Friday, October 19, 2018

Staarpatsient in da house :D

Täna on minu viimane päev siin Benitas sotsiaalselt rehabiliteerumas. See ongi seesama riigi poolt pakutav abi, mille järjekord on aasta. 5 päeva juulis (siis maksin ise juurde söögiraha) ja nüüd 5 päeva oktoobris. Sel korral tuleb juurde maksta ka majutuse raha, 28.- ööpäev. Sest majutuse raha riik täies mahus ei kompenseeri. See on täiesti otsene suurtest keskustest väljaspool elavate inimeste diskrimineerimine, aga keda see ikka kotib peale minusuguste vingurite.
Suur tänu Janno Puusepa fondile, see tähendab teile, mu armsad annetajad, sest muidu ma seda rõõmu siin endale lubada ei saaks.
Ja rõõm on siin majas olla tõesti. Abi teraapiatest kaunis keskkonnas on üks ja väga tähtis asi. Vähemalt sama tähtsad on aga siin töötavad inimesed. Just nemad on need, kes teevad igast inimesest siin majas staarpatsiendi. Sellist soojust, tähelepanelikkust ja hoolivust sellises üleüldises mahus mina kuskil mujal näinud ei ole.  Häid, oma tööd ja iseennast selle töö tegijana austavaid inimesi on muidugi igas meditsiiniasutuses. Aga Benita on see koht, kuhu ma tõesti minna ei karda. Erinevalt kõikidest teistest kohtadest, kus ma käin.
Ablas ja ahne nagu ma ikka olen (aga alati üldiseks hüvanguks) nuiasin ka siin majas tegevusterapeute, et nad ALSi koduka tarvis oma tööst artikli kirjutaksid. Selle artikli palumine on üks pikk protsess olnud, sest nagu nende nimigi ütleb - nad on pidevalt tegevuses ja mitmed lubajad pole kahjuks asja vormistamiseni jõudnud. Mis on väga üllatav, sest üldiselt inimesed mulle enam "ei"  ütlema ja mind "üle laskma" ei kipu. Veel üks ALS-i hüvedest :P
Benita tegevusterapeutide sisse ma siiski usun, et nemad selle loo ka valmis kirjutavad (absoluutselt no pressure, kui te seda lugema juhtute 😉)
Isikliku kasu saamise eesmärgil tegime mu kätele parafiinivanne ja mu atrofeerunud vasaku käpakese muutsid need ilusamaks küll. Ilmselt on see seotud verevarustuse paranemisega.
Ja tavapäraste peenmotoorikaharjutuste asemel (kruvide keeramine, herneste korjamine, pesupulkadega müramine) palusin, et teeme midagi, mille tegemisel on reaalne tulemus ka. Ma kohe nagu aimasin, et neil on kuskil üks karp pärleid peidus :)
Tegin käevõru. Jah, mul oli hädasti seda vaja, mul on neid üle ainult mingi 10 tükki :)
Kõik need üle olevad ehted-vidinad panin hiljuti kokku ühte karpi, mis tuleb kindlasti anda mängimiseks kõigile minu lapselastele. Ka see käevõru läheb sinna karpi oma aega ootama.



Korra kohtusin ka loovterapeudiga, temaga rääkisime juttu ja mina värvisin mandalat.
Pidin olema kiire ja korralik jne. Haadihaahaa. Olen hale vari varasemast ja sellepärast mulle väga sellised jutu- ja nutu teraapiad ei meeldi.
Aga tõsiselt rääkides saab tegevusterapeutidelt vajadusel nippe ja  kogemusi ja infot abivahendite kohta.
Näiteks on võimalik samal ajal liigutada õlaliigest, venitada käelihaseid ja puhastada köögilauda. Vot selliseid all-in-one nippe mina armastan väga :)
Hullult vedas mul, et siia sattusin, tegelikult oli see puhas juhus. Minu rehabilitatsiooni järjekord jõudis kätte suvel, kui kõik muud nimekirjas olevad rehabilitatsiooniteenust pakkuvad asutused kas puhkasid või ei olnud ligipääsetavad ratastoolikasutajale või olid sada aastat ette broneeritud. (pirakas kivi SKA kapsaaeda - mida kuradit panna selliseid asutusi üldse minu nimekirja, ma pidin nad kõik ju läbi helistama, iga kord pettuma, nutma ja õnnetu olema!)
Ja kuskile edasi lükata seda kauaoodatut ma tõesti ei saanud. Seda, mille abil ma oma väärtuslikku, ehkki ammu juba näilist, iseseisvust viljelen, on nii vähe järgi jäänud, et seda tuleb mul väga hoida ja turgutada.
Sel korral siin viibides on eriti näha, kuidas kompleksne teraapia koos positiivse õhkkonnaga kehale kohest mõju avaldab.
Minu suureks üllatuseks püüab mu keha ikka veel nii tubli olla.
Taaskord leidis kinnitust ka fakt, et füsioterapeudid on minu lemmikinimesed.

Ainult magamisega on jälle nii nagu on, õhtusele väsimusele vaatamata. Xanaxist enam tolku ei ole, mu keha on alati võidelnud kõigi huvitavate ainete vastu. Narkoosi on mulle näiteks ikka kulunud mitme mehe jagu ja - no las see teema jääb praegu :P Ei-ei, mitte midagi kriminaalset.
Vahepeal natuke paremini magada oli tõesti tore! Kahju, et seda rõõmu pikemaks ei jagunud. Suuremaid annuseid xanaxit ma võtta küll ei taha. Pealegi tulevad mul sellest kõrvetised.
Tore oli siin viibitud aja jooksul veel see, et mul käis mitu külalist. Mõnda neist ei olnud näinud umbes 25 aastat :) Päris suur au, kui sind nii pika aja tagant veel mäletatakse ja sinu jaoks aeg  leitakse.
Margotit näen muidugi tihemini aga ega rõõm tema armsast näolapist sellest väiksem pole :) Tema suur pluss on ka see, et erinevalt teistest külalistest ei ole ta endale habet kasvatanud.

Kolmapäeval aitasin tegevusterapeutidel Benita Kodu alaliste elanike küpsetamisringi läbi viia ja me küpsetasime leiba :) Pildi pätsasin nende fb lehelt.


Hästi vahva seltskond oli. Kui palju kauneid daame, kui väärikaid ja kui värvikaid isiksusi :)
Eile käis külas ka Pealtnägija võttegrupp.
Minu staarpatsiendi staatusele tuli see kõvasti kasuks :D
Las olla mul siis seegi rõõm.
Toores tahtejõud, vanad harjumused ja lahjendamata edevus ongi mind alati püsti hoidnud.

Ilus sügis on  eksju? 😉



Friday, October 12, 2018

Üledoos.

Kultuurist. Treppidest. Xanaksiga katsed alles käivad.
Ma olen nii lõpmata näljane uute muljete ja elamuste ja kohtade järgi! Minu igapäevane  argine reaalsus ei ole mulle  enam päris hästi vastuvõetav.
Haiglast lahkudes sõitsimegi otse ERMi. Eelmine  ERMiskäik 2017aprillis jäi väga üürikeseks. Mul õnnestus kohe peale Uurali Kaja läbimist kõhuli käia ja nutma hakata ning siis sõitsimegi Janekiga Riina tigutorni külaliskorterisse (check!) ööbima. Hommikul reisisin juba koos Peipsi toiduvõrgustiku liikmetega Hiiumaale. Peipsimaa maitsete aasta oli kohe algamas. No küll me tegime seal toredaid sööke!
Siis saigi pähe võetud plaan minna sügisel uuesti Hiiumaale, seal oli a la kunsti ja kulinaaria nädal. Mul olid hotellidki broneeritud, aga viimasel hetkel lõin põnnama, et ikka raske on jne. No kurat, kui loll ma ikka olin! Omal jalal kõndisin siis veel ju. Krossi oleksin pidanud oma küünarkarguga jooksma, mitte kodus pabistama. Loll loll loll!

ERM oli lahe. Aga üheks korraks on seda kahtlemata liiga palju. Ja hullult ajab kuulid kokku pidev helitaust, igast nurgast mängib erinev lindistus. Aga kui ma elaksin Tartus, siis käiksin natukesehaaval raudselt iga nädal Ermis.
ERMi restoranis ilmselt mitte nii tihti :P
Söök oli maitsev, aga selleni jõudmiseks tuli tükk aega segaduses olla, ära minna, siis jälle tagasi minna ja siis juba ka sisiseda.
Kui meie restoranialale jõudsime, siis ei olnud seal ühtegi klienti. Leti taga oli 4 noort teenindajat +pluss veel eemal üks, kes sõbrannaga lobises. Tervitasime. Tervitati vastu. Ja sinnapaika siis kõik jäigi. Passisime seal mõnda aega ja vaatasime abitult ringi ja läksime minema, sest mingit tähelepanu me rohkem ei pälvinud.
Mulle mõjuvad sellised asjad alati väga raskelt. Nutma õnneks ei hakanud. Kuigi oleks võinud, sest kõik need haiglavintsutused ja kolm järjestikust magamata ööd mind just parimasse vormi ajanud ei olnud. Janek selliseid olukordi üldse lahendada ei oska.
Mina enam võõrastele ise midagi öelda ega  küsida ei taha. Või noh, ma muidugi tahaksin, aga kõnehäire on minu jaoks nii kaugel, et väsimuse ja närvilisusega kõlab see vastiku purjus lamisemisena
Õnneks oli meil kaasas Leenu, kes restorani tagasi marssis ja küsis, et mis nüüd saab siis? Selgus et ikka saab. Sõime veisepõske, seafileed ja kana. Ja maitsesime tüki  murakakooki. Kõht sai täis.
Aga sinna tagasi kindlasti  kunagi ei lähe.
Ei ole mina ERMi restorani kohta veel head sõna kuulnud kelleltki. Kuigi toit oli rikkalik ja maitsev.




Kui koju jõudsin, siis magasin terve reede.
Ja pool laupäeva. Päeva teises pooles läksime Rakverre Tšilli sügislaadale.
Vihma sadas aga ikka oli tore. Ostsime huvitavaid tšilliseid söögiasju, sõime okonomiyakit, mis oli hea juba selle pärast, et Andrus Albrecht, formerly know as Bonzo seda valmistas ja jõime ploomiveini. Veel kuulasime Bombillaze kontserti vähestele valitutele. Sest enamus inimesi  on ju mõistlikud ja lähevad vihma eest koju ära.
Ülichill :) Kill oli nii armas ja tuli lavalt allagi, et mind kallistada. Nii hea on olnud aegade jooksul tema pilli järgi tantsida. Küll Bombillaze, küll Rombi ja üks kollektiiv on tal veel, aga vot selle nimi ei tule praegu meelde.
Kill ja Arno (mina ka!) esinesid Nabaratooriumi kevadkontserdil Rakvere teatris 2006.

Romb esines (mina ka!) Aartika Puhkekeskuses meie talvelaagri ajal. Ma ei mäleta, mis aasta siis oli... 2008?

Kill ja sõbrad ALSi heategevuskontserdil Anija mõisas mais 2018

Kill ja digeridoo ALS-i heategevuskontserdil Anija mõisas. Foto Tarmo Siirakult. 

Erakordseid sündmusi jagus sellesse päeva veelgi. Janek ostis mulle mütsi! Ma ei ole oma senises elus mütsidega sugugi lähedastes suhetes olnud. No ei sobi nad mulle.
Oma unistustes kannaksin küll kübaraid ja turbaneid ja salle ja loore, aga ei sobi noh.
Selle mütsi ma omale aga pähe surusin, sest et külm :) Juuksed oli ju vaja maha lõigata :)

Pühapäev oli kole päev.
Andsin ära meie koera. Meie Kusti, kes on 8 aastat meie pere peast pisut lihtne sõber olnud...Kusti toodi meile, sest lapsed olid naabrite kutsikatega mängimas käinud ja noh, nii ta läks. Tõu poolest on Kusti Läti lambakoer, sest tal on tagajalgadel lisavarbad :)
Kusti esimene nimi oli Gucci. Kuna kass oli meile tulnud nimega Kenzo, siis arvasime heaks seda traditsiooni jätkata. Sead olid meil Dolce ja Gabbana, kanad Tyra, Elle, Carmen jne. Kuna aga koerake peast tõesti lihtne oli  siis väikese Mia suupäraseks hääldatud Kusti tema nimeks jäigi.
Kusti kasvas, mehistus, aga mingit huvi vastassugupoole ega hulkumise vastu ta ilmutama ei hakanud. Nautis koduõues täielikku vabadust. Tal oli ainult üks armastus, meie isane seapõrsas, kellele ta igal võimalusel läheneda üritas. Järglasi sellest ühepoolsest kirest õnneks ei sündinud.

Ja kui notsud ära notsudemaale läksid ning süldiks ja praeks said, siis sõi Kustigi oma esimese armastuse maiseid jäänused hea isuga. Nii, et mõnes mõttes see siga ikka tema omaks sai.
Mõne aasta pärast meiega uude koju kolides sai Kusti leinast üle, muutis orientatsiooni ja hakkas vahel, kui tuul sõnumeid tõi, teises küla otsas naistes käima. Jõuliselt. Koos ketiga. Või siis lihtsalt vabandava näoga sinu kõrvalt jooksu pannes. Siis juhtus ka nii, et mina olin autoga enne naabrite juures kohal, kui Kusti ja ta pidi mulle otse pagassi jooksma. Õnneks olid naabrid mõistvad ja tüli neist seiklustest ei tulnud.

See foto on tehtud minu sünnipäeval mõni aasta tagasi. Kusti on koos oma vanema vennaga (ka selline lihtsam tüüp) murulkujundujumise võistkonna koosseisus dopinguproovis. Sünnipäeva teemaks olid tol korral "Alavere küla para- ja eriolümpiamängud".
Iga nali, mis ma oma elus teinud olen, on alati minu juurde tagasi tulnud. Veel mustemana. Alati minu kulul.
Ja mul ei ole vähimatki plaani tagasi tõmmata. Kui tõesti kuskil on olemas mingi Karma või midagi taolist ja teie temaga suhtlete, siis öelge talle, palun, edasi midagi sellist:


Nüüd oli aga nii, et Kusti on päevad läbi üksi õues ketis, mina toas ja kõik teised koolis ja tööl...
Minu sõber Ülle sai omale uue kodu ja ta tegi mulle  sõbrateene, kindlasti ühe suurima, mida minu olukorras sõbrale teha saab - ta võttis Kusti omale. Ma tean, et Kustil on tema juures palju parem kui siin üksinda ketis, aga ma tunnen ennast tõelise värdja ja reeturina ja ulun isegi praegu seda kirjutades kõvemini kui Kusti iialgi seda tegi. Isegi vaatamata xanaxile, mida ma sellest nädalast 3x päevas kohusetundlikule krõbistan.
Jah, asjad on nüüd nii kaugel. Nutuhoogusid need tabletid vähemaks ei võta (sundnutt tuleb ülemiste motoneuronite kahjustusest ja minu jaoks on see midagi sellist nagu iiveldus. Silmad iiveldavad), küll aga aitavad paremini magada. Ja selle olen ma nüüdseks  välja teeninud küll. Ärkan endiselt iga paari tunni tagant, et võtta ette suured manöövrid asendivahetuseks, aga magan kohe sügavalt edasi. Halleluuja!

Vahepeal kirjutasin artikli ühest lahedast külaseltsist, vbl varsti see isegi ilmub.

Ja eile läksime Rakverre kinno. "Põrgu Jaani" vaatama.
Pean ennast muidu suhteliselt eelarvamustevabaks inimeseks.  Siiski on paar asja, mille suhtes need mul tugevasti sees on. Prantsuse filmid. Habemega mehed. Ja Eesti filmid.
Ma ikka püüan nendega võidelda (eelarvamustega, mitte habemega meestega), aga taaskord ilma suurema eduta :P
Pikalt heietada ei jaksa (selleks on meil ju filmikunst), kopin siia oma 2  FB kommentaari.

"No mis ma ütlen... Puhas kunst!
Minu meelest tuleks rahvuse kestmajäämise nimel kallil juubeliaastal meie sitast kliimast, suhtlemispuuetest, segasestest, aga seda innukamatest  suhetest religiooniga ja surmahirmust rääkida teises võtmes.
Volkonski mängis küll väga hästi :)"

"Ma arvan, et meis on säilinud liiga palju sidet reaalse (maa)eluga ja me ei tunne vajadust suurel ekraanil kunsti nime all nautida ja ohhetada, et wau, millised katkised riided ja lagunevad hurtsikud, nagu üks kriitik seda tegi. Haigustest, viletsast toidust ja vaesusest juhmistunud inimesi näen ma ka reaalses elus“.

Ma olen nii väsinud sellest, et inimesed põgenevad reaalsetele probleemidele silmavaatamise ja nendega tegelemise eest  mingitesse müsteeriumitesse ja muinasjutumaailmadesse. Võlumise tööriistad, ingliteraapiad, mms, lingamimassaaži kursused (never ever ära isegi mõtle sellise mehe vända masseerimisest, kes paneb sind kahtlema sinu oskustes seda teha ega ole suuteline ise sind suunama :P)
Noh, see oli nüüd küll tore emotsionaalne purse. Ilmselgelt on 3 xanaxit mulle liiga vähe :D
Kuskilt lugesin, et Põrgu Jaan oli algselt lühifilm ja sellena oleks ta minu jaoks ehk toiminud. Materjal on ju võimalusterohke.

Kes Rakveres teatris ja kinos käinud, see teab, et Rahvaaia park seal ümber on kena koht jalutamiseks. Tahtsimegi seda teha ja saime kohe 2in1 paketi. Pidime tegema tiiru ka linna tänavatel. Sest ega sa teatri õuelt ratastooliga parki ei saagi. Trepid trepid trepid :)
Tänahommikuses Terevisioonis oli juttu osalise töövõimega inimestest. Jäi meelde üks lause: "Mul läheb tööintervjuudel väga hästi. Esimese trepini."
Aga meil aega oli ja pargis sai käidud.
Kirjutage mulle. 

Saturday, October 6, 2018

Näh, 10x kuulsam jälle...

Tänases Järva Teatajas on lugu minust ja ALS-ist.
Mulle meeldisid need küsimused - sellised ausad. Vastasin neile Tartus haiglavoodikeses pikutades, uuringute vahel.
Artikli pealkirja osas ei taibanud ma kokku leppida ja see on minu maitse jaoks liiga reljeefne.
Aga nii ta nüüd on. Ehk innustabki rohkemaid inimesi lugema :P
Olen Birgit Itsele ja Järva Teatajale väga tänulik võimaluse eest ALS-i teadlikust tõsta.


Wednesday, October 3, 2018

Tartus uuringutel

Pool aastat on jälle möödunud ja käes on aeg korraliseks ülevaatuseks.
Jõudsin haiglasse hommikul kümneks. Viimane öö ja hommik kodus olid ärevavõitu, nagu nüüd ikka kuskile minnes. Mitte, et ma ise midagi pelgaksin, see on selline sisemine vibra, millega ma võidelda ei oska.
Seda hirmu, mis eelmistel kordadel, et mõõdetakse ja uuritakse ja siis lajatatakse numbritega, et mis kui palju kehvem on, enam pole. Mul on küll alati olnud suht hea ülevaade ja arusaam oma kehas toimuvast, aga siiani pole olnud õiget usaldust. Nüüd on. Ega mind millegi füüsisesse puutuvaga vist väga ei üllata.
Vestlesin arstiga, tõdesime üldist allkäiku, võeti vereproovid nii veenist kui arterist ning tehti röntgen. Ööseks tuleb sõrme külge pulssoksümeeter, mis mõõdab hapniku sisaldust veres. Oli vist nii. See näit peaks olema 95-98%. Vist ei ole...
Teie panused? 😉
Plaanis on veel hingamisuuring, et kuidas kopsumaht....üldse ei taha teada. Siis kontrastainega neelamisuuring, mille pärast ma täna väga ei muretse ja ENMG ehk nõeluuring, mille pärast ma ei muretse üldse. On nagu on, ma tean nagunii, et haigus on juba igal pool laastamas.
Vererõhk jms kraam on mul ideaalne, olen ju endiselt  terve inimene, kui motoneuronid kõrvale jätta.
Isegi, võiks öelda, priske tervise juures, 4 kilo juurdegi võtnud. Usute või mitte, aga selle haiguse kontekstis on see pigem hea uudis.
Mul on suva, ausalt. Pole ma kunagi kõhn olnud ega selle poole ka väga püüdnud.
Mõnes mõttes on see haigus otsekui kehaväline kogemus. Ma distantseerin ennast oma kehast. Hästi segane jutt ja polegi mõtet seda jätkata. Don't try this at home! :P

***

Praeguseks hetkeks on käes teise haiglapäeva õhtu. Tihe päev on olnud seegi.
Öösel magasin muidugi kehvasti, nagu ikka kui midagi teoksil on. Muidu magan ka kehvasti, sest iga natukese aja tagant on vaja külge keerata. Ja see on paraku suurem ja tõsisem ettevõtmine. Kodus on mul mingid skeemid ja järjekorrad, kuidas ennast keerutada, et hommikuks kuskile totaalselt kinni ei oleks parkinud ennast. Vahel passin öösel üleval. Vot see on tüütu!
Tulemusi selgus täna niipalju, et
öine hapnikusisaldus võiks olla parem.
ENMG uuring, see tunnike nõelte ja elektriga, läks tänu seda läbiviinud meedikutele, ladusalt ja pingevabalt. Sel korral aeti esmakordselt nõel ka keelde.
Tulemustega ongi nii nagu arvata oli. Haigus on ägedas faasis. Ainult nägu on veel haigusest puutumata. Selle uuringu kontekstis.
Peeglist vaatab mulle küll vastu võõras, tugevalt ülekeedetud pelmeen.
Kui mu laps mulle eile ütles, et ma olen kõige ilusam ja kõige naljakam inimene, keda ta teab, siis oli see tõeline palsam hingele. Ilu ON vaataja silmades.
Deem, äkki ta mõtles sisemist ilu? Ah mis, muidugi mitte :D
Veel oli mul pikk vestlus siinsete fantastiliste logopeedidega. Nad lasid mul rääkida kõhutantsust, vastu kuulsin seiku ooperist. Nalja sai palju.
Nende heast tasemest räägib seegi, et 2 neist on sünnilt saarlased. Ja mina, Saaremaal elanud inimesena ometigi, ei osanud seda kuskilt aimata. 2 logopeedi, kes mind varem teadsid, said minu  kõnehäirest ka aru. Need, kellega esimest korda kokku puutun, arvavad (vastavalt kellajal), et ma lihtsalt pudistan pisut või olen juba napsitanud :P Kusjuures mul oli üllatavalt hea päev kõne osas. Väsimusele ja rohkele kõnelemisele vaatamata. Märkasin ka seda, et mida kõvema häälega räägin, seda ladusam jutt on.
Neelamisuuring röntgenis läks libedalt :)
Muud analüüsid olid ootuspärselt korras, vaid lihaste lagunemise marker on nüüd täitsa hukas. Ja arst ütles, et tahab mind uuesti näha juba kolme kuu pärast. No see on kindlasti sellepärast, et ma nii võluv inimene olen :D
Minu arst on samuti imetore inimene. Mul on väga kahju, et ma ei oska teda säästa. Ma olen ju selline inimene, kes läheb alati isiklikuks ega ole kunagi soliidne, vaoshoitud  või reserveeritud. Arstile on aga eluliselt vajalik hoida distantsi.
Arst küsis ka, kas me nüüd räägime selle haiguse lõpust. Ütlesin, et sellist huvi mul ei ole.
Ma ei kavatse endale torusid, voolikuid kotte, aparaate, tulesid ja vilesid külge lubada.
Selles, mu noored sõbrad, ei oleks mitte midagi glamuurset, ilusat ega naljakat.
Päeva lõpus käis veel füsioterapeut, kes mu liigeseid loksutas ja see oli väga mõnus ehkki juba ka väsitav.
Homsesse päeva jääb hingamisuuring ja  kojuminek. Loodetavasti mahub päeva sisse ka mingi kultuuriprogramm.
Selle jutuga saime nüüd siis ühelepoole.

Oh, teate, mis on siin haiglas lahe?
R-kiosk! Ja ma ei räägi teile hotdogidest ja 24/7 kättesaadavast kohvist, vaid nende salatiletist hoopis. See on ülilahe.



Saturday, September 29, 2018

Kallid Külalised ja Katsikud

Viimasel ajal, eriti just augustis, on minu tutvusringkonnas väga palju lapsi sündinud. Tublidesse peredesse ja tugevatele, ilusatele naistele. Tjah, teistsuguseid ju minu tutvusringkonnas ei olegi :) See on nii liigutav ja elujaatav kui keegi mulle uue inimese saabumisest teada annab. Jagab minuga parimat sündmust oma elus... See teeb alandlikuks ja tänulikuks.
Ja vahel ajab nii kurjaks ja kurvaks. Kui ainult aastaid lugeda, siis oleks mul ju alust loota tänavustegi  augustbeebide beebisid näha.
Ma ei tea selle tunde nime, mis mind valdab, kui pere või sõbrad mõnusasti koos istuvad,  head seltskonda ja sööki naudivad, ühiselt lapsi kantseldavad. Kõik on nii mõnus ja kodune ja turvaline. See ongi kõige parem asi maailmas. Ja siis äkki lajatab jälle see teadmine, et  nüüd ongi kõik. Rohkem sa ei saa. See ongi selle haiguse kõige jubedam külg. Siiani.

Hästi nutune aeg on praegu. See tatitõbi, mida ma just põdesin süvendas seda lollust veelgi.
Aga ma ei lase sellel nutuvärgil oma rõõme rikkuda. Lonks vett, loll nali ja ruumis teise kohta liikumine aitavad üldiselt hästi.
Narr oleks aega ulgumisele raisata.
Niisiis võtame lonksu vett ja liigume rõõmsate teemade juurde tagasi.


Hiljuti tuli üks elu õis minu koju oma sündimist tähistama :)
Üks minu tublimatest tantsijatest, vaat et "esikährik", võttis pea kogu meie kährikukarja (kährikud on üks minu tantsurühm, kellest kasvas välja sõpruskond) ja üüratud toiduvarud ja tuli rõõmu jagama.
Pisike kahenädalane tüdruk magas kogu ürituse ise magusasti maha.

Alles mõned head aastad tagasi oli meil kodu ja trennivälisel ajal pidu ja pillerkaar, lollitamine, pasteerimised, stiilipeod, autode kiletamine, salaja teistele kostüümide külge barankade õmblemine, no mida iganes lolli nalja välja mõelda suudeti :)
Ühel laagriööl, umbes kolm aastat tagasi, kui me mööbliga kellegi ust barrikadeerisime (oli äkki meie "ihufotograaf"  Tarmo?), hästi salaja ja vaikselt omastarust, võttis kõrvaltoas magada üritav Leenu selle kõik  tüdinenud toonil ühe lausega kokku: " no katsuge ometi natuke täiskasvanulikumalt käituda" :D
Nüüd kui kährikute uus põlvkond rõõmsalt ringi traavis uue sõbra sünni puhul ja mammad viisakalt alkovaba vahuveini kõrvale rinnaga toitmisest ja tuevavarustusest rääkisid, siis tundus see kõik täiesti, nagu Marit ütleb: "Ebareality“ :D
Vanasti järgnenuks siinkohal küsimus: (seda tuleb lugeda Elina häälega, sest temal tuli see kõige ilmekamalt välja): " Et mis siis seekord valesti läks? "
Beebide puhul me niimoodi siiski ei küsi :D

"Mis ma ometi valesti tegin"  on ka minu loo puhul mõttetu küsimus. Eriti kui ma tean, et midagi olen ma ju ka väga õigesti teinud. Sest mul on nii head sõbrad. Räägin neile küll, et tõmmaku tagasi, mina olin ju nende sõber ainult raha eest, kuni nad mul trennis käisid :)
Aga nad krt teavad kus ma elan :P



Pakkusin küpsetatud kitsejuustu

Leenu tegi pavlovaid ka. 
Homme kohtun jälle suure hulga lahedate naistega. Ja fotograaf Tarmoga ka :)
Korraldan oma viimase Pühapäevaku.


Wednesday, September 26, 2018

Helsingis ennast inimesena tundmas.

Olen nüüd mitu päeva püherdanud kohutavas enesehaletsuses, sest pärast  Mammu sünnipäevakruiisi ja lennujaamaekskursiooni jäin ma haigeks. Mingi tavaline ajude pehmenemine koos ninast väljavoolamise ja köhaga. Õnneks küsiti minult selle lennujaamaekskursiooni kohta paar lugu puudikute ajakirjadesse (mina võin nii öelda, teised vist pigem mitte, ma ei tea poliit- ja muidu korrektsusest muhvigi.
#wokeuplikethis #nofilter).
Seega oli mul mingi kohustus tati- ja nutulöristamisele vahelduseks.
Huvitav kogemus oli ühest kogemusest 3 erinevat lugu kirjutada. Jälle kogemuse võrra rikkam :D

Sain just terevisioonist teada, et täna on rahvusvaheline turismipäev. Postitus on siis täitsa päevakajaline kohe.
18.septembril sai minu keskmine tütar,  väike Mammu 20.
Mammu armastab väga rahu ja privaatsust, seetõttu ma sel teemal pikemalt ei peatu.
Plaanisin talle sünnipäevakingiks väikese reisi. Muidugi oli see üllatus -äratus enne nelja, sest laev väljus juba kl 7  :)
Tõde on, et eks see oli ikka rohkem kingitus mulle endale :)


Sel korral seilasime Vikingiga Helsingisse.
Kogu vahmiil kaasas, ainult Gert-Grettir pidi tööl olema. Aga Soomes ta vähemalt oli :)
Võrreldes Tallinki Viktoriaga oli VikingXPRSi invakajut suurem, odavam ja kolmekohaline.
Söök oli jällegi seekord kehvem, samas hinna- ja kvaliteedi suhe ok.
Mis mind väga üllatas, oli see, et restorani teenindajad olid üsna abitud mõlemal reisil. Kuna mul on pesakonnas fäänsi teenindusguru, siis pole tegu pelgalt minu pahatahtliku kiunuga.
Näide: läksime hommikusöögile kaheksakesi. Teenindaja lasi käed rüppe ja ei suutnud meile lauda leida. Me vaatasime siis vasakule ja paremale ning leidsime ise.
Aga no kõik ei ole sellised hommikuinimesed nagu meie :)
Helsingis oli meil plaanis säästutripp, esiteks sellepärast, et raha pole ja teiseks why not!
Ilm soosis meid täiega, ei olnud liiga palav ega liiga külm. Trammide ja metrooga sõitsime plaanitust palju vähem. Jalutasime (jah, ma kasutan ikka veel ka enda kohta seda väljendit) mõnuga.
Sadamast sõitsime trammiga Aleksanterinkatule ja vaatasime Nikolai kirikut. Jõlkusime väikestel kõrvaltänavatel (ühel mängis tohutult armas keelpillikvartett) ja turul.






Kõige rohkem meeldib meeldib mulle see, et mõneks ajaks on võimalik uute muljete ahmimise juures oma puue täiesti unustada. Kogu linn on lihtsalt selline, et üldse ei olegi vaja muretseda, kuidas kuskil tänaval või kaupluses või metroos liikuda, sisse-välja või tualetti saab. Tähistused ja viidad ja teenindajad ilmuvad nagu võluväel veel enne kui mul (ja oi ma olen väle, kui asi muretsemiseks läheb) küsimus tekkida jõuab. Stressivaba värk.

Järgmiseks oli plaanis Helsingi linnamuuseum. Ma olen suur muuseumifänn ja mingi tubane tegevus pidi olema juhuks kui ilmaga üldse ei vea. Hästi väga lahe muuseum on. Tasuta.
Parasjagu oli üleval näitus ka Helsingi klubiajaloost, spotifyst kuulasid klappidega playlisti kõrvale. Absoluutselt ei tekkinud  mingit 90-ndate nostalgiat. Huvitav, kas üldse kellelgi :)
Lastemuuseum ja kohvik ja mitu puhkeala. Koolilapsed jooksid ringi ja lällasid. Hästi tore oli. Igatahes kui veel peaks võimalust tekkima, siis läheksin jälle.




Siis jalutasime botaanikaaias ja käisime kaubanduskeskuses. Kemppi? oli vist ja veel turul. See pildilolev seebisarnane fudge jätke teie küll ostmata :)



Uus kunstikeskus Amos Rex on kahjuks teisipäeviti kinni. Järgmine reis, kui muidugi tuleb järgmine reis, on siis mõnel mitteteisipäeval.

Inimesed olid kõik nii chillid...
Tagasiteel olime juba üliväga väsinud.
Tõesti pikk päev oli.
Tagasi laevas oli kirsiks tordil suur segadus kajutiga, aga ka see sai lahenduse.
Võtmesõnaks oli jälle personal.
Või siis koostöö puudumine
Inimesed, noh :P
Inimestest veel nii palju, et minu emapoolne vanaisa oli soomlane. Minul on temast 2 eredat mälestust. Olin siis kuuene.
Esimene on see, et ta lõi mu emal ämbriga pea lõhki, sest laste, st meie müramine häiris teda. Jube, kuidas verd lendas. Mu noorimal vennal, keda ema siis ootas, on punane märk kulmul. Vanaisa pärandus või nii.
Teine kord on see, et ta kukkus kogemata keldrisse. Kelder oli esikus ja ema õhutas seda. Vanaisa tuli õuest ja opaaaa! Siis tulid emal elu kiired liigutused!
Luuk peale ja uks lahti luugi peale, nii, et altpoolt luuki lahti ei saaks lükata. Kisa oli kõvasti, aga ega ema teda enne välja ei lasknud, kui oli kindel, et Vana Villem maha oli rahunenud.
Vanaisa oli korstnapühkija. Väidetavalt oli ta minu sünni puhul mind täisvormis haiglas tervitamas käinud. Et lapsel tuleks õnnelik elu või nii. Ma ei teagi, tuli siis või?
Ema ise jõi ennast surnuks kui oli 41.
Täna oleks tal sünnipäev muidu.
Jumala eest, ärge lugege seda blogi rohkem, midagi head te siit küll teada ei saa!
Sorry noh.

Ruttasin ajas ette. Seda postitust kirjutades oli alles 26.september. Ema sünnipäev oli 27.september.

Thursday, September 20, 2018

Kuidas ratastooliga lennata?

Eile toimus Tallinna Lennujaamas ekskursioon liikumispuudega inimestele.
Kuigi olime eelmisel päeval käinud Helsingis kruiisimas (äratus kell  03.00, laev väljus 07.00, tagasi voodis 01.30), ei saanud me ometi sellist võimalust kasutamata jätta. Nii startisimegi hommikul 8.15 uuesti Tallinna poole.
Lennujaam oli tore, ilusad noored inimesed ning kohv ja saiakesed ootasid, meie parkimine oli korraldatud
Piltide kvaliteet on olematu aga  püüdke siiski lugeda kohvikeetmisnurga tekste :)



Lennujaama ees käib uue, kolmekorruselise parkimismaja ehitus. Igale korrusele tulevad ka invaparkimiskohad. Tavapärase 15 minuti tasuta parkimise asemel on invakohal võimalik tasuta parkida kuni 2 tundi.
Ehitusega kaasnevad täna ajutised nn kaldteed, mis on tehtud umbes tatist ja vatist. Need olid visuaalselt nii jäledad ja kipakad, et ma ei tahtnud piltigi teha. Jah, kõik said sealt üle jne, aga see on nii tüütult tüüpiline kokkuhoiukoht. Ma ei vaadanud, mis ehitusfirmaga seal tegu on, küllap suure ja edukaga. Siiski ilmselt mitte nii edukaga, et saaks endale normaalsed teisaldatavad kaldteed tekitada. See jäi ka ainukeseks tõrvatilgaks. Kitsaskohti lennujaamas muidugi on, aga nendest ollakse teadlikud ning nendega tegeletakse.

Teoreetiliselt on lennureisile minnes nii, et oma erivajadustest annab inimene teada pileteid broneerides lennufirmale, kes ise suhtleb lennujaamadega. Mina kontrolliksin kindlasti üle, kas lennujaamale on info edastatud :) Lennufirma ju tegelikult reisijaga ei kohtu.
Erivajadusega reisija ehk lennujaama keeles PRM (Passenger with Restricted Mobility) teenindust pakub lennujaam.
Oma saabumisest lennujaama tuleb ise teada anda, keegi teie tulekut ei passi. Saabuda tuleks väga aegsasti, sest erivajadusega reisija viiakse lennukisse enne teisi. See-eest  maha saab ta jälle viimasena :P Üks ekskursioonil osalenu jagas oma kogemust pooleteisttunnisest väljapääsu ootamisest. Seda küll mitte Tallinnas.
Tulevikus saavad Tallinna Lennujaamas olema abistaja kutsumiseks ka mobiilsete teavitussüsteemidega punktid ning parem märgistus vaegnägijatele.
Euroopa Liidu direktiiv ütleb, et ooteaeg abistaja saabumiseks ei tohi olla üle 25 minuti. Tallinna Lennujaamas on see keskmiselt 3 minutit :)
PRM teenindust oli  aastal 2013 vaja 3375 korral.
Tänavu juba 4195 korral, aasta lõpuks on prognoos üle 6000 erivajadusega reisija.
Suvel keskmiselt 25, talvel 15 inimest päevas.
PRM teenindust vajavad näiteks ka lennuhirmuga inimesed, kelle hulk pidavat olema tõusuteel. Seda hirmu, nagu ka invaparkimiskohti, pidavat inimesed vahel ka kurjasti ära kasutama.
2018 investeeriti PRM teeninduse arendusse 280000 eurot.

Ratastooliga reisija peab teadma oma ratastooli kaalu, aku tüüpi (kas lekkiv, mittelekiv või liitium) ja - võimsust.
Mina, ullike, seda muidugi ei tea, aga tähtsad paberid on voodi kõrval sahtlis, rohelise kausta vahel (see info on pereliikmetele juhuks kui mu kõne otsa saab, aga te tahate minuga Ibizale peole või kuskile sukelduma või suusatama sõita :) )
Lennukitel on olemas akude vedamise limiit, seega teoreetiliselt võib juhtuda, et sa jääd oma piletiostuga hiljaks.
Oma ratastooliga lennukisse ei pääse. Ratastool läheb äraantava pagasi hulka. Akud tuleb lahti ühendada. Seda peaks reisija tegema ise või oskama juhendada. Samuti peaks reisija pakkima ise oma ratastooli lahtikäivad detailid.
Hmmm...
Tee kindlasti tühjaks ka ratastooli taskud. Juhtpuldi ning istmepadja võiks käsipagasis kaasa võtta. Kus, millal ja kuidas peab  istuma ümber lennujaama ratastooli või kitsasse kergesse kandetooli, millega ka lennukis liikuda saab, on ilmselt igal juhul erinev ja selgub kohapeal. Lennujaama poolt abistab 2 inimest, vajadusel kutsutakse päästjad või meedikud.
Ja igal pool on sinuga kaasas sinu enda saatja või kaaslane.

Julgestuskontrolli läbisime pisut lihtsustatud kujul ka reaalselt.
Kui jalgsi turvaväravate läbimine ei  ole võimalik siis tehakse läbivaatus/kontroll käsitsi. Võimalik on paluda seda teha eraldi ruumis.
Üldiselt peaks kõik käsipagasi esemed mahtuma ära kasti sisse, aga näiteks kargud viiakse läbivaatuseks teise ruumi.
Tõenäoliselt annavad metallidetektorväravad häiret ka puusaproteesile.
Käsipagasi vedelike piirangud ei kehti ravimitele ja eritoitudele. Ka süstlad on lubatud.
Kotitäie kanepiga saab julgestuskontrollist rahulikult läbi. Mitte, et see kahe silma vahele jääks. See ei ole lihtsalt julgestusteenistuse rida. Küll aga teevad nad koostööd politsei- ja piirivalve ning maksu- ja tolliametiga :P
Arstitõenditest ning röntgenipiltidest suurt kasu julgestusteenistusel ei ole. Sel lihtsal põhjusel, et seal ei tööta arstid. Neil ametnikel puudub pädevus nende paberitega tegelemiseks.
Samuti ei tegele julgestusteenistus pagasi suuruse ja kaalu küsimustega. Igal lennufirmal on oma reeglid, mis pealegi tihti muutuvad. Neil tasub silma peal hoida.

Nii kätelt kui ratastoolilt võetakse paberiga lõhkeaine proov. Jah, minu "parim enne" on tõesti läbi - endistel aegadel poleks ma sealt puhtalt pääsenud, sihuke püss nagu ma olin :D
Lennureisile minnes ei tasuks siiski eelmisel päeval kordusõppuste, lasketiiru või ilutulestikuga liialdada :D

Ja siis lennukisse!
Tallinna Lennujaamal on hulk uut tehnikat, mis ratastoolikasutaja/liikumispuudega inimese lennukissepääsu kiiremaks ja valutumaks teevad. Lisaks pidev koolitus töötajatele. Pakkusin ka ennast koolitustele "modelliks", kuid lennujaama töötajad jäid selle juurde, et harjutavad üksteise peal ning õpivad "töö käigus". See viimane ongi see, mida mina ise kliendina päris elus vältida tahaksin. Selline uljas suhtumine, et küll meie tassime ja tõstame toob mulle alati meelde
Selle Kreisiraadio klipi.
Nali naljaks, tegelikult on see hirmutav, kui keegi sinuga omatahtsi toimetab ja sa võibolla ei saagi midagi öelda. Kindlasti on ka terve, heas toonuses inimese kantimine oluliselt teistsuguste kogemus kui näiteks minusuguse sültja massi teisaldamine.
Lennujaamas on olemas uus väike invabuss, millel on taga tõstuk. Sellega on hea reisijaid terminalist platsile ja tagasi toimetada. Bussis on 2 ratastooli ning 4 saatja kohta.
Veel on neil tõstukiga trapp, mille kandevõime on 300 kg. Tõsi, suurem elektriline ratastool selle tõstuki platvormile ei mahu.
2019 on plaanis soetada veel üks trapp, millega saab teenindada ka väiksemaid lennukeid.
Kõige põnevam (selle proovisin ka ise ära) tundus ambulift, kuhu mahub korraga 4 tooli koos saatjatega.
Pmst on see tõstukiga furgoonauto, mis sõidab lennuki külge, furgoon tõuseb lennuki ukseni (kuni 6m) ja siis veered sa sisse. Või siis ikka ei veere- sind tõstetakse hoopis sellesse kitsasse kandetooli. See osa vähendab minu reisiindu ikka väga olulisel määral. Absoluutselt ei tundu turvaline. Aga tegelikult ilmselt ikka on.
Teine aspekt, mis reisihimu maha võtab on ratastooli käsitlemine pagasis.
Videot näidati selle kohta ka. Poleks pidanud :P
Kui midagi peaks juhtuma, siis tasub teha pilt ja küllap kindlustus toimib, aga mis ma senikaua teen? Võõral maal näiteks.

Kui lend on lennatud, siis ei ole teada, millal sa oma tooli kätte saad. Igas lennujaamas on see erinev, vbl alles pagasi juures.

Päris lendama meid paraku ei viidud, rammusad jutud olid maha tõmmatud, millest üle sõita ei lubatud :)


Väga tore ekskursioon oli. Aitäh kõigile kes selle teokssaamiseks oma tööd tegid!
Ekskursioone onl plaanis veelgi.

***


Koju sõites ütles Janek, et ilmad on ilusad ja peaksime Saaremaal ka ära käima. Juhuuu, pärast pikki sõite ja vähest und, oli see tema poolt väga kena pakkumine.
Paraku mõjus see ilus ilm mulle nii, et täna on mu kurk haige ja nina nohune ja hirm naha vahel, et jäängi täitsa tõbiseks.
Palun ei!
Reisimine (eriti selle planeerimine ja ootamine), kõigele oma ebamugavusele vaatamata, on üks väheseid asju, mis mind veel tõeliselt elevile ajab.
Võimalusi selleks paraku ei ole.
Kujutasin alati ette, et kui ma suureks saan, st. pärast 50-ndat sünnipäeva, kui Leenul on gümnaasium lõpetatud, lähen ma reisima.
Et lähen Islandile, elan ja töötan seal niikaua kui ära tüdine ja siis lähen Iirimaale, Itaaliasse kindlasti, Kreekasse, kuskile, kus on polaaröö, Lõunaosariikudesse. Rohkem nagu esialgu ei mõelnudki. Noh, nagu öeldakse, inimene plaanib, jumal naerab.
Oh, mul on juba ammu üks pilt telefoni salvestatud, siinkohal sobib see ära kasutada küll.


PS! Te ometi ei lootnud, et ma jätan kasutamata võimaluse külastada Lennujaama tualetti? 😉
Selle pildiga tervitan Maarikat, kes lohutas mind öeldes, et kui Lennart Meril sobis tualettide problemaatikaga tegeleda, siis ei ole ka minul vaja häbeneda :)
Lifti juures 0-korrusel asuv invatualett oli ok. Pott oli kõrge :) Tualettpaberihoidik oli küll käeulatusest väljas, aga see on küll  nii tavaline, et usutavasti on kõigil invatualeti kasutajatel oma paberivarud alati toolitaskus.
Uued tualetikompleksid on ehitamisel, ka ema ja lapse tuba koos kohapealse mähkmevaruga on plaanis.