...kes neljapäeval kaubanduskeskuses laraki kõhuli käis? Väga mõnus...ei olnud :P Tõele au andes ei olnud see mul esimene kord end sel kombel (ja veel kaine peaga) avalikult häbistada, seega ei pistnud ma ka pillima. Üks vanem härrasmees seisatas, ootas ülikuulilt, kuni ma ennast kogusin (esimene kraaksatus oli mul, et minuga on kõik korras) ning aitas mind siis püsti. Laps muidugi ka. Vabandasin lapse ees, et ta nii lolli olukorda panin, tema ütles, et teda küll ei häiri ja et kui ma tahan, siis ta võib teine kord koos minuga pikali visata :)
Aga tagasi algusesse siis.
19. detsembril 2015 oli üks vägev pidu, kus ma viimast korda kõrged kontsad ka tõepoolest välja kandsin ja õnneks oli mul oidu olnud selleks puhuks ka uued kingad osta :) Pidu läks pikaks, järgnes afterparty ja kojusõiduks ma enam kontsi alla ei viitsinud panna, laenasin võõrustajalt kroksid...räme viga!!! Ärge kunagi kandke krokse, need on surmalõksud, sest just tänu nende ja kohmas maa koostööle ma siruli käisin ja jala nikastasin. No ja ega ma päris kaine ei olnud. Aga - see oli viimane päris pidu, kus meri oli põlvini ja pidu pilvini. Nii nagu peab!
Nikastus paranes 3 nädalat nagu ikka, ma läksin uuele töökohale, mis oli väga tore ja lonkasin reipalt, sest nüüd tegi mulle häda kukekannus. Tahtsin väga märtsikuisel kontserdil esineda tangoga, aga kontsadel ei olnud tasakaalu ja paljajalu mõnd muud tantsu ei lubanud kukekannus. Kahju, et ma siis seda valu kartsin. Märtsis siis ka arstile, aprillis süst kanda, mis ei aidanud, maikuus kasvas tööl koormus hüppeliselt, mäletan neid magamata öid, jalakrampe ja hommikul kell 5 tehtud esimesi samme läbi pisarate päris ehedalt siiani...Juunis 2016 sain ma aru, et mingi kamm on lisaks kukekannusele ja ülekoormusele veel. Vasaku jala kroks ei tahtnud hästi jalas püsida, süüdistasin uusi tallatugesid aga sain tegelikult aru, et see kuidas mu jalg õhtuks ülekeedetud makaroniks muutub, ei ole õige asi.
Juuli lõpus vahetasin perearsti, sain tabletid, mis võtsid kukekannuse valu nigu niuhti, kandideerisin uuele töökohale ning august oli juba päris lootusrikkas. Septembris jäin aga haiguslehele, stress oli liig, mingid südame vahelöögid ja vot siis kui kodus olin, sain aru, et see jalg minuga koostööd ikka ei tee. Kahtlustasin seljahäda, asusin võimlema, läksin ka tasulise füsioterapeudi juurde, kes poole vastuvõtu pealt läks neuroloogiga konsulteerima ning tõi mulle vastuvõtuaja. Septembri keskel sain teada, et minu kandideerimine uuele tööle, kergemale ja osalise koormusega, oli edukas. Alustasin seal oktoobris. Oktoobris kukkusin trennis väga lihtsa hüppekese peale, jalg lihtsalt kadus alt ära. See on siiani ainus selline juhus olnud; tavaliselt ma komistan ega suuda tasakaalu hoida. Selg valutas küll. Ja tuharalihases oli põletik. Ja ma olin jube väsinud õhtuks.
Rakvere neuroloog ütles, et tegemist on klassikalise seljahädaga (lülide kulumine vms), prognoos on väga hea ja kevadeks plaanisin terve olla.
Novembris ja detsembris sain alaseljale ka taastusravi, mis nägi välja nii, et hommikul 8.30 külma autosse, 30 minutit sõitu, 1 tund 15 minutit võimlemist, massaaži ja elektriravi, külma autosse, 60 minutit sõitu ja tööpäev. Loomulikult läks mu selg selle peale halvemaks. Taastusravi arstilt kuulsin siis, et mu vasak labajalg on osaliselt halvatud ja võimalik, et mul tuleb õppida sellega elama. Sain saatekirja veebruariks neurokirurgile.
Jaanuaris 2017 hakkasin vihkama treppe ja talve ja libedust, mis oli kestnud juba 4 kuud. Käed muutusid tugevamaks, sest hakkasin rohkem nende abi kasutama enda püsti ajamisel. Veebruaris oli neurokirurgi vastuvõtt. Otsa ta mulle ei vaadanud, tantsutreeninguid soovitas juhendada suuliselt (ikka veel ei saa aru, kuidas ma teda seepeale ei löönud! aga eks ma olen juba oma loomult soliidne, väljapeetud ja rahulik) saatis mu aga alaseljaga kompuutrisse, lubas kirjutada kompuutri vastusest, leida mulle Tlns neuroloog, ning kutsus tagasi vastuvõttule aprillis.
Mitmesugused hädad ja vaevused ei lasknud mul magada ja märtsis käisin ka perearstil neid kurtmas. Näiteks fastikulatsioonid, tahtmatud lihastõmblused. Olime nõutud, seljakompuutri järgi on alaselg sodi küll aga mitte minu probleemide jagu. Ning kui olekski, siis paremal pool.
Aaaarghhh!
Aprill aprill aprill aprill aprill...
Uuesti neurokirurgi vastuvõtul. Ta küsis, kuidas mul läheb, vastasin, et tänan küsimast, halvasti...ta vaatas mulle otsa ja vaatas ja torkis pastakaga mu jalga ja leidis selle sada tuhat korda neetud refleksi, millel Babinski nimeks ning mis täiskasvanud inimesel viitab kesknärvisüsteemi kahjustusele. Andis saatekirja peakompuutrisse ja lubas taas leida mulle neuroloogi Tallinnas. Tagasi ta mind enam ei kutsunud, suht viimased sõnad olid, et "keegi peab ju neid haruldasi haigusi ka põdema".
See oligi siis selle pika diagnoosisaaga lõpu algus. Ja kuna dr. Google oli tolleks hetkeks juba minu intiimsõbraks saanud, siis teadsin ka mina, et häid kaarte enam lauale jäänud ei ole.
Aga tagasi algusesse siis.
19. detsembril 2015 oli üks vägev pidu, kus ma viimast korda kõrged kontsad ka tõepoolest välja kandsin ja õnneks oli mul oidu olnud selleks puhuks ka uued kingad osta :) Pidu läks pikaks, järgnes afterparty ja kojusõiduks ma enam kontsi alla ei viitsinud panna, laenasin võõrustajalt kroksid...räme viga!!! Ärge kunagi kandke krokse, need on surmalõksud, sest just tänu nende ja kohmas maa koostööle ma siruli käisin ja jala nikastasin. No ja ega ma päris kaine ei olnud. Aga - see oli viimane päris pidu, kus meri oli põlvini ja pidu pilvini. Nii nagu peab!
Nikastus paranes 3 nädalat nagu ikka, ma läksin uuele töökohale, mis oli väga tore ja lonkasin reipalt, sest nüüd tegi mulle häda kukekannus. Tahtsin väga märtsikuisel kontserdil esineda tangoga, aga kontsadel ei olnud tasakaalu ja paljajalu mõnd muud tantsu ei lubanud kukekannus. Kahju, et ma siis seda valu kartsin. Märtsis siis ka arstile, aprillis süst kanda, mis ei aidanud, maikuus kasvas tööl koormus hüppeliselt, mäletan neid magamata öid, jalakrampe ja hommikul kell 5 tehtud esimesi samme läbi pisarate päris ehedalt siiani...Juunis 2016 sain ma aru, et mingi kamm on lisaks kukekannusele ja ülekoormusele veel. Vasaku jala kroks ei tahtnud hästi jalas püsida, süüdistasin uusi tallatugesid aga sain tegelikult aru, et see kuidas mu jalg õhtuks ülekeedetud makaroniks muutub, ei ole õige asi.
Juuli lõpus vahetasin perearsti, sain tabletid, mis võtsid kukekannuse valu nigu niuhti, kandideerisin uuele töökohale ning august oli juba päris lootusrikkas. Septembris jäin aga haiguslehele, stress oli liig, mingid südame vahelöögid ja vot siis kui kodus olin, sain aru, et see jalg minuga koostööd ikka ei tee. Kahtlustasin seljahäda, asusin võimlema, läksin ka tasulise füsioterapeudi juurde, kes poole vastuvõtu pealt läks neuroloogiga konsulteerima ning tõi mulle vastuvõtuaja. Septembri keskel sain teada, et minu kandideerimine uuele tööle, kergemale ja osalise koormusega, oli edukas. Alustasin seal oktoobris. Oktoobris kukkusin trennis väga lihtsa hüppekese peale, jalg lihtsalt kadus alt ära. See on siiani ainus selline juhus olnud; tavaliselt ma komistan ega suuda tasakaalu hoida. Selg valutas küll. Ja tuharalihases oli põletik. Ja ma olin jube väsinud õhtuks.
Rakvere neuroloog ütles, et tegemist on klassikalise seljahädaga (lülide kulumine vms), prognoos on väga hea ja kevadeks plaanisin terve olla.
Novembris ja detsembris sain alaseljale ka taastusravi, mis nägi välja nii, et hommikul 8.30 külma autosse, 30 minutit sõitu, 1 tund 15 minutit võimlemist, massaaži ja elektriravi, külma autosse, 60 minutit sõitu ja tööpäev. Loomulikult läks mu selg selle peale halvemaks. Taastusravi arstilt kuulsin siis, et mu vasak labajalg on osaliselt halvatud ja võimalik, et mul tuleb õppida sellega elama. Sain saatekirja veebruariks neurokirurgile.
Jaanuaris 2017 hakkasin vihkama treppe ja talve ja libedust, mis oli kestnud juba 4 kuud. Käed muutusid tugevamaks, sest hakkasin rohkem nende abi kasutama enda püsti ajamisel. Veebruaris oli neurokirurgi vastuvõtt. Otsa ta mulle ei vaadanud, tantsutreeninguid soovitas juhendada suuliselt (ikka veel ei saa aru, kuidas ma teda seepeale ei löönud! aga eks ma olen juba oma loomult soliidne, väljapeetud ja rahulik) saatis mu aga alaseljaga kompuutrisse, lubas kirjutada kompuutri vastusest, leida mulle Tlns neuroloog, ning kutsus tagasi vastuvõttule aprillis.
Mitmesugused hädad ja vaevused ei lasknud mul magada ja märtsis käisin ka perearstil neid kurtmas. Näiteks fastikulatsioonid, tahtmatud lihastõmblused. Olime nõutud, seljakompuutri järgi on alaselg sodi küll aga mitte minu probleemide jagu. Ning kui olekski, siis paremal pool.
Aaaarghhh!
Aprill aprill aprill aprill aprill...
Uuesti neurokirurgi vastuvõtul. Ta küsis, kuidas mul läheb, vastasin, et tänan küsimast, halvasti...ta vaatas mulle otsa ja vaatas ja torkis pastakaga mu jalga ja leidis selle sada tuhat korda neetud refleksi, millel Babinski nimeks ning mis täiskasvanud inimesel viitab kesknärvisüsteemi kahjustusele. Andis saatekirja peakompuutrisse ja lubas taas leida mulle neuroloogi Tallinnas. Tagasi ta mind enam ei kutsunud, suht viimased sõnad olid, et "keegi peab ju neid haruldasi haigusi ka põdema".
See oligi siis selle pika diagnoosisaaga lõpu algus. Ja kuna dr. Google oli tolleks hetkeks juba minu intiimsõbraks saanud, siis teadsin ka mina, et häid kaarte enam lauale jäänud ei ole.
