Matk "Tere Sügis!"

Käisime linnamatkal. Kohtusime pirakate kuldkaladega ja unustasime! neilt kolm soovi välja pressida. sest kõik tundus niigi täiuslik. No ütle lolle!
Lahenes üks probleem, mis mind pea aasta vaevanud oli. Lahenes mõni minut pärast seda, kui ma käega lõin ja lootuse jätsin. Laasee Vaabaks, eksole :)
Pakuti nö ametikõrgendust. Ise ma seda küll nii ei näe aga kuna palganumber on suurem kohe mitme raha võrra, siis ok, võite seda nii nimetada küll :)
Käisime teatris ja kohtusime Sugulastega.
Kuna ma matkal kirikusse küünla panin, siis loodan oma viimase aja head õnne jätkuvat. Musid-kallid-lihapallid! Kõigile! Kirssidega!

Perspektiivitu loom

Suhtlemisstiil on paranenud. Suhe mitte :P
Keegi varastab mu aja ära. Äkki needsamad kalorid, kes mu riideidki väiksemaks õgivad? Kui nad samas tempos jätkavad, siis peaksid nad varsti küll juba palja silmaga nähtavad olema ja ma saan nad tuhvliga laiaks lüüa.
Nädalad kaovad käest samamoodi nagu ma mäletan varasemast ajast päevade kadumist. Ette näidata ei ole midagi. Vääääga ebarahuldav. Olen vägagi depressiivne. Nutt ja hala ja hammastekrigistamine. Perspektiivitu loom.

September

ui-jee.
Päris tobe tunne on. Polegi ammu niimoodi vedelenud ja vaba päeva ...ee...nautinud? Haun siin mõtteid enese korraldamisest. Või piisab ka lihtsalt korralekutsumisest? Ei, siiski mitte ei piisa. Minu suhtlemisstiil on täiesti käest ära läinud. Täiesti. Ikka kaugele kohe. Paha tunne on. Vabandada ei taha ja pole ka mõtet, kui ma nagunii ennast parandada ei saa. Just nimelt ei saa, sest parandamise eelduseks on võtta omaks mõte, et ma ei saagi kõike mida ma tahan. Noup. Ei.
Aga ma koristan köögi ära, teen õhtul süüa ja vahepeal lähen seenele. Lähen jah. Lähengi. Juba lähen.
Seda et..valus, et me ei saa armastust valida. Isegi kui tundub, et valida nagu oleks. Ah, raisk. Seened.