... Tartu Ülikooli kliinikumis olen. Korralisel ülevaatusel. Minu arst on dr. Rallmann. Ülilahe naine. Temaga koos võib isegi luurele minna, asi see ALS siis ära ei ole. Dr. Rallmann väga hoiab oma patsiente, olen kindel, et üksikpalatis sain ma tänu temale.
Ja ta kiitis mind palju koduka ja värkide eest.
Saabusin kolmapäeva hommikul, Sõberid Riina ja Kalev aitasid mu ratastooli ja kompsudega osakonda ning algas jälle mu staarpatsiendi elu. Staarpatsient siis selles mõttes, et uuringuid on palju, graafik on väga tihe ja lisaks veel üliõpilased. Nii oligi mul koguaeg järjekord ukse taga ja päeva lõpuks mõned ukse taha jäidki. Päev sai otsa ja minu jaks ka. Millest on väga kahju, sest need tänased tudengid on homme minu järeltulijate arstid.
Olen endale hankinud ka selle hooaja ainukese haiguse, mis mu kõri ja hääle väga karuseks teeb. Eks see kurnab veel omalt poolt ka. Lisaks vastik nohu.
Aga noh, kökimöki võrreldes looga, mida üks ameerika mees fb alsigrupis jagas. Temal on üle keha sügelev lööve. Käed aga ei tööta...
Mida ma tegelikult kurta tahtsin, on see, et ma ei talu mingit stressi. Haiglas on see ju paratamatu. Enda pärast ma seekord väga ei põdenud, olen oma sümptomitega kursis ja tean, mis toimub ja kusmaal ma omadega olen. Paslik kuulamine on siinkohal Genialistide Naine
Mulle tehti mitu läbivaatust õe, füsioterapeudi, üliõpilaste ja arsti poolt; röntgen, analüüsid ja lõpuks tunniajane ENMG. See viimane tähendab arvukaid nõelu ja elektrit. Meeldiv kogemus see just ei ole, kui personal välja arvata :)
See eest on ENMG väga informatiivne. Sain kinnitust, et kahjustus on nüüdseks kogu kehas. Vaid bulbaarne segment ei ole lisandunud. Jee!
Õhtuks olin väga väga läbi ning alles pärast kella viit oli lõpuks nii palju vaba aega, et õde sai mind nö osakonda sisse kirjutada.
Õhtul külastas mind ka eriti vastikult passiiv-agressiivne valvearst, kes üritas mind neljasesse palatisse ümber rääkida. Õnneks oli mul siiski jaksu enda eest seista. Aga paha tunne oli ikkagi.
See oli so far ka ainuke negatiivne kogemus personaliga.
Esimesel ööl ärkasin ma kell 2 monotoonse karjumise peale. See kestis tubli 40 minutit. Ega uuesti magama jääda ei ole ju kerge... Sama kordus viie paiku.
Mööda palateid rändas ka püksata härrasmees...
Hommikul tuli Haapsalu jälle elavalt meelde, see väsimuse ja stressi kombinatsioon muudab mu selliseks... Võbelevaks...nagu sült peolaual, nii kuue paiku hommikul, kui pidu vääramatult ära vajuma hakkab.
Hommikul oli kontrastainega neelamisuuring, see oli korras! Füsioterapeut tutvustas ürgaegset masinat, mis aitab voodis jalgu treenida. Selle kaasaegsema mudeli loodan ka endale hankida.
Südant uuriti, kiire peakompuuter ja hakkasimegi jälle seljaroogu punkteerima :)
Ei õnnestunud seegi kord. Vaatamata kahe arsti ja minu kindlale plaanile see kuradi vedelik kätte saada ja läbi uurida. Vbl mul pole ka seljaaju :P
Tudurohi mulle ka endiselt ei mõju :) aga seekord punkteerimas edasi nii valusad küll ei olnud kui pool aastat tagasi. Vbl hakkan harjuma :P
Öist hingamisuuringut tehti mulle 2x, sest esimene õde unustas aparaadi sisse lülitada :) Õnneks oli hingamine nii korras, et kopsuarst mind näha ei tahtnudki.
Analüüsid ka kõik muidu korras, vaid see lihaskahjustuse marker on nüüd tõusuteele asunud. Mis on ka loogiline.
Ja müoglobiin on tõusnud. Dr. Google ütleb, et see on infarktiga seotud näitaja. Nii, et pöidlad pihku, mu noored sõbrad, lootust ikkagi on :P
Muudest headest asjadest ka. Jõudsin, näe, ära oodata, kui noorim laps ülikooli õigust õppima läks!
Ta on mul küll alles 16 ja põhikooli lõpetamas aga näe :)
Käis tudengivarjuks. Talle väga meeldis.
Mul on talle juba kõik väitekirjade teemad olemas ja puha :)
Ja tellisime talle lõpukingad ka ära. Nii hea, et mu kingafetiš ikka natuke realiseeruda saab.
Aga jääge teiegi moodsaks, mu noored sõbrad.
Ja ta kiitis mind palju koduka ja värkide eest.
Saabusin kolmapäeva hommikul, Sõberid Riina ja Kalev aitasid mu ratastooli ja kompsudega osakonda ning algas jälle mu staarpatsiendi elu. Staarpatsient siis selles mõttes, et uuringuid on palju, graafik on väga tihe ja lisaks veel üliõpilased. Nii oligi mul koguaeg järjekord ukse taga ja päeva lõpuks mõned ukse taha jäidki. Päev sai otsa ja minu jaks ka. Millest on väga kahju, sest need tänased tudengid on homme minu järeltulijate arstid.
Olen endale hankinud ka selle hooaja ainukese haiguse, mis mu kõri ja hääle väga karuseks teeb. Eks see kurnab veel omalt poolt ka. Lisaks vastik nohu.
Aga noh, kökimöki võrreldes looga, mida üks ameerika mees fb alsigrupis jagas. Temal on üle keha sügelev lööve. Käed aga ei tööta...
Mida ma tegelikult kurta tahtsin, on see, et ma ei talu mingit stressi. Haiglas on see ju paratamatu. Enda pärast ma seekord väga ei põdenud, olen oma sümptomitega kursis ja tean, mis toimub ja kusmaal ma omadega olen. Paslik kuulamine on siinkohal Genialistide Naine
Mulle tehti mitu läbivaatust õe, füsioterapeudi, üliõpilaste ja arsti poolt; röntgen, analüüsid ja lõpuks tunniajane ENMG. See viimane tähendab arvukaid nõelu ja elektrit. Meeldiv kogemus see just ei ole, kui personal välja arvata :)
See eest on ENMG väga informatiivne. Sain kinnitust, et kahjustus on nüüdseks kogu kehas. Vaid bulbaarne segment ei ole lisandunud. Jee!
Õhtuks olin väga väga läbi ning alles pärast kella viit oli lõpuks nii palju vaba aega, et õde sai mind nö osakonda sisse kirjutada.
Õhtul külastas mind ka eriti vastikult passiiv-agressiivne valvearst, kes üritas mind neljasesse palatisse ümber rääkida. Õnneks oli mul siiski jaksu enda eest seista. Aga paha tunne oli ikkagi.
See oli so far ka ainuke negatiivne kogemus personaliga.
Esimesel ööl ärkasin ma kell 2 monotoonse karjumise peale. See kestis tubli 40 minutit. Ega uuesti magama jääda ei ole ju kerge... Sama kordus viie paiku.
Mööda palateid rändas ka püksata härrasmees...
Hommikul tuli Haapsalu jälle elavalt meelde, see väsimuse ja stressi kombinatsioon muudab mu selliseks... Võbelevaks...nagu sült peolaual, nii kuue paiku hommikul, kui pidu vääramatult ära vajuma hakkab.
Hommikul oli kontrastainega neelamisuuring, see oli korras! Füsioterapeut tutvustas ürgaegset masinat, mis aitab voodis jalgu treenida. Selle kaasaegsema mudeli loodan ka endale hankida.
Südant uuriti, kiire peakompuuter ja hakkasimegi jälle seljaroogu punkteerima :)
Ei õnnestunud seegi kord. Vaatamata kahe arsti ja minu kindlale plaanile see kuradi vedelik kätte saada ja läbi uurida. Vbl mul pole ka seljaaju :P
Tudurohi mulle ka endiselt ei mõju :) aga seekord punkteerimas edasi nii valusad küll ei olnud kui pool aastat tagasi. Vbl hakkan harjuma :P
Öist hingamisuuringut tehti mulle 2x, sest esimene õde unustas aparaadi sisse lülitada :) Õnneks oli hingamine nii korras, et kopsuarst mind näha ei tahtnudki.
Analüüsid ka kõik muidu korras, vaid see lihaskahjustuse marker on nüüd tõusuteele asunud. Mis on ka loogiline.
Ja müoglobiin on tõusnud. Dr. Google ütleb, et see on infarktiga seotud näitaja. Nii, et pöidlad pihku, mu noored sõbrad, lootust ikkagi on :P
Muudest headest asjadest ka. Jõudsin, näe, ära oodata, kui noorim laps ülikooli õigust õppima läks!
Ta on mul küll alles 16 ja põhikooli lõpetamas aga näe :)
Käis tudengivarjuks. Talle väga meeldis.
Mul on talle juba kõik väitekirjade teemad olemas ja puha :)
Ja tellisime talle lõpukingad ka ära. Nii hea, et mu kingafetiš ikka natuke realiseeruda saab.
Aga jääge teiegi moodsaks, mu noored sõbrad.
