... on olnud augustialguse märksõnadeks.
3.augustil sõitsime külla minu ja Janeki klassiõele Piretile, kelle kaunis suvekodu asub Viinistu kunstimuuseumile väga väga lähedal. No ja muidugi me läksime sinna ka!
Absoluutselt minge teiegi.
(Vetsus ma seal ei käinud kuigi Leenu vaatas nad minu jaoks üle ja ütles, et ega ei oleks saanudki :P)
Üllatusega avastasin, et mulle meeldivad ka kaasaegsete maalid, kollaažid ja muidugi värvid-värvid-värvid!
Kindlasti tahaksin ma sinna veel minna.
Aga enne seda, 2.augustil oli pikk reis Lõuna-Eestisse.
Alle-Saija teatritalus toimus heategevusetendus Janno Puusepa fondi toetuseks. Kui keegi veel ei tea, siis Janno Puusepa fond toetab ravimatuid haigusi põdevaid inimesi. Heade inimeste annetuste abil saavad teised head (aga kahjuks haiged) inimesed näiteks ravitoitu, ilma milleta nad lihtsalt (nojah, kui lihtne see ikka on...) nälga sureksid Haigekassa ei toeta selle ostmist väga paljudel juhtudel. Tavatoidust ei omanda aga haige organism vajalikke toitaineid. Või siis ei olegi võimalik suu kaudu toituda.
Mina saan Janno fondi kaudu endale lubada massaaži ja füsioteraapiat. Mul on oma "ihumassöör" Triinu, ääretult tore ja kogenud ja hea ja ta käib mul korra nädalas kodus! See tähendab, et ma ei pea ennast väsitama minekute ja tulekutega ega tegema lisakulutusi transpordile.
Iga selline mitte haigusele pühendatud "vaba hetk" on ALS-i käest tagasi võidetud ja ma saan selle sisustada millegi meeldivaga. Nagu kultuur ja kulinaaria :)
Alle-Saija Teatristuudio Etendus "Ja õunapuud õitsevad" räägib lavastaja Ingrid Ulsti suguvõsa loo. Just Ingrid on see inimene, kes Janno Puusepa fondis ALS-ikatega tegeleb.
Alle-Saija teatritalu on väga muhe koht, saal oli pungil rahvast täis. Kui te Lõunasse sõiita ei jaksa, siis kõik see tore seltskond teatritegijaid on 12-14 Oktoober Rakveres ja Pajusti klubis ja Kadrinas.
Kulinaariat ka :) Külakostiks viisin suvikõrvitsa - šokolaadi leiva, Evelin Ilvese retsepti järgi tehtud. Oli kah, aga erilist vaimustust see minus ei äratanud. Kunagi tegin tema mingi sarnase retsepti järgi suvikõrvitsa ja šokolaadi kooki, sellest on head mälestused küll.
Algselt oli plaanis, et enne etendust toimub vabas vormis piknik, kus ALS-i diagnoosiga seotud inimesed võiksid pisut olukorda kaardistada. Nagu arvata võis, olin mina ainuke huvitatud isik, kellel oli võimalik kohale tulla. Ühest küljest ma mõistan, teisest küljest jälle üldsegi mitte. Aga ma olen ka õudne mõrd muidugi.
Eks ta oli mullegi raske päev, üle 30 kraadi sooja, minu vana, ilma konditsioneerita auto, valutav selg jne.
Aga rohkem oli ikka tore.
Tekkinud vaba aja kasutasime ära Mooste mõisas söömas käimiseks ja sõbranna Ülle uue kodu kiireks külastuseks.
Ülle andis mulle terve mäe suvikõrvitsaid.
Neist te veel kuulete :D
4.augustil oli koduses menüüs lasanje, Mammu soovil. No ja punane vein tuli ju kuidagi ära kasutada. Kastmes paraku. Juua ma veinivärki suurt kahjuks enam ei saa. Diktsioon kaob esimese pokaaliga :(
Kultuurilise meelelahutusena nautisime sel õhtul Väliharfi kontserti Tudus. No ja kui juba Tudus, siis see on ju poolel teel minu vanasse töökohta Matsu Külalistemajja. Mulle oli vahepeal peale tulnud kange põdraliha isu. Ja sealt saab. Üks sealseid firmaroogi, mida sai ohtralt valmistada oli õlles pikalt hautatud põdraliha seentega. Tegin seda nüüd esmaspäeval enda ja venna perele koos ahjukartulite ja äädikatarretises tomatitega. See õhtusöök oli minu vennanaise (ikka selle mittelemmikvenna :))eritellimus.
Mulle tohutult meeldib süüa teha. See kunst tuli minuni suurte raskustega ja kuna
ma olen terve elu olnud vaene nagu rott, siis naudin ma head toorainet, toitu ja selle valmistamist võimalusel liigagi innukalt.
Toorainest rääkides - ühel päeval tulid mulle koju kukeseened, teisel päeval aga kodus tehtud chorizo! Ma tõesti loodan, et see saab neile harjumuseks :D
Nüüd on mul toiduga muidugi veel eriti ablas ja hell teema. Neelamisraskused on tulekul. Ja vasak käsi on nii vilets ja see tool tahab ju ka nügimist, nii et alati kui mina süüa teen, kaasneb sellega " kas keegi viitsib - ulata mulle - antagu - toodangu - tõstetagu-kurnatagu“
Aga kartulid saan ma kooritud, leivataigna segatud, kergemad asjad tõstetud.
Ma olen oma perele väga tänulik, et nad mind puu taha ei saada ja ilma suurema sõjata assisteerivad. Ma ise püüan selle hea karma kohe Jarek-Sandrile edasi anda ning kaasan teda igal võimalusel söögitegemisse. Temast on tõesti ka palju abi. Kõige lihtsam näide on mahakukkunud asjade ülesvõtmine. Või uste avamine.
Mingil päeval, vist viiendal, tegime hoidiseid, neidsamu juba mainitud pisikesi tomateid tarretises, tomati-paprika-suvikõrvitsa salatit vahemere ürtidega, marineeritud kurke.
Enne olin ma maha saanud punase sõstra želeega.
Ühel päeval oli söögiks Kreeka moussaka. Baklažaan on nii hea :)
Anna-Stiina eritellimus tänaseks oli taime-, soovitavalt vegantoit. Veetsin päris mitu tundi köögis ja valmis said:
*Tomati-punase oa salat.
Sinna läksid veel punane sibul, sool, oliivõli, sidrunimahl ja basiilikulehed.
*Suvikõrvitsa-juustu muffinid
Üks suur (ikka täiesti ülekasvanud) jämedalt riivitud suvikõrvits, sibul, 100 gr riivjuustu, jahu, küpsetuspulber, tilk piima, oliivõli, cayenne pipar ja mingi küüslaugu ja ürtidega lihamaitseaine. 200 kraadi ja umbes pool tundi ahju.
Muffinite peale pani Jarka oma õrna käega poolikud tomatid. No ja mõnel puhul, kui käsi vähe karmim oli, pani ta tomatid muffini sisse :)
*Kartuli-kikerherne karri
nami-nami retsept on siin.
See on üks meie pere viimase aja lemmikuid. Ma ei ole Indias kunagi käinud ega ka autentset India toitu restoranis söönud. Seda toitu pakkus Pille Roosi ühel India üritusel, temalt sain ka nipi kasutada kodujuustu jogurti asemel.
Niipalju ma retsepti mugandasin, et või ja õli segu sisse läks minul kõigepealt lahke lusikatäis karrit ja garam masala maitseainet, siis sibul ja küüslauk, kartulikuubikud, sool, hiljem kikerherned. Kodujuust kõige lõpus.
Rohelised herned jäid seekord ära.
Ise leiutasin ka midagi.
*Suvikõrvitsa-kinoa kotletid.
Anna-Stiina tõi kinoa ja tahtis vegantoitu. No mis mul üle jäi?
Guugeldasin ja sain teada, et kinoa on Tšiili hanemalts. Ma muidu ise arvasin, et äkki mingid oad :)
Keetsin tassitäie kinoad, segasin ühe suure riivitud suvikõrvitsaga (hea mõte on riivitud massist natuke vedelikku välja pigistada). Nägi välja päris jube. Üks sibul, sool, kartulimaitseainet ja muskaatpähklit ja ikka seda küüslaugu ja ürtidega lihamaitseainet. Ikka nägi kahtlane välja :)
Üks tassitäis riivsaia parandas tekstuuri.
Lasin segul natuke seista ja koostöös kuuma panniga said neist kotlettidest meie tänased lemmikud.
Head isu ja jääge moodsaks!
3.augustil sõitsime külla minu ja Janeki klassiõele Piretile, kelle kaunis suvekodu asub Viinistu kunstimuuseumile väga väga lähedal. No ja muidugi me läksime sinna ka!
Absoluutselt minge teiegi.
(Vetsus ma seal ei käinud kuigi Leenu vaatas nad minu jaoks üle ja ütles, et ega ei oleks saanudki :P)
Üllatusega avastasin, et mulle meeldivad ka kaasaegsete maalid, kollaažid ja muidugi värvid-värvid-värvid!
Kindlasti tahaksin ma sinna veel minna.
Aga enne seda, 2.augustil oli pikk reis Lõuna-Eestisse.
Alle-Saija teatritalus toimus heategevusetendus Janno Puusepa fondi toetuseks. Kui keegi veel ei tea, siis Janno Puusepa fond toetab ravimatuid haigusi põdevaid inimesi. Heade inimeste annetuste abil saavad teised head (aga kahjuks haiged) inimesed näiteks ravitoitu, ilma milleta nad lihtsalt (nojah, kui lihtne see ikka on...) nälga sureksid Haigekassa ei toeta selle ostmist väga paljudel juhtudel. Tavatoidust ei omanda aga haige organism vajalikke toitaineid. Või siis ei olegi võimalik suu kaudu toituda.
Mina saan Janno fondi kaudu endale lubada massaaži ja füsioteraapiat. Mul on oma "ihumassöör" Triinu, ääretult tore ja kogenud ja hea ja ta käib mul korra nädalas kodus! See tähendab, et ma ei pea ennast väsitama minekute ja tulekutega ega tegema lisakulutusi transpordile.
Iga selline mitte haigusele pühendatud "vaba hetk" on ALS-i käest tagasi võidetud ja ma saan selle sisustada millegi meeldivaga. Nagu kultuur ja kulinaaria :)
Alle-Saija Teatristuudio Etendus "Ja õunapuud õitsevad" räägib lavastaja Ingrid Ulsti suguvõsa loo. Just Ingrid on see inimene, kes Janno Puusepa fondis ALS-ikatega tegeleb.
Alle-Saija teatritalu on väga muhe koht, saal oli pungil rahvast täis. Kui te Lõunasse sõiita ei jaksa, siis kõik see tore seltskond teatritegijaid on 12-14 Oktoober Rakveres ja Pajusti klubis ja Kadrinas.
Kulinaariat ka :) Külakostiks viisin suvikõrvitsa - šokolaadi leiva, Evelin Ilvese retsepti järgi tehtud. Oli kah, aga erilist vaimustust see minus ei äratanud. Kunagi tegin tema mingi sarnase retsepti järgi suvikõrvitsa ja šokolaadi kooki, sellest on head mälestused küll.
Algselt oli plaanis, et enne etendust toimub vabas vormis piknik, kus ALS-i diagnoosiga seotud inimesed võiksid pisut olukorda kaardistada. Nagu arvata võis, olin mina ainuke huvitatud isik, kellel oli võimalik kohale tulla. Ühest küljest ma mõistan, teisest küljest jälle üldsegi mitte. Aga ma olen ka õudne mõrd muidugi.
Eks ta oli mullegi raske päev, üle 30 kraadi sooja, minu vana, ilma konditsioneerita auto, valutav selg jne.
Aga rohkem oli ikka tore.
Tekkinud vaba aja kasutasime ära Mooste mõisas söömas käimiseks ja sõbranna Ülle uue kodu kiireks külastuseks.
Ülle andis mulle terve mäe suvikõrvitsaid.
Neist te veel kuulete :D
4.augustil oli koduses menüüs lasanje, Mammu soovil. No ja punane vein tuli ju kuidagi ära kasutada. Kastmes paraku. Juua ma veinivärki suurt kahjuks enam ei saa. Diktsioon kaob esimese pokaaliga :(
Kultuurilise meelelahutusena nautisime sel õhtul Väliharfi kontserti Tudus. No ja kui juba Tudus, siis see on ju poolel teel minu vanasse töökohta Matsu Külalistemajja. Mulle oli vahepeal peale tulnud kange põdraliha isu. Ja sealt saab. Üks sealseid firmaroogi, mida sai ohtralt valmistada oli õlles pikalt hautatud põdraliha seentega. Tegin seda nüüd esmaspäeval enda ja venna perele koos ahjukartulite ja äädikatarretises tomatitega. See õhtusöök oli minu vennanaise (ikka selle mittelemmikvenna :))eritellimus.
Mulle tohutult meeldib süüa teha. See kunst tuli minuni suurte raskustega ja kuna
ma olen terve elu olnud vaene nagu rott, siis naudin ma head toorainet, toitu ja selle valmistamist võimalusel liigagi innukalt.
Toorainest rääkides - ühel päeval tulid mulle koju kukeseened, teisel päeval aga kodus tehtud chorizo! Ma tõesti loodan, et see saab neile harjumuseks :D
Nüüd on mul toiduga muidugi veel eriti ablas ja hell teema. Neelamisraskused on tulekul. Ja vasak käsi on nii vilets ja see tool tahab ju ka nügimist, nii et alati kui mina süüa teen, kaasneb sellega " kas keegi viitsib - ulata mulle - antagu - toodangu - tõstetagu-kurnatagu“
Aga kartulid saan ma kooritud, leivataigna segatud, kergemad asjad tõstetud.
Ma olen oma perele väga tänulik, et nad mind puu taha ei saada ja ilma suurema sõjata assisteerivad. Ma ise püüan selle hea karma kohe Jarek-Sandrile edasi anda ning kaasan teda igal võimalusel söögitegemisse. Temast on tõesti ka palju abi. Kõige lihtsam näide on mahakukkunud asjade ülesvõtmine. Või uste avamine.
Mingil päeval, vist viiendal, tegime hoidiseid, neidsamu juba mainitud pisikesi tomateid tarretises, tomati-paprika-suvikõrvitsa salatit vahemere ürtidega, marineeritud kurke.
Enne olin ma maha saanud punase sõstra želeega.
Ühel päeval oli söögiks Kreeka moussaka. Baklažaan on nii hea :)
Anna-Stiina eritellimus tänaseks oli taime-, soovitavalt vegantoit. Veetsin päris mitu tundi köögis ja valmis said:
*Tomati-punase oa salat.
Sinna läksid veel punane sibul, sool, oliivõli, sidrunimahl ja basiilikulehed.
*Suvikõrvitsa-juustu muffinid
Muffinite peale pani Jarka oma õrna käega poolikud tomatid. No ja mõnel puhul, kui käsi vähe karmim oli, pani ta tomatid muffini sisse :)
*Kartuli-kikerherne karri
nami-nami retsept on siin.
See on üks meie pere viimase aja lemmikuid. Ma ei ole Indias kunagi käinud ega ka autentset India toitu restoranis söönud. Seda toitu pakkus Pille Roosi ühel India üritusel, temalt sain ka nipi kasutada kodujuustu jogurti asemel.
Niipalju ma retsepti mugandasin, et või ja õli segu sisse läks minul kõigepealt lahke lusikatäis karrit ja garam masala maitseainet, siis sibul ja küüslauk, kartulikuubikud, sool, hiljem kikerherned. Kodujuust kõige lõpus.
Rohelised herned jäid seekord ära.
Ise leiutasin ka midagi.
*Suvikõrvitsa-kinoa kotletid.
Anna-Stiina tõi kinoa ja tahtis vegantoitu. No mis mul üle jäi?
Guugeldasin ja sain teada, et kinoa on Tšiili hanemalts. Ma muidu ise arvasin, et äkki mingid oad :)
Keetsin tassitäie kinoad, segasin ühe suure riivitud suvikõrvitsaga (hea mõte on riivitud massist natuke vedelikku välja pigistada). Nägi välja päris jube. Üks sibul, sool, kartulimaitseainet ja muskaatpähklit ja ikka seda küüslaugu ja ürtidega lihamaitseainet. Ikka nägi kahtlane välja :)
Üks tassitäis riivsaia parandas tekstuuri.
Lasin segul natuke seista ja koostöös kuuma panniga said neist kotlettidest meie tänased lemmikud.
Head isu ja jääge moodsaks!
No comments:
Post a Comment
Note: Only a member of this blog may post a comment.