Instant Karma? Vol. 3

Esimene opijärgne hommik üllatas mind paljude esimeste kordadega. Need ei olnud head ega meeldivad. Kui ma sain aru, et ma  ise ei saa isegi mitte istukile voodisse, siis nutsin nii haledalt, et ajasin ka hooldaja nutma. No raisk, palun vabandust, ma tōesti ei taha niimoodi töinata.
See kõik tuli liiga äkki.
Palatikaaslaseks oli mul üks ulmeliselt armas Karjala memm, kes omakorda ääretu hoolitsuse ja abivalmidusega minust mitu liitrit pisaraid välja pigistas.
Teiseks päevaks olid peaagu kõik töötajad  osakonnas kursis, et miks ma selline printsess herneteral olen ja ma võin endale tubli ALS-i teavitustööd eest õlale patsutada.
Mis mind hämmastas, oli see, et mind taheti kohe Rakverre tagasi saata. Õnneks ei olnud samal päeval autos kohta.
Aga järgmisel päeval, reedel, oli ja nii ma siis selles loomavagunis oma põletikus haavaga Rakverre loksusin. See oli kole. Ma säästan teid hetkel, aga see tuleb kindlasti jutuks ka nende inimestega, kes nende valdkondade eest vastutavad. Sellist kohtlemist ei tohi vaikides taluda. Nean siinkohal kõiki lambaid, kes inimliku kohtlemise puudumisele läbi sõrmede vaatavad!
Rakvere Haigla kirurgiaosakond võttis mind vastu minu peale karjuva õega #tõstkeennastise #kesteidsiinaitamahakkab.
Ja nüüd, tagantjärgi, võin öelda, et see oli hea. Sest see kisa äratas minu sisemise polkovniku lese. Pigistasin suu kinni, lasin ennast voodisse teisaldada ja avaldasin siis soovi rääkida karjuja ülemusega.
Õendusjuht tuli, ma selgitasin oma olukorda ja haigust ja sellest peale ei ole mul olnud ühtegi muret personaliga. Ega neil minuga ka. Vist. Sest mu pere ja Janek käivad mind iga päev kantseldamas.
Minu enda jõud tuleb ka vähehaaval tagasi. Tõsi, kõnele pani op põntsu ja sellest on mul kuradima kahju.
Täna, esmaspäeval, nägin ma esimest korda päris arsti ka! Jee! Ta avas uuesti haava, tegi mis vaja ja ma loodan, et nüüd saab korda.
Palat, ehkki remontimata, on mul privaatne ja armas ja külalisi täis. Inimesed hoolivad minust. Naljakas :)
Mis ei ole naljakas, on see, et Rakvere haiglas ei ole patsientidele toimivat invavetsu. See üks, mis on ees registratuuris, on ligipääsetav vaid külastusaegadel. Ja seegi on ilma potikõrgenduseta (maksab mingi  20eurot vast). Mis tähendab, et mind tuleb sealt püsti tõsta. Mis tähendab, et me oleme Janekiga nüüd lähedasemad, kui kunagi varem :D
Kas tõesti on inva wc ehitamisest odavam kasutada mähkmeid, pesta linu, vaevata hooldajaid ja sundida mähkmeid kandma inimesi, kes seda tegelikult ei vaja?
Ma üldse ei hakka rääkima ökoloogilisest jalajäljest...
Vot sellised lood seekord.
Järgmised lood on juba teitsugused, ma loodan.
Inimesed, kullakesed, kõik kes te mind meeles olete pidanud - ma südan teid väga! Teie head soovid ja minu teine sisemine mina (Pavlik Morozovi ja Polkovniku Lese sohipoeg) hoiavad mind tölpluse rappa langemast.

***

Jaaaa luuumi tuuuuli maha jaaaa valgeks läks maa...

Instant Karma? Vol. 2

Tallinnas lükati mind autost välja mingis maaaluses garaažis ja jäeti keset ruumi. Nägin möödumas palju jalgu, kuulsin inimesi omavahel rääkimas, aga mul oli kõigest hästi ükskõik. Eredam hetk oli see, kui mulle selja tagant (lebasin küljel) mingi kõva asi kõrva suruti. Loodan, et see oli kraadiklaas :P
Ilmselt tõsteti mind ka ühelt raamilt teisele, aga seda ma ei mäleta.
Järgmine pilt on juba puhtamast saalist ja kell seinal näitas 12. Analüüsid, kanüülid, valus-valus-valus ja kuri õde, kes needis mu veene (eks paremad kohad olid juba Rakveres ära torgitud) ja oli tige, et ma vasaku käega ei pumpa ja ei pööra seda. Neil ka väänata ei lubanud. Sest et valus.
Miks miks miks??? Sest et ALS. Mis see on?
Mina nutan... Ma ei mäleta, kui palju kordi see stsenaarium kordus... Ja see ongi see põhjus, miks ma tahan teile alsist rääkida. Et oleks rohkem mõistmist ja vähem hukkamõitmist. Sellistes olukordes ei suuda ma olla tänulik, et ALS mu välimust vähe laastanud on. Meedikutele tundusin ma ilmselt priske tervise juures oleva polkovniku lesena, kes oma pimesoolest nüüd veel viimast võtta kavatseb.
Kui ma juba jälle nutta jaksasin, siis ei vaevunud ma ennast enam õigustama, et ma ei nuta ju selle sitase pimesoole ega valu ega surmahirmu pärast. Ma nutan selle pärast, mis saab edasi pärast opi: abitus, mähkmed, võõras režiim...
Arste rääkis minuga palju, epiga oli neil aega endiselt küll. Küsisin, et kas nad ootavad, kuni see pimesool lõhkeb? Aga noh, naljaga, mitte ei rünnanud  neid. See ei pidavat ka probleem olema, nad on ka neid lõiganud küll. Siis ma küsisin, juba tõsisemalt, et mis nad arvavad, mis see mu alsile teeb - söömata, joomata, 30 tundi magamata, valudes, stressis, liikumatult...
ALS nõuab järjekindlat oma pilli järgi tantsimist. Kui sa alsile midagi loovutad, siis tagasi seda enam ei saa. Minu puhul on ressursse üsna vähe, arusaadav, et olen mures.
Enne oppi, käisime veel üle DNR - otsuse ning selle, et ma ei luba endale külge panna tulesid ja vilesid ehk hingamisaparaate ja muud sellist. Kenad noored tohtrihärrad mu voodi ümber olid kõik väga lugupidavad ja tegid oma ametile au.

Kui ma ärkasin, siis korraks oli pettumus küll. Küsisin, mis on kell, sain aru, et ju siis kõik sujus kiirelt, käed töötasid, mingi kärisev hääl tuli ka ja ma olin mõnusasti pilves.
Personal oli seal erakorralise kirurgia osakonnas väga ülekoormatud. Kohati väljendus see närvilisuses, kohati ka karjuti patsientide peale. Selleks, et saaksin kätte mulle juba tuua lubatud vee, pidin ma kella helistama 6x. Loomulikult tegin ma seda mõõdukate vahedega. Lõpuks ilmus keegi pahur, kes käskis mul kannatlik olla ja et tema on hoopis teisest osakonnast üldse. Siis ma tulin korraks pilvest välja ja küsisin, et kas ta tuli siia vinguma? Vastas eitavalt ja andis mulle vett :) no aitäh!
Aga selles pilves tiksusin ma järgmise hommikuni, kuni reaalsus mu jälle üles leidis. Erinevalt mu lapsest ja lapselapsest, kes pimedal Mustamäel mind taga otsisid ja sel päeval ei leidnudki. 

Instant Karma? Vol. 1

Kuna ma oma eelmises postituse julgesin uhkustada, et minu als on selline leebe ja laseb mul olla ja mingit näilist iseseisvust viljeleda, siis ilmselt ärritas see universumit niiväga, et sain karistuseks korraliku litaka.
Selsamal, eelmise postituse ehk 20-nda novembri õhtul kl 9 hakkas tühja koha pealt valutama minu kõht. Oli selline pinges. Korraks nagu magu, siis parem külg ja selg ning valu lokaliseerus paremale alakõhtu. Iiveldasin ja natuke öökisin. Klassikaline pimesool, nagu ma dr. Google abil paari tunniga diagnoosisin.
Kutsusingi südaöö paiku endale kiirabi, kes mind Rakvere EMOsse viis.
Sain valuvaigisteid (eriti ei aidanud) ja kuskil seal nurgas ma siis õnnetu ja lööduna lebasin. Mingit abinuppu ega midagi ei antud, minu õnneks oli seal ka úks liikuv patsient, kes mulle vahepeal kellegi kohale vedas, kes rohtu andis ja liigutada aitas.
See nooruke abiarst, kes seal öösel oli, ei tohigi ilmselt mingeid otsuseid üksi vastu võtta ja tema plaan oli mind koju saata... Et analüüsid on head ja valu siis ilmselt minu ettekujutuse vili vist?
Hommikul saabus mingi vanem mees, kes lasi teha kompuutri (milleks kulus 5 minutit) ja võtta uued analüüsid.
Siis oli pilt selge.
Kuidas aga saab nii olla, et mädase, gangrenoosse apedintsiidiga olid mõni tund varem analüüsid korras - ulme, mingi organismi eripära vist! Ma ei tea ainult kelle :P
Opi vajadus oli selge, arst arvas, et Tartu oleks parim. Et mu oma neuroloog ka seal ja... Aga Tartu arvas jälle, et nemad minuga  ei riski. ALS-ikatel on mingi eri teema narkoosiga jne.
WTF Tartu Ülikooli Kliinikum?
Teie ei riski millega?
Ma olen oma haige kere iga natukese aja tagant teile uurida andnud ja teie üliöpilastele torkida ja nüüd on nii?
Ma sellest üldse ei räägi, et meie riigis saab niimoodi patsiente valida. Ja loomulikult olen ma nüüd targem ja lasen mingi häda korral Janekil ennast otse Tartusse viia.
Minge teie vaadake, kas neil on uksel mingid kapid, minu pildid näpus, et mind ei tohi sisse lasta, siis tean ennast enne maskeerida!
Muidu oli emos vaikne öö. Minu pimesool, sapikivid, vist üks paari päeva tagune väike insult ja vererõhk. Kõik kenad puhtad vananimesed. Kõige sagedasem  sõna, mida ma kuulsin, oli muidugi "perearst".
Ärge, kurat, raisake emos oma energiat ja tööaega nendele kampaaniakõnedele, las seda teevad need ametnikud, kes kabinettides megapalkade eest meie meditsiini "korraldavad". Päris sügavale anuusi on see süsteem korraldatud (Just süsteem, mitte meedikud). Võib olla selle pärast mu pimesool haigeks jäigi, et sistem peesse on keeratud? (okei, on nõme nali, aga millegi muuga ma ennast aidata ei saa praegu)
Olge seal emos patsiendi jaoks olemas. Keegi ei taha surra üksi, hirmul ja teadmatuses ja ega me enne küll kiirabisse ei pöördu, kui see mõte pole peast läbi käinud.
Olge, kurat, inimesed. Keegi ei palu teil koos endaga palvetada ega pole vaja ka mulle rääkida lugusid sõbra raskest lõualuuvähist (ma olen hea kuulaja küll muidu, aga arst vali kohta ometigi. Mul niigi muret küll)
Aga olge nähtavad või kättesaadavad vähemalt. Või kuuldekaugusel. Kuniks mul veel häält natukene on.
Tallinn õnneks oli valmis mind võtma, arst ütles, et ärgu ma muretsegu, pimesoolt saab opereerida ka narkoosita... ja ega ma selle pärast ei muretsenud ka. Palavik juba tõusis, elustamis- ja invasiivse ravi keelud kenasti kirjas ja eks ma ju pigem lootsingi, et selle narkoosiga midagi viltu läheb.
Aga Tallinnasse mind viidi kenas kiirabiautos, parameedikud kõrval. Sättisid tekid toeks, et ma mugavamalt püsiks.
Linna sissesõit oli muidugi jube. Teate ju seda treppis teed. Oma neli last  sünnitasin ma ilma kisa ja oigamiseta, nüüd oli mind kuulda küll nendes hüppekohtades. Näolihased ei jaksa suud kinni hoida enam. Sellised hädas looma viiksatused pääsevad välja. Y
Linna piiril lülitati tuled ja viled sisse. Aga see mind enam ei seganud, olin mingis oma soojas palavikumullis.
JATKUU...

Pildi pätsasin Tingel-Tangeli feissarist. 

Palun aidake!

ALS-ist keegi eriti rääkida ei taha.
Päris ALS-ist. Mitte sellest minu näoga illalaa-trullalaa-kohvikusse-loomaaeda fake versioonist.
Päris ALS-ist, see on päevade kaupa nutmisest, katkisestest suhetest, püksipissimisest(ja mitte ainult), isiksuste muutumisest, krampidest, abitusest, lamatistest, kontrollimatust süljevoolust, ahastusest, üksindusest, hirmust, reetmisest, sondidest, valust, vaimsest ja füüsilisest ebamugavusest 24/7, süütundest, hingamisaparaatidest, lootusetusest, leinast.
Ja ma ei räägi ainult haigetest. Selle kõik teevad läbi ka lähedased.
Muidugi ei taha ma sellest rääkida. Mul on küll keskmisest väiksem privaatsusevajadus, aga ka keskmisest suurem jonn. Ma ei ole praegu veel valmis sellele vastikule haigusele loovutama ühtegi minutit oma vabast ajast. Kui mul on väiksemgi võimalus tegeleda millegi muuga, siis ma seda ka teha püüan.
Pere, sõbrad ja tervislik seisund on mulle seda siiani võimaldanud.
Oma elust naturalistlikke, šokeerivaid, erinevate kehavedelike värvi ja lõhnaga detaile ei jagaks ma niiehknaa.
Teiste omi jagada ei ole eetiline.
Aga ma tean neid kurnavaid, õudu, vastikust ja põgeneda tahtmist tekitavaid naturalistikke detaile.
Ma tean nüüd palju rohkem kui mulle õpetas töö sünnitusmajas ja lastehaigla opiblokis.
Ma tunnen ennast iga päev ja iga inimese ees süüdi, et ma teidki oma lobeda jutu ja näilise vaprusega sellele teele kaasa meelitan...

Paraku kasvasin ma aga üles väga tubli pioneerina ning lood noortest kangelastest, kes sõprade ja nõrgemate kaitseks dzotile viskusid, jätsid templi mu mällu igaveseks.
On kirjeldamatult sitt tunne nüüd ise see nõrgim lüli olla. On väga vähe asju, mida ma veel enda ja teiste heaks teha saan.
Üks asi, mida ma teha saan, on abi palumine.
Sest nüüd on nii, et Janno Puusepa fond,  koht, kus ka ALS-ikad nõu ja reaalset kiiret igapäevast abi saavad (massaaž, füsioteraapia, ravitoidud, mähkmed, aspiraator) vajab meie abi.
Palun aidake Jannol ja Ingridil aidata (sest jah, tõesti, nad kahekesi ainult ongi).
Palun jagage fondi infot ka oma sõpradele.
MTÜ Janno Puusepa Fond
EE184204278605413008
***

Niimoodi. Nüüd võite mulle medali anda ja öelda, et ma olen vapper :P Sest ma tegin midagi, mida ma üldse teha ei oleks tahtnud. 
Ma sugugi ei taha abi paluda. Aga kes siis palub? 
Ja ma ei palu ju enda jaoks. See päev on paraku alles ees. 

No ei tule vaimu peale!

Et midagi mõistlikku kirjutada.
Ei, tegelikult see ei ole päris õige, ma kirjutasin ju Virumaa Teatajale ühe arvamusloo sellest, miks plastkõrte keelustamine EI OLE hea mõte.
Avaldatud veel ei ole,
kui kedagi huvitab, siis ma võin sel teemal kirglikult seletada :)
Long story short - paljude inimeste jaoks, kes tarbivad kogu oma söögi-joogi kõrre abil ei ole hetkel plastkõrtele sobivat alternatiivi. Seda, et me nendest erijuhtudest ja - vajadustest midagi ei tea, võibolla isegi ei taha teada, nimetatakse puudepimeduseks.
Seda, et keelustame plastkõrred ja tunneme ennast siis planeedi päästjatena, nimetaksin mina lihtsalt loll olemiseks.
Jah, kuskilt peab alustama. Kas seda peab aga tegema niigi kehvemal positsioonil olevate inimeste vajadusi eirates... I dont think so!
Seda ma teile ütlen, et mida sügavamale liiva sisse me pea puudega inimeste probleemide eest peidame, seda  kaitsetumaks jääb tagumik.
Ja uskuge mind, elu leiab võimaluse, et meile mõnuga keerata!
Kuigi viimasel ajal sellest siiski ikka räägitakse ka. Isegi surmast räägitakse.
Arvestades seda, et suremine on ainus asi, mida iga inimene tõesti tegema PEAB, räägitakse siiski vähe. Ma mõtlen just pereliikmed omavahel.
Meie peres on need jutud räägitud. Selles osas, mis mind ja minu soove puudutab.
Muidugi ei ole see kellegi jaoks mingi meelisteema, aga ma leian, et mahajääjate seisukohast on lihtsam, kui mineja on oma asjad korraldanud ja soovid avaldanud.
Jutud ära rääkinud.

Kogemata läks nii, et vajutasin "salvesta"  asemel "avalda" ja nüüd on mingi 20 inimest juba seda morbiidsevõitu juttu lugenud :)
Ma tean ju küll, et minult oodatakse muud.
Lisan mõned meemid siis vähemalt :P

"Mihkel“

Oh jumal jumal küll!
See film viis mind päris rööpast välja. Mis on üllatav, sest minu sisseelamisvõime on väga piiratud. Ilmselt just sel põhjusel ei ole ma ka kunagi mänginud ühtegi teleka- ega arvutimängu - need tundusid  kõik nii kunstlikud. Ja seetõttu naljakad. Küll aga meeldis mulle vaadata pereliikmeid neid mängimas :) Nemad olid ehedad.
Kriitikameel on mul seevastu väga arenenud ja ega see küll millessegi sisseelamisele kasuks ei tule.
Viimati läksin ma liiga filmi sisse vist siis kui lolli peaga üksi "Mägedel on silmad 2" vaatama läksin. Siis ma natuke karjusin :D
Ja paras mulle, sest tegelikult pidin ma sel ajal araabia keele tunnis olema :D
"Mihkel" on väga hea film. Teema ja tegijad ja näitlejad ja käsitlus ja taustad ja kõik on väga hea.
Aga nii väga traagiline.
Inimene on vahel nii katkine ja erinõme olevus, et et et... Eelteadmist, et film põhineb tõsielusündmustel poleks vaja olnudki. Kõik mängiti nii usutavalt, et isegi minusugune naiivitar ei saanud öelda, et ega päriselt nii ikka ei ole. On küll. Ja see teeb väga kurvaks. Ja hirmutab. Sest elu on nii habras, et üksainus vale otsus ja põrgus sa oledki.
Mina olen muidu alati see, kes hakkab  huilgama, et mida kuradit, kas siis ühte vähegi selgemat pead ei ole kogu kamba peale. Selle filmi puhul talutati mind nii osavalt läbi sündmuste, et kahtlusi ega küsimusi ei tekkinud. Kõik oli usutav. Päris elu ongi selline. Ma ei tea, kas ja kui detailselt stsenaarium päriselust ümber kirjutati aga just need elulised detailid olidki eriti mõjusad.
Igatahes stsenaristide ees müts väga maha.
Kahtlustan, et vähemal ühel on  psühholoogi töökogemus.

Ma olin teadlik küll, millest film räägib.
Vaatama läksin Pääru Ojat. Ja Pääru Ojat ma nägin ka. Lummav kuju. No ja ta mängib ju kitarri ka. Flamenkot. Kusjuures lähiajal on ta Rakveres ja ma hullult tahaks minna, aga kuna mu kultuurikalender on nii punnis, siis ma ei julge sellest iitsatadagi.
Kõik näitlejad filmis olid ilusad ja head. Ilusad siis oma füüsise poolest.
Ahh, ma ei tea! Filmi vaatasime eile ja täna olen ma emotsioonist ikka veel nii punnis, et sõnugi on raske seguada.
No ja ega ma ei taha ka kellegi jaoks sisu ette ära rääkida.
Niipalju võin siiski iriseda ka, et venelasi oli natuke liiga laia pintsliga maalitud. Samas - ega teisi ju ka ei hellitatud.

Island oli  minu jaoks selline unistustemaa muidu. Pidin sinna reisima ja tööle minema kohe pärast 50-ndat sünnipäeva, kui Leenu on gümnaasiumi lõpetanud. Kust see mõte mulle pähe tuli - ei tea. Poeg igatahes sai mul nime Islandi rahvuskangelase järgi. Oli teine veel hullem sänikael kui meie Kalevipoeg :D
Pojalt sain täna ja varajase jõlulukingituse :) Lauri Saatpalu ja Jaan Sööt Vihula mõisas.

Filmi käisime vaatamas Laekvere Rahvamajas. Kenasti ligipääsetav (tualetid vist siiski mitte). Saalis oli vaid kümmekond inimest. Masendav.
Muljeid ma kellegiga vahetada ei saanudki. Üks ütles, et teda segas keeleprobleem. Ma ei tea, millest ta räägib, mind ei seganud miski. Räägiti kolmes keeles küll ja vahepeal olid subtiitrid, aga mind see tõesti ei seganud.
Teist segas heli, mõtles vist taustamuusikat, aga seda ma ei jõudnud kahjuks üldse märgata.
Vot sellised lood.
Homme lähen Tallinnasse. Sõber Elerin viib mind seiklema. Väga armas temast :) Jälle.
Palju on ka neid sõpru, kes mind juba ammu enam kuskile ei kutsu. Jah, ma tean, enamus kohti ei ole ju ligipääsetavad jne.
Siiski.
Siiski.
Aga Elluga läheme homme uut kaubanduskeskust vaatama. Ma ei mäletagi, millal ma viimati poes käisin.
Ja kinoõhtule läheme ka. Vaatama filmi saatusekaaslase Peeter Toominga viimasest eluaastast.
Ütleme nii, et see on juba masohhismi kalduv ettevõtmine. Aga Elluga koos võib isegi luurele minna. Küll ta mu pisarad pühib ja peale puhub.
Läheme Janeki autoga, tuleb huvitav road-trip loodetavasti :D
Oh, sel teemal oleks mul palju lugusid rääkida :D

Eelmises elus.

Eile olin Tallinnas, Salme kultuurikeskuses, XII Rahvusvahelisel Idamaise Tantsu festivalil. Igasügisene rõõm.

Foto on Yahna tehtud. Enne suure melu algust festivali infonurgas. 

Sel korral oli au kuuluda konkursi žüriisse.
Kerge töö see ei olnud, tase oli suhteliselt ühtlane kõigis kategooriates.
Veel palju raskem oli mul täpselt viis aastat tagasi istuda konkursi ajal saalis ja vaadata kuidas minu enda rühm võistles. Tulemus oli seda piina väärt, seda enam, et konkursi tase oli sel aastal tõesti rahvusvaheline, väga kõva ja osalejaid oli palju.


Minu esimene idamaise tantsu festivali kogemus pärineb aastast  2006. Sealt on mulle meelde jäänud 2 eredat õpetajat - Tuija Rinne Soomest ja Ashraf  Mahdy Egiptuses. Tuija Rinne lummas mind oma Baladi Accordioni peene tehnika ja täpse õpetamismetoodikaga.
Ashraf Mahdy oli Ashraf Mahdy :)
Meie, karmide põhjamaa naiste ja tema, kuuma Egiptuses poja kultuurišokid olid ilmselt üsna 50/60 :D
Päris esimesel festivalil mina küll ei osalenud, aga omandasin püüdlikult seal õpetatud Marali trummikad :)
Edaspidi toimusid festivalid juba Salmes ja eredaid hetki sellest elevusest ja melust, maailmaklassi õpetajatest, võimalustest ja valikutest välja noppida on päris raske.
Festivali lemmikhetkede hulka kuuluvad kindlasti nii mõnusad fuajees kui suitsuruumis veedetud jututunnid, kontsertidel osalemine nii siin- kui sealpool lavakardinaid.
Õpetajana jäid eriliselt meelde 2009, kui Anna-Stiina harrastajate konkursil 3.koha saavutas, vist 2010, kui minu hästi tubli ja osav õpilane Ira osales ning juba mainitud 2013, kui Nabaratoorium gruppide arvestuses, väga kõvas konkurentsis 2.koha vääriliseks tunnistati.

Eks me ikka massiga lõime. Paksud ja andetud nagu me internetikommentaaaridest ükskord lugeda saime :)
Samasse aastasse jäi ilmselt ka Katre, minu kõige mitmekülgsema õpilase moedemm.
Õpetajatest ja Galakontserdi esinejatest on kustumatu mälestus Mira Betzist. Seda ei saa jutus jutustada ega kirjas kirjeldada.
Tükk aega pidin ennast koguma, enne kui julgesin üldse ennast tema  kursusele kirja panna. Ega mulle sealt midagi külge ei jäänud, vahtisin vist suu ammuli rohkem. Lilled ja kingituse taipasin õnneks üle anda. Ma muidu suurem asi fänn pole kunagi olnud.

Suur rõõm ja au on olnud abiks olla infolauas ja kursuste assistendina.
Aitäh Pille ja Koja tiim kõigi nende võimaluste ja rõõmude eest!
Mõnusaid festivale kõigile
Ja jumala eest, kui sul ei ole veel hobi, mis sind kõige naha ja karvadega neelaks, siis leia see! See annab sulle nii palju.