Millest mõtled, seljaaju?

Eilne õhtu ja öö olid ebamugavad. Väsimus uuringutest ja eks ka omajagu hirmu. Mitte niivõrd uuringute, kui just tulemuste ees. See, et ma olen muidu terve ja tugev ei muuda ju tegelikult asjade kulgu. Aga teadasaamine, et vaat nüüd on olemas ka need sümptomid ja siit logiseb ka ja... Muidugi harjub ka sellega, aga see teadasaamise hetk ise on jälk. Aga nalja sai muidugi ka. Õhtuse tee tõi meile meespõetaja. Selline noor, arglik ning tänu küüru hoidvate seljale ja ebalevale olekule tundus pisut pahaendeline. Palju palju rohkem pahaendeline tundus ta aga öösel 3.15 palatis ringi hiilides :D Ma tean, et see on tema töö öösel patsiente kontrollida, aga kui sa öösel unetuna lebad ja siis keegi vaikselt ringi luusib... Kriipi :d Ja siis saigi hommik! Kõigepealt läksin logopeediga neelamisröntgenisse. See mida ma hullupööra kartsin. Kujutasin ette, et see on midagi mõõganeelamise laadset. Ilge öökimine ja pärast oled kontideni ilane :D Tegelt istusin küljetsi mingil pingiribalal ja larpisin erineva tekstuuriga produkte. Kõige raskem oli oma ahtriga seal servakesel püsida. Kui arst mind rohkem pöörata käskis, siis ma muidugi lihtsalt pidin küsima, et kas ta mu puusa ikka vaatas? Ajas tagasi :) neelasin siis baariumiga? segatud vett, jogurtit ja leivapudi. Aitäh! Väga hea... ei olnud :D Neelamise kohta täpsustasin veel, et kas lonkshaaval või nagu õlut :P igatahes päädis see üritus sellega, et röntgenimassin läks lolliks ja leivapudi ma kõike ära ei söönudki. Seda juhtub tihti, et kui ma närvis olen, siis ütleb minu lähikonnas olev tehnika üles. Sihuke mentalist olengi :P Aga nagu te mu toonist aru saate, oli selle neelamisega kõik korras. Röntgenimassin jätkas ka pärast oma tööd. Siis oli üks põie uuring ultraheliga, siis auditooriumisse üliõpilaste ette, siis kopsuuuringule (spirograafia) . See tähendas natukest suukaudu ähkimist mingisse torusse. Viis minutit ja okeika sellega. Niisiis, mu noored sõbrad - ettemuretsemise harjutamine oli täiesti nõme ja ebavajalik. Mingeid bulbaarseid nähtusid mul veel ei ole. Siis tuli südameuuring. Mul on süda täiesti omal kohal! Siis tuli arst ja me rääkisime pikalt. See oli hea jutustamine, me mõistame teineteist. Aga sellest kunagi eraldi teemas. Kõik analüüsid on mul head või vähehalvad ning isegi enmg viitab sellele, et haigus ei ole ägedas faasis. Praegune diagnoos on motoneuroni haigus, võimalik ALS. Nii. Kopsus on mingi asi, millest kopsuarst minuga veel rääkima tuleb. Nüüd on jäänud veel kõhu ultraheli ja seljavärk. Ja homme koju! A Oi plää... Lumbaalpunktsioon minu lemmikprotseduur küll ei ole. Ja ma feilisin sellega, vaatamata korduvatele katsetele! Lihtsalt ei saanud kätte midagi, kuna mul on loodusest antud väga nõgus selg ja lülid on liiga koos. Paar korda läks nõel vastu jalanärvi, see tunne oli maarvan nagu see, kui sulle taserit antakse, paar katset olid vastu luud ja lihtsalt nii valusad, et ma kiunatasin ja pisaraid lendas (no ja ripsmetušši ikka ka). Ja siis me rohkem ei proovinud lihtsalt. Võib olla järgmine kord ja siis ka ainult koos tudurohuga. Arst vabandas ette ja taha aga see ei ole ju tema süü. Kahju, et me neid analüüse ei saanud. Praegu on lihtsalt selline tuikav valu seljas, aga pakutud valuvaigistit ma veel ei tahtnud. Hõõõ! See oli kole! Mis siis veel... Kõhu ultraheli oli korras, maks mitte nii väga aga seda need tabletid teevad. Kopsuarst ja füsioterapeut on minu hingamisega väga rahul, ütlesid, et on näha, et ma olen olnud füüsiliselt aktiivne ja tegelenud hingamisega varem ka :) Kopsuarst rääkis pikalt ja põhjalikult ja küsis asju ja ma ei saanud üldse aru, et miks ta nii palju aega raiskab, et mul on ju neelamine ja hingamine korras ja selles arteriveres oli ka hapnikku küll ja see mingi väike plekk nüüd küll sellist tähelepanu ei vääri. Ja siis äkki lajatas! Enne ju neuroloog ka rääkis, et nad olid kokku leppinud, et räägivad edaspidi patsientidega aegsasti. Et millised vahendid on nende käsutada siis, kui...Siis kui patsient enam ise süüa ei saa, ja hingata ei jaksa ja kõik jutud. Seda enam, et ma olin juba arstiga rääkinud ravitahtest, mida me kõik saame avaldada. Mina ütlen täna, et kui mulle peaks langema osaks õnn saada pihta meteoriidi või infarkti, siis mina ennast elustada ei luba. Kui mul peaks käivituma mingi instinkt ja ma üritan iga hinna eest oma ebakvaliteetseks muutunud elu külge klammerduda, siis palun kutsuge mind korrale! Kui te tõesti midagi öelda ei julge, siis seiske lihtsalt poolkogemata mingi vooliku peal või sikutage vaikselt mõni juhe seinast välja! Kui te aga mõtlete mind kuskile vegeteerima jätta, siis lugege palun uuesti üht eelnevat lõiku öösel 3.15 ringihiilivast sanitarist! Jätke see kellaaeg endale meelde! :P No ja kui me juba selliste morbiidsete teemade juures oleme, siis räägime selle jutu ka ära. Paljud inimesed on minu käest küsinud, et kas ja mida saaks minu heaks käekäiguks teha. Eks need ajad on vast ees veel ja kui siis on midagi, mis minu lähedaste elu kergemaks teeb, laske käia! Aidake ennast ribadeks, mida iganes nad vajavad. Endale ma ei taha küll midagi. Mul on nii palju õnne olnud elus, et veel midagi tahta oleks ilmselgelt liiga ablas isegi minu kohta :D Küll aga tahaksin ma teada, mis on need asjad, mida mina saaksin teie jaoks teha? Kindlasti on mitmeid õhkujäänud lubadusi, plaane, soove ja värke, mida ma saan praegu ära klaarida. On aeg sellega tegeleda. Jääge moodsaks!