Möödunud nädala veetsin Benitas.
Kirjutasin küll kõigest kohusetundlikult, aga otsustasin siiski teiega mitte jagada.
Reedene kojutulek oli pikk. Sest et läbi Tallinna :)
Käisime kõigepealt Solarises toidupoes, täielik elamus minu jaoks. Kuna söömine on üks väheseid alsist peaaegu rikkumata lõbusid siis on põnevam toidukraam väga hinnas :)
Seejärel kinno
Johannes Pääsukese tõelist elu vaatama.
Väga väga soovitan. Ei hakka siinkohal kellegi elamust tuksi keerama ega sisu ümber jutustama. Elamusi tuli aga mitme nurga pealt ja kõike ei jõudnud ühe korraga ära nautidagi. Mitmes kohas oleksin tahtnud sinematograafi seisma panna ja pikemalt pilti nautida. Kõrvalosatäitjad! Ja episoodilistes rollides olijad! Mõne filmi puhul ei ole mul muusikast aimugi, siin aga oli Ardo Ran Varrese looming üliheaks raamiks, ehkki alguses tekitas balkani mustlasmuusika (mis mulle iseenesest väga meeldib) korraks kummastust. Aga see oli minu puudujääk.
Oleks tahtnud kohe uuesti vaadata. Kõige rohkem oleksin aga tahtnud ka ise selle filmi tegemisel kaasa lüüa. Erinevalt näiteks Põrgu Jaanist :D
Pärast kino oli Gustavi kohvikus Siiri sünnipäeva tähistamine, mis jätkus Estonia kontserdisaalis. Kultuursed oleme, raisk :)
Saal oli välja müüdud, mistõttu oli väike segadus kohtadega ja minu ratastoolikoht oli sujuvalt asendatud ukseaugus tropiks olemisega.
Lauri Leesi oli härrasmees ja vahetas Leenuga koha, et saaksime kõrvuti olla. Loodan, et teenindaja selgitas talle olukorda nii nagu see tegelikult oli, mitte aga mingi puudiku erivajadusena.
Kontsert oli muidugi nauditav, aitäh Siirile selle ülihea plaani eest! Ma ei ole ERSOt just palju näinud, seetõttu oli vahva vaadata ilusa esimese viiuli aktiivset kehakeelt. Kohati aktiivsemat ja ilmekamalt kui dirigendil :)
Saalis olevad inimesed üllatasid mind ka. Ebameeldivalt. Ei osanud seda nagu oodatagi. Sealt ukseaugust ma ära ei saanudki:O Vaheajal trügisid kiiremad lihtsalt kiiresti üle minu ja Leenu pidi inimesi paluma, et mul lubataks eest ära manööverdada. Ja siis tormasid juba kõik peale nii, et sinna ukse kõrvale mind kinni pargitigi. Sest mina ei taha ju kedagi rammida ega kellelegi viga teha. Kuigi aeg-ajalt tekkis kiusatus. Paar matrooni suutsid lausa puldi otsa persetada ja see on tõesti ohtlik trikk. Inimesed lihtsalt ei pane tähele.
See-eest niisama vahtijaid oli küll. Mis oli väga veider kogemus. Siiani olen sellise avaliku jõllitamisega ainult Maarjamõisas kokku puutunud, kui mööda koridori sõidan, kus inimesed arstide ukse taga passivad. Sealses keskkonnas on see isegi nagu mõistetav, kuigi olen ka seal seisma jäänud ja vastu vaadanud kui kommenteerimine liiga valjuks on läinud.
Ma tõesti ei osanud Estonias midagi sarnast oodata. (Aga võib ka olla, et nad unustasid ennast mu edevat Bergsarti kampsunit ja Diinabeli kõrvarõngaid imetlema :D)
Maapiirkondades on ratastoolikatel küll vähem anonüümsust, aga sellega seoses inimestel ka rohkem delikaatsust.
Panime paika ka järgmise suurema ühiskülastuse. Loodan, et vean välja.
Kolmapäeval sõidan Tartusse uuringutele.
Nagu öeldud, peamiselt selleks, et neile oma pimesooleoppi nina alla hõõruda :P
Väga raske on seesmiselt inimeseks jääda ja veel raskem inimesena välja paista.
Aga ma veel püüan.
Siiski -
Kirjutasin küll kõigest kohusetundlikult, aga otsustasin siiski teiega mitte jagada.
Reedene kojutulek oli pikk. Sest et läbi Tallinna :)
Käisime kõigepealt Solarises toidupoes, täielik elamus minu jaoks. Kuna söömine on üks väheseid alsist peaaegu rikkumata lõbusid siis on põnevam toidukraam väga hinnas :)
Seejärel kinno
Johannes Pääsukese tõelist elu vaatama.
Väga väga soovitan. Ei hakka siinkohal kellegi elamust tuksi keerama ega sisu ümber jutustama. Elamusi tuli aga mitme nurga pealt ja kõike ei jõudnud ühe korraga ära nautidagi. Mitmes kohas oleksin tahtnud sinematograafi seisma panna ja pikemalt pilti nautida. Kõrvalosatäitjad! Ja episoodilistes rollides olijad! Mõne filmi puhul ei ole mul muusikast aimugi, siin aga oli Ardo Ran Varrese looming üliheaks raamiks, ehkki alguses tekitas balkani mustlasmuusika (mis mulle iseenesest väga meeldib) korraks kummastust. Aga see oli minu puudujääk.
Oleks tahtnud kohe uuesti vaadata. Kõige rohkem oleksin aga tahtnud ka ise selle filmi tegemisel kaasa lüüa. Erinevalt näiteks Põrgu Jaanist :D
Pärast kino oli Gustavi kohvikus Siiri sünnipäeva tähistamine, mis jätkus Estonia kontserdisaalis. Kultuursed oleme, raisk :)
Saal oli välja müüdud, mistõttu oli väike segadus kohtadega ja minu ratastoolikoht oli sujuvalt asendatud ukseaugus tropiks olemisega.
 |
| Estonia kontserdisaalis troppi mängimas. |
Lauri Leesi oli härrasmees ja vahetas Leenuga koha, et saaksime kõrvuti olla. Loodan, et teenindaja selgitas talle olukorda nii nagu see tegelikult oli, mitte aga mingi puudiku erivajadusena.
Kontsert oli muidugi nauditav, aitäh Siirile selle ülihea plaani eest! Ma ei ole ERSOt just palju näinud, seetõttu oli vahva vaadata ilusa esimese viiuli aktiivset kehakeelt. Kohati aktiivsemat ja ilmekamalt kui dirigendil :)
Saalis olevad inimesed üllatasid mind ka. Ebameeldivalt. Ei osanud seda nagu oodatagi. Sealt ukseaugust ma ära ei saanudki:O Vaheajal trügisid kiiremad lihtsalt kiiresti üle minu ja Leenu pidi inimesi paluma, et mul lubataks eest ära manööverdada. Ja siis tormasid juba kõik peale nii, et sinna ukse kõrvale mind kinni pargitigi. Sest mina ei taha ju kedagi rammida ega kellelegi viga teha. Kuigi aeg-ajalt tekkis kiusatus. Paar matrooni suutsid lausa puldi otsa persetada ja see on tõesti ohtlik trikk. Inimesed lihtsalt ei pane tähele.
See-eest niisama vahtijaid oli küll. Mis oli väga veider kogemus. Siiani olen sellise avaliku jõllitamisega ainult Maarjamõisas kokku puutunud, kui mööda koridori sõidan, kus inimesed arstide ukse taga passivad. Sealses keskkonnas on see isegi nagu mõistetav, kuigi olen ka seal seisma jäänud ja vastu vaadanud kui kommenteerimine liiga valjuks on läinud.
Ma tõesti ei osanud Estonias midagi sarnast oodata. (Aga võib ka olla, et nad unustasid ennast mu edevat Bergsarti kampsunit ja Diinabeli kõrvarõngaid imetlema :D)
Maapiirkondades on ratastoolikatel küll vähem anonüümsust, aga sellega seoses inimestel ka rohkem delikaatsust.
Panime paika ka järgmise suurema ühiskülastuse. Loodan, et vean välja.
Kolmapäeval sõidan Tartusse uuringutele.
Nagu öeldud, peamiselt selleks, et neile oma pimesooleoppi nina alla hõõruda :P
Väga raske on seesmiselt inimeseks jääda ja veel raskem inimesena välja paista.
Aga ma veel püüan.
Siiski -
No comments:
Post a Comment
Note: Only a member of this blog may post a comment.