15-16.
Andres oli see, kes nutvat mind lohutas, kui ma 16-ndal sünnipäeval ennast nii kohutavalt vanana tundsin :)
Andresega seoses ei ole mul ühtegi halba mälestust. Andresel olid maailma kõige helgemad silmad, imeilus naine ja kaunitaridest tütred, kellest ta hoolis nii väga väga väga.
Andres helistas mulle, kui minu haigusest kuulis ja me rääkisime pikalt ja laialt kõigest ja mittemillestki. Nagu ma seda hästi oskan. Jättes inimestele mulje, et fafafaa, elu on lill ja imeilus ja kuidas ma küll saaksin neile kasulik olla. Lobisesime viisakalt kuni ta küsis, et Jane, kuidas sul tegelikult läheb... Siis ma lasin õhu välja ja teadsin, et ta tõesti teab ja mõistab ja hoolib.
Andres oli väga töökas ja tal oli palju häid nõuanded.
Üks armsamaid oli see, et ma ei peaks kurvastama, et riietumisel abi vajan. Et näiteks kuningannad pole kunagi pidanud ennast ise riietama.
Oh, Andres, kui seal teisel pool tõesti midagi on nagu Sina uskusid, siis ei ole minul küll midagi karta, Sinusuguse sõbraga küll mitte.
Rõõmsaid, rahulikke, pere ja sõpradega veedetud pühi teile. Palju jõule!