#kõigieesti

Mul on ka oma Eesti.
Olen tema hea käekäigu eest vastutav.
Armastan teda.
Nagu last.
Mitte nagu liivakastiealist, kellele annad leebelt andeks, kui ta mänguhoos kellelegi haiget teeb või järge ei pea, kes tüli alustas.
Pigem nagu puberteediealist, kes kujundab oma arvamusi ja eluväärtusi ja seega tulevikku nii endale kui oma lastele.
Lapsevanema jaoks on see tagumine aeg jälgida, et lapse süda püsiks õigel kohal, et laps ei satuks halba seltskonda, et lapse haridus ei piirduks eluülikooliga. Et lapse silmaring saaks lai, et ta kohtleks teisi leebuse ja mõistapüüdmisega.
Armastav vanem ei karda oma lapsele öelda, kui laps omadega kinni kiilub või rappa läheb. See on õigupoolest iga lapsevanema kohus.
Ja kui juhtub, et laps ennast sassi kammib, väga maailmavalitsejaks joovastub ja ebatsensuurselt räuskama hakkab, siis tuleb ta maapeale tagasi tuua.
Oma lapsele annaksin ehk tutakagi. Kuigi laste löömine on asi, mida ma oma elus kõige rohkem kahetsen. Väga kahetsen.
Arm aitab enam kui hirm. Hea on seda vahel endalegi meelde tuletada.
Sellepärast on praegu ka minu fb profiilipildil süda.
Ma ei kustuta kedagi oma sõbralistist ega  "testamendist" ainult selle pärast, et tema profiilipildil pole :)
Aga kui sa avalikult mingit iba ajad, et hähää, mis sellest kasu on ja ähähhää, mingid kultuuriinimesed/lumehelbekesed tahavad jälle feimi, siis on suts piinlik küll.