Nalja saab, kui nii aeglaselt liikuval inimesel nagu mina, on kogu aeg kiire.
Ehk siis, tere tulemast mulle normaalsete inimeste sekka :P
Nüüd saan ma aru küll, kui tegus ja tõhus ma vanasti olin... ja samal ajal pidasin ise ennast totaalseks laiskvorstiks.
Nüüd on latt kõiges ja kõigil, ka minul endal, nii alla lastud, et saan kiita juba sellegi eest, kui hommikul silmad lahti teen.
Elu on nii irooniline.
Aga muidu on tore.
Nii tore, et olen taas kasutusele võtnud nii kalendermärkmiku kui ka mingi äpi, kus saab oma kalendrit perega jagada. Need aitavad mul järjel püsida.
9.märtsil käis külas sõbranna Riina. Oli veini ja sprotte ja juttu ja nuttu.
10.märtsil käisin peaaegu et Indias. Pille korraldas India päeva Saka rahvamajas. Külla olid tulnud India tantsijad Lätist. Oli kontsert, õpitoad, söök, seltskond. Super armas olemine.
See siin pildil on... Äää... Mudra?
Pille õpetas meid kätega lugusid rääkima :D
Aga meelde mulle muidugi midagi ei jäänud.
Kui nüüd väga musta huumorit teha, siis võiks öelda, et see on lugu minu tulevikust ja krampis kätest :P
Muud nalja sai ka :) üks armas inimene püüdis mind liikumisel aidata ja sikutas mu rulaatorit.
Koostöös minu lihaste nõrkuse ja tasakaalu puudumisega oli see üks hirmutav kogemus!
Aga mu hääl ja kiire reaktsioon veel toimivad nii et me kõik jäime terveks :)
Mitte kunagi!!! ärge palun aidake abivahendiga inimest ilma abivajaduses kokku leppimata. Jah, sellele võib aega kuluda, aga turvalisus on siiski tähtsam. Kiiresti muutuva seisundiga, nagu minu puhul, ei tea ma tihti ise ka kohe äkki kuidas mina, minu abivahend ja minu hea aitaja peaksid lahendama mingi trepi vms. Aga siiani oleme hästi hakkama saanud. Alati paremini, kui ma loota julgen. Ma olen hullult tänulik, et minu lähedased ja sõbrad võimaldavad mul jätkata kõiki käimist, mis vähegi võimalikud.
Aga abivahendeist rääkides - abivahendi täielik nimi ongi isiklik abivahend. See on veel isiklikum kui näiteks rahakott. Teise inimese rahakotti me ju ei näpi ega teisalda omavoliliselt. Sama kehtib ka kargu, rulaatori ja ratastooli kohta.
15. märtsil käis külas sõbranna Marge.
Nii Riina, kui Marge, kui Janek olid minu klassikaaslased 1-8 klassini. Kuidas nende kannatus ikka veel otsa saanud ei ole, see on mõistatus, mis ilmselt lahendamata jääbki.
Marge on... Kui ma teda isiklikult ei tunneks, siis ma ei usuks, et nii üdini head inimest üldse olemas on. Marge on alati olnud väga perekonnale, sõpradele, lähedastele orienteeritud, teinud väga palju ka puuetega inimeste heaks. Ma olen väga väga õnnistatud, et mul on selline sõber.
16.märtsil tuli külla uus hea sõber. Hurmi. Hurmi on Kairiti õde. Aitäh, Sulle, armas Kairit, saatusekaaslane, et saan natukeseks Sinu õde laenata.
Hurmi on nii tegus ja töökas ja põnev inimene!
Saabus ta muidugi kingitustega koormatult ja tegi mulle fantastilise meigi ja soengu. Ta tegeleb ka Babe kosmeetikaga nii, et küsige aga, mis teid huvitab, ma saan siseinfot hankida :)
Päev läks lihtsalt liiga kiiresti :)
Õhtul oli aga Rakveres veinikoolitus kährikute. Ei pea vist detailidesse laskuma, kui meeleolukas see üritus oli :D
18-ndal sõitsin Katre modellina fotomeigi koolitusele Tartusse. Mulle oli põnev. Katrele vist mitte nii väga, sest väga põhjaliku inimesena on Katre teinud nii palju kodutööd, et oleks võinud ilmselt ka ise selle kursuse läbi viia.
Vaatamata materjali vastupanule saavutas temagi mind meikides väga häid tulemusi.
Kaalun nüüd ripsmepikenduste paigaldamist :)
Kui keegi teab kedagi, kes oleks valmis seda mu kodus tegema, siis palun andke teada (ja pediküürijat on ka väga vaja!)
***
21. 22. 23. märts - Tallinn ja Füsioteraapia.
Nagu oligi arvata - kõige lihtsam selle juures oli füsioteraapia ise.
Füsioteraapiasse minna sain ma tänu Janno Puusepa fondile ja headele annetajatele. Ei väsi tänamast. Olen saanud endale lubada ka massaaži.
Miks see üldse nii oluline on, kui ravi ei ole ja haigus lõpuks ikka oma nõuab? Miks ma ise kodus ei võimle?
Vastan. (Arvan, et kõik tõbised, sõltumata haigusest peaksid võimalust mööda (suuliselt, kirjalikult või kehakeeles) ise oma seisundi ja vajaduste kohta infot andma, mitte panema veel suuremat koormat teiste õlule).
Kuna minu puhul kombineeruvad lihaste nõrkus ning tasakaaluhäire, siis on pea kõik mu liigutused väga väikese amplituudiga, mis paneb põntsu ka liigeste liikuvusele.
Voodi ei ole ka hea keskkond harjutuste tegemiseks. Põrandal oleks harjutusi teha küll lihtsam, maha saan ma ju kergesti, püsti mitte nii väga :P Seega on ikka vaja abistajat...ma muidugi väga loodan, et leian füsioterapeudi, kes kodus käima hakkab.
Haigusest tingitud vale istumine, astumine, rüht ja kõik muu avaldavad oma mõju kogu kehale... Pinged, valud, krambid käivad selle haigusega komplektis 90% juhtudest.
Ilmselt on minu tantsutööst, füsioteraapiast ja massaažist olnud kasu, sest mind on valudest säästetud.
Sellepärast on mul ka võimalik olnud oma illalaa - trullallaa elustiili jätkata. Ja kodus üksi hakkama saada. Natuke ka teiste jaoks olemas olla.
Tallinnas olidki kõige raskemad just tulekud ja minekud. Õnneks olid mul abis head sõbrad. Aitäh Riina, Anna-Stiina, Rivo, Marle, Janek. Kuigi ma ligipääsetavat elupaika ei leidnudki ning peatusin tütre juures, saime koos hakkama nii transpordi kui treppide kui kõige muuga!
Mis mind ligipääsetavuse puudumise juures väga kettasse ajab on see, et liikumispuudega inimesed on ju alati olemas olnud. Miks, oh miks, peame me alati nii leplikud lambad olema ja mõtlema, et ah, mis nüüd mina... Suren siin vaikselt oma lamatistesse... Ei hakka kellelegi tüli tegema...
Selge see, et terve inimene ei oska mõelda puudega inimeste vajadustele. Ise. Tuleb. Oma. Suu. Lahti. Teha!!!
See vaikne märterlus maksab kurjasti kätte. Kui mitte sulle endale, siis sinu lähedastele ja järeltulijatele.
Aga kõige tähtsam!!! Tallinnas on minu armas väike tütrepoeg!
Meil oli taaskord imeline harmoonia :) Sõime koos rukolat ja leiba ja jõime värskat (ta on väga seiklusaldis sööja). Mina sõidutasin teda rulaatoriga ja tema toetas mind õrnalt küünarnukist kui kõndisin :) Minu uhket puldiga voodit ei ole ta veel näinud. No ja kujutage ette, kui populaarne ma siis veel olen kui mu elektriline ratastool saabub :)
Ma armastan teda nii valusalt väga. Mõte sellest, et ma ei saa näha tema ja oma tulevaste lapselaste kasvamist, et ma ei saa neile kommi ja taskuraha pihku sokutada... Nende kriimustusi plaasterdada, nende tulevasi pruute ja peikasid kritiseerida. Oma lapsi nende sünni ja kasvatamise juures aidata... Ränk!
***
Reedel läksime väikese seltskonnaga Vaba Lavale. Kõigepealt Kärbes Kitchenisse sööma ja siis teatrisse. Nii tore oli. Söögid olid hullult head. Te teate, et ma ei ütle seda niisama suusoojaks. Teenindus ja ligipääsetavus olud samuti sujuvad.
Täiesti uus kogemus minu jaoks oli see, et Tallinnas tuleb broneerida nii restoranilaudu kui teatripileteid!
Meil siin maal on kultuuri tarbiv ja väljas sööv klient ikka nii haruldane nähtus, et Kultuurimaja juhataja ja pubi omanik tulevad pmst kättpidi tänama :D
Ka seekordne väljaskäimine sai minu jaoks teoks ratastoolis.
24.märtsil tulid mulle järele Siiri ja Viivi ning sõit viis Tartu kanti Reolasse Fakesnake tantsutrupi sünnipäevakontserdile. Toredaid esinejaid oli palju, kährikud tegid oma tantsud üle ootuste hästi :P Katre on nendega head tööd teinud :D
Kontserdi teine osa oli veelgi toredam, sest siis tuli sõbranna brändiga ja tuju sai veelgi pidulikum.
Hilisõhtul passisime veel minu juures saunas ja lobisesime. Aga väsinud olin ma kõigest sellest trallist küll niipalju, et trepil pidi Siiri juba mu jalgu ise tõstma.
25. märtsil tulid mulle külla minu
Rakvere tantsijad, kolm musketäri :) Lea, Piia ja Oksana. Kingitustega :) mis jäädvustavad meie ühist kümmet aastat.
Nii üliväga liigutav. On olnud suur au nendega koos olla. On tohutu uhkus nende lojaalsuse üle.
Küpsetasin valmis ka 12 leiba Hurmile. Ta võidab, et leidis neile kõigile uued kodud, aga tegelikult ta kindlasti kuivatab neid voodi all ja kasutab neid kunagi ehitusel telliste asemel :D
23.märtsil olin jälle Tallinnas füsioteraapias. Aga sinna pidama ma ei jäänud, tulin sama soojaga tagasi ka.
Algne plaan oli selline, et kõigepealt füsioterapeut ja siis veel väike jõusaal.
Tegelikkus oli pisut teine. Kui veel jaanuaris tegin ma Haapsalus sama kava (ja pisut pealegi), mis augustis, siis nüüd ei jaksanud ma enam midagi.
Ma ei saa iial teada, kas see on sellest, et ma olen teinud liiga palju? või liiga vähe? Jaanuari keskelt kuni märtsi keskpaigani ei teinud ma ju midagi... või on see paratamatu nii ehk naa... Vot sellised küsimused tiirlevad minu peas kui ma parasjagu lulli ei löö.
Ookei. Jäädagu moodsaks!
Ehk siis, tere tulemast mulle normaalsete inimeste sekka :P
Nüüd saan ma aru küll, kui tegus ja tõhus ma vanasti olin... ja samal ajal pidasin ise ennast totaalseks laiskvorstiks.
Nüüd on latt kõiges ja kõigil, ka minul endal, nii alla lastud, et saan kiita juba sellegi eest, kui hommikul silmad lahti teen.
Elu on nii irooniline.
Aga muidu on tore.
Nii tore, et olen taas kasutusele võtnud nii kalendermärkmiku kui ka mingi äpi, kus saab oma kalendrit perega jagada. Need aitavad mul järjel püsida.
9.märtsil käis külas sõbranna Riina. Oli veini ja sprotte ja juttu ja nuttu.
10.märtsil käisin peaaegu et Indias. Pille korraldas India päeva Saka rahvamajas. Külla olid tulnud India tantsijad Lätist. Oli kontsert, õpitoad, söök, seltskond. Super armas olemine.
See siin pildil on... Äää... Mudra?
Pille õpetas meid kätega lugusid rääkima :D
Aga meelde mulle muidugi midagi ei jäänud.
Kui nüüd väga musta huumorit teha, siis võiks öelda, et see on lugu minu tulevikust ja krampis kätest :P
Muud nalja sai ka :) üks armas inimene püüdis mind liikumisel aidata ja sikutas mu rulaatorit.
Koostöös minu lihaste nõrkuse ja tasakaalu puudumisega oli see üks hirmutav kogemus!
Aga mu hääl ja kiire reaktsioon veel toimivad nii et me kõik jäime terveks :)
Mitte kunagi!!! ärge palun aidake abivahendiga inimest ilma abivajaduses kokku leppimata. Jah, sellele võib aega kuluda, aga turvalisus on siiski tähtsam. Kiiresti muutuva seisundiga, nagu minu puhul, ei tea ma tihti ise ka kohe äkki kuidas mina, minu abivahend ja minu hea aitaja peaksid lahendama mingi trepi vms. Aga siiani oleme hästi hakkama saanud. Alati paremini, kui ma loota julgen. Ma olen hullult tänulik, et minu lähedased ja sõbrad võimaldavad mul jätkata kõiki käimist, mis vähegi võimalikud.
Aga abivahendeist rääkides - abivahendi täielik nimi ongi isiklik abivahend. See on veel isiklikum kui näiteks rahakott. Teise inimese rahakotti me ju ei näpi ega teisalda omavoliliselt. Sama kehtib ka kargu, rulaatori ja ratastooli kohta.
15. märtsil käis külas sõbranna Marge.
Nii Riina, kui Marge, kui Janek olid minu klassikaaslased 1-8 klassini. Kuidas nende kannatus ikka veel otsa saanud ei ole, see on mõistatus, mis ilmselt lahendamata jääbki.
Marge on... Kui ma teda isiklikult ei tunneks, siis ma ei usuks, et nii üdini head inimest üldse olemas on. Marge on alati olnud väga perekonnale, sõpradele, lähedastele orienteeritud, teinud väga palju ka puuetega inimeste heaks. Ma olen väga väga õnnistatud, et mul on selline sõber.
16.märtsil tuli külla uus hea sõber. Hurmi. Hurmi on Kairiti õde. Aitäh, Sulle, armas Kairit, saatusekaaslane, et saan natukeseks Sinu õde laenata.
Hurmi on nii tegus ja töökas ja põnev inimene!
Saabus ta muidugi kingitustega koormatult ja tegi mulle fantastilise meigi ja soengu. Ta tegeleb ka Babe kosmeetikaga nii, et küsige aga, mis teid huvitab, ma saan siseinfot hankida :)
Õhtul oli aga Rakveres veinikoolitus kährikute. Ei pea vist detailidesse laskuma, kui meeleolukas see üritus oli :D
18-ndal sõitsin Katre modellina fotomeigi koolitusele Tartusse. Mulle oli põnev. Katrele vist mitte nii väga, sest väga põhjaliku inimesena on Katre teinud nii palju kodutööd, et oleks võinud ilmselt ka ise selle kursuse läbi viia.
Vaatamata materjali vastupanule saavutas temagi mind meikides väga häid tulemusi.
Kaalun nüüd ripsmepikenduste paigaldamist :)
Kui keegi teab kedagi, kes oleks valmis seda mu kodus tegema, siis palun andke teada (ja pediküürijat on ka väga vaja!)
***
21. 22. 23. märts - Tallinn ja Füsioteraapia.
Nagu oligi arvata - kõige lihtsam selle juures oli füsioteraapia ise.
Füsioteraapiasse minna sain ma tänu Janno Puusepa fondile ja headele annetajatele. Ei väsi tänamast. Olen saanud endale lubada ka massaaži.
Miks see üldse nii oluline on, kui ravi ei ole ja haigus lõpuks ikka oma nõuab? Miks ma ise kodus ei võimle?
Vastan. (Arvan, et kõik tõbised, sõltumata haigusest peaksid võimalust mööda (suuliselt, kirjalikult või kehakeeles) ise oma seisundi ja vajaduste kohta infot andma, mitte panema veel suuremat koormat teiste õlule).
Kuna minu puhul kombineeruvad lihaste nõrkus ning tasakaaluhäire, siis on pea kõik mu liigutused väga väikese amplituudiga, mis paneb põntsu ka liigeste liikuvusele.
Voodi ei ole ka hea keskkond harjutuste tegemiseks. Põrandal oleks harjutusi teha küll lihtsam, maha saan ma ju kergesti, püsti mitte nii väga :P Seega on ikka vaja abistajat...ma muidugi väga loodan, et leian füsioterapeudi, kes kodus käima hakkab.
Haigusest tingitud vale istumine, astumine, rüht ja kõik muu avaldavad oma mõju kogu kehale... Pinged, valud, krambid käivad selle haigusega komplektis 90% juhtudest.
Ilmselt on minu tantsutööst, füsioteraapiast ja massaažist olnud kasu, sest mind on valudest säästetud.
Sellepärast on mul ka võimalik olnud oma illalaa - trullallaa elustiili jätkata. Ja kodus üksi hakkama saada. Natuke ka teiste jaoks olemas olla.
Tallinnas olidki kõige raskemad just tulekud ja minekud. Õnneks olid mul abis head sõbrad. Aitäh Riina, Anna-Stiina, Rivo, Marle, Janek. Kuigi ma ligipääsetavat elupaika ei leidnudki ning peatusin tütre juures, saime koos hakkama nii transpordi kui treppide kui kõige muuga!
Mis mind ligipääsetavuse puudumise juures väga kettasse ajab on see, et liikumispuudega inimesed on ju alati olemas olnud. Miks, oh miks, peame me alati nii leplikud lambad olema ja mõtlema, et ah, mis nüüd mina... Suren siin vaikselt oma lamatistesse... Ei hakka kellelegi tüli tegema...
Selge see, et terve inimene ei oska mõelda puudega inimeste vajadustele. Ise. Tuleb. Oma. Suu. Lahti. Teha!!!
See vaikne märterlus maksab kurjasti kätte. Kui mitte sulle endale, siis sinu lähedastele ja järeltulijatele.
Aga kõige tähtsam!!! Tallinnas on minu armas väike tütrepoeg!
Meil oli taaskord imeline harmoonia :) Sõime koos rukolat ja leiba ja jõime värskat (ta on väga seiklusaldis sööja). Mina sõidutasin teda rulaatoriga ja tema toetas mind õrnalt küünarnukist kui kõndisin :) Minu uhket puldiga voodit ei ole ta veel näinud. No ja kujutage ette, kui populaarne ma siis veel olen kui mu elektriline ratastool saabub :)
Ma armastan teda nii valusalt väga. Mõte sellest, et ma ei saa näha tema ja oma tulevaste lapselaste kasvamist, et ma ei saa neile kommi ja taskuraha pihku sokutada... Nende kriimustusi plaasterdada, nende tulevasi pruute ja peikasid kritiseerida. Oma lapsi nende sünni ja kasvatamise juures aidata... Ränk!
***
Reedel läksime väikese seltskonnaga Vaba Lavale. Kõigepealt Kärbes Kitchenisse sööma ja siis teatrisse. Nii tore oli. Söögid olid hullult head. Te teate, et ma ei ütle seda niisama suusoojaks. Teenindus ja ligipääsetavus olud samuti sujuvad.
Täiesti uus kogemus minu jaoks oli see, et Tallinnas tuleb broneerida nii restoranilaudu kui teatripileteid!
Meil siin maal on kultuuri tarbiv ja väljas sööv klient ikka nii haruldane nähtus, et Kultuurimaja juhataja ja pubi omanik tulevad pmst kättpidi tänama :D
Ka seekordne väljaskäimine sai minu jaoks teoks ratastoolis.
24.märtsil tulid mulle järele Siiri ja Viivi ning sõit viis Tartu kanti Reolasse Fakesnake tantsutrupi sünnipäevakontserdile. Toredaid esinejaid oli palju, kährikud tegid oma tantsud üle ootuste hästi :P Katre on nendega head tööd teinud :D
Kontserdi teine osa oli veelgi toredam, sest siis tuli sõbranna brändiga ja tuju sai veelgi pidulikum.
Hilisõhtul passisime veel minu juures saunas ja lobisesime. Aga väsinud olin ma kõigest sellest trallist küll niipalju, et trepil pidi Siiri juba mu jalgu ise tõstma.
25. märtsil tulid mulle külla minu
Rakvere tantsijad, kolm musketäri :) Lea, Piia ja Oksana. Kingitustega :) mis jäädvustavad meie ühist kümmet aastat.
Nii üliväga liigutav. On olnud suur au nendega koos olla. On tohutu uhkus nende lojaalsuse üle.
Küpsetasin valmis ka 12 leiba Hurmile. Ta võidab, et leidis neile kõigile uued kodud, aga tegelikult ta kindlasti kuivatab neid voodi all ja kasutab neid kunagi ehitusel telliste asemel :D
23.märtsil olin jälle Tallinnas füsioteraapias. Aga sinna pidama ma ei jäänud, tulin sama soojaga tagasi ka.
Algne plaan oli selline, et kõigepealt füsioterapeut ja siis veel väike jõusaal.
Tegelikkus oli pisut teine. Kui veel jaanuaris tegin ma Haapsalus sama kava (ja pisut pealegi), mis augustis, siis nüüd ei jaksanud ma enam midagi.
Ma ei saa iial teada, kas see on sellest, et ma olen teinud liiga palju? või liiga vähe? Jaanuari keskelt kuni märtsi keskpaigani ei teinud ma ju midagi... või on see paratamatu nii ehk naa... Vot sellised küsimused tiirlevad minu peas kui ma parasjagu lulli ei löö.
Ookei. Jäädagu moodsaks!
