Hei...

Ma muidu kirjutan kogu aeg. Sahtlisse.
 Ja pläkutan kommentaariumites. Mis võibolla ei tule mulle kasuks, sest milline vaimselt terve inimene ikka enda kohta käivaid anonüümseid kommentaare vabatahtlikult ja ajaviiteks loeks :)
#ükskilihaseiliigu võimaldab minul seda siiski teha ja loodame, et kõlakad minu vaimsetest veidrustest Šveitsi ei jõua :P
Hästi põnev lugemine on olnud küll.
Ma ei olnud selliseks üldrahvalikuks aruteluks muidugi üldse valmis. Ma arvasingi päriselt, et kõik inimesed teavad, et nad peavad ükskord ära surema ja see ei pruugi lihtne olla. Ma ei uskunud, et minu lugu kedagi üldse loksutab. Lähedased ja sõbrad teadsid ju niigi.
Kui üldse midagi, siis kartsin tümitamist raha pärast. Seda ma ka sain aga absoluutselt mitte selles mahus, mida ootasin. Küsida oli ikka väga ränk. Arvan, et selle raha kuskilt varastamine oleks ilmselt moraalselt vähem kurnav olnud.
Aga kui palju head tuli teadmisest, et inimesed su muret mõistavad, valikuid austavad ja muidu sind hindavad.
Ja kui paljusid saab Janno Puusepa fond abistada.
(Väike kiire vahemärkus - Palun ärge minu blogipostitust jagage ega kuskil tsiteerige. Kelle vaja ja keda huvitab, saab ju siin lugemas käia)
Nii nagu teie ei tea, mida mulle öelda, ei tea ka mina, mida öelda teile. "Aitäh" ei ole kaugeltki piisav. Kõik toetajad, ükskõik kas sõna, teo või rahaga aitajaid, peaksid ometigi teadma kui suurest hirmu- ja mure koormast nad mind vabastasid ja kui palju kaunimad ja helgemad mu päevad tänu teile nüüd on. Mingi uus sõna oleks vaja leiutada :)
Ühe ma juba leiutasin (vist) - "silmakirjakoht". Mõnede(kümnete) usuinimeste ahistamisest ajendatuna.
Kui tänulikkusest veel rääkida siis kindlasti on tänulikud ka kõik need inimesed, kes Janno Puusepa fondilt abi saavad. Janno ütles, et pöördujaid on nüüd rohkem. Aitäh teile!
Kindlasti jagan ma tulevikus (khm-khm) lugejatega ka parimaid palasid otse minu enda poole pöördujate sulest. Heade ja ilusate osas küsisin jagamiseks luba.
Troppide osas kindlasti mitte.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida :)
Sain targemaks ka selles osas, kui paljud minu blogi loevad. Ka ALS-i pered. Ja et sellest on nagu abigi vahel. Mitte ainult mulle endale siis.
Üks väga meeldiv naine küsis muuhulgas, et kuidas pöörduda kellegi poole, kes on minekul:
"St ma olen mõelnud - huvitav kas on miski normaalne ja mitte-koormav viis lahkuja jaoks head aega öelda".

Tjah... inimesed on ju erinevad. Ja olukorrad.
Selge see, et kui inimene pole lahkumiseks valmis ja usub tervenemisse, kuitahes lootusetu see meile ka ei tunduks, siis pole kuigi delikaatne pakkuda, et läheme poodi sulle suririideid ostma!
Kui aga inimene on valmis aksepteerima oma surelikkust ning tal jagub jaksu mõelda ka teistele, siis ma võin jagada küll, mis minu puhul hästi töötab.
Esiteks see, et kellelegi pole vaja mulda peale kraapida enne kui tõesti juba väga vaja on :)
St, et ärge lülitage inimest "maisest elust" välja. Kutsuge teda kaasa, kaasake millesse iganes. Võimalik, et seda peab tegema tungivalt ja korduvalt. Keegi ei taha ju teha teistele tüli ega kulutusi. Tihti on ei-ütlemise taga mingi hirm.
Pere ja lähedaste vankumatu usk minu supervõimetesse on mind ennast mitmel korral aidanud üle olukordadest, millega ma enda arvates juba lõpetanud olen olnud :)
Ja rääkige ka oma elust, nii rõõmudest kui muredest. Mineja on endiselt ka sõber, pereliige, lähedane. Ärge lubage tal vajuda tölpluse rappa, kus polegi enam muud peale haiguse, mure ja surma ootamise.

Teiseks, jagage oma lemmikmälestusi. Uskumatu  kui palju väärtuslikke hetki suudab inimene elu jooksul unustada :)
Kui saate, jagage neid silmast silma. Ainult mitte minuga, eks ;) mina hakkan kohe pillima. Minule sobib hästi kirjapandud mälestus. Ja väga hea on saata - anda kaart.
Enamus tänaseid minejaid on ju põlvkonnast, kes olulisi sõnumeid tigupostiga saatis.
Kui õigeid sõnu ei leia, siis seiske lihtsalt postkaardileti ees ja mõelge oma lähedasele.
Küllap mõni kaart teid ikka kõnetab ja seoseid tekitab. Ja siis sellest saategi alustada... Et vot näed, need lilled siin kaardil meenutasid mulle kleiti, mida sa 76-ndal tädi Vilma juubelil kandsid jne. Uskuge, see jutt hakkab ennast ise tootma :)
Kaart on hea veel sellekski, et tihti tihti me vajame toeks midagi käegakatnutavat.

Lilled toimivad alati.

Külaskäimisega on kuidas kellelgi. Mina näiteks üldse ei taha. Panin selle teema enda jaoks nüüd lukku ka. Kes sees, see sees. Ülejäänud võivad südame põksudes oodata, et kas ma hakkan neist puudust tundma ja kutsun ise :D Ma väga ei panustaks sellele.
Igal juhul arvestage sellega, et tööle panen ma teid niikuinii.
See ongi asi, mida võite oma armsale surijale pakkuda; Tahad, ma aitan sul sahtleid koristada? Tahad, ma käin sinu eest Läti piiril vanaonu Helmuti haual (ja toon ühtlasi ka matuseviinad ära)?
Tahad, ma lähen vaatan, kas su roosid suvilas elasid talve üle?
Ma luban, et hoolitsen sinu kassi eest!
Ma viin sinu lapsele kooli lõpetamisel lilli!
Ma annan su lapsele oma telefoninumbri, ta võib mulle alati helistada kui vaja nõu või abi näiteks raamatupidamises....

Nii-moo-dii.
Kui sellest  lugemisest siin väheks jäi siis tänases Virumaa teatajas on ka lugu minuga.
Ja ilusad pildid.
Irooniline on see, et lihashaigus on minu näopiltidele kasuks tulnud. Varasem 100 nägu sekundis oli fotograafidele paras peavalu.
Seekordsed fotod on Meelis Meilbaumilt.

 + üks väga vana foto tantsuaegade algusest, mis täna Järvamaal minuni jõudis :) Mina olen see cool prillidega tädi, vahvlilokkide uhke kandja on mu esmasündinu :)