Hei hei!
Olen oma Verise Meeri ja isikliku abistaja Käsmus, ELIL-i (Eesti Liikumispuuetega Inimeste Liidu) laagris.
Käsmu on alati olnud üks minu lemmikpaiku ja on seda ka nüüd, kus ma jälle ringi liikuda saan. Verine Meeri on tubli nii rannaliival, murul kui männijuurtega põimitud metsarajal.
Teoorias peaks ta ületama u 10 cm takistusi aga ma ei ole selleks veel valmis :)
Sestap passisingi Käsmu uue ja uhke poe parklas, kuni Janek shopingul käis. Muidu tundus kõik väga ligipääsetav olevat aga vot need äärekivid...
Muid probleeme mul Meeriga peale jukerdava puldi pole olnud. Teine käik ei taha sisse minna.
Minu varasemad Käsmu kogemused on olnud seotud põhiliselt Nabaratooriumi suvelaagrite ja Viru folgiga.
Nüüd on teisiti. Tuleb tunnistada, et eile siia sõites võttis see võrdlus tänase päevaga silma natuke märjaks küll. (Aga raadiost tuli Kurb ja ilus laul ka parajasti :P)
Kui kodus sadas lõpuks ometi vihma, siis Käsmus on ilm ilus.
Natuke põdesin, et kuidas ma ikka uue tooliga bussi saan sõidetud. Natuke rohkem põdesin, et kuidas ma bussist välja saan, selg ees ju. Aga see läks kõik väga valutult.
Laagriseltskond on kokku tulnud üle Eesti, valdavalt pensioniealised daamid.
On muidugi ka nooremaid, kes omavahel juba tuttavad ning neil käib kuskil oma lahedate pidu. Mis mulle sobib kõik väga hästi. Ma natuke kartsin, et peab ehk kampaania korras murumänge mängima vms :)
Kuna ma avastasin selle laagri võimaluse väga hilja, siis on majutusvariant mitte kõige parem aga kuna Janek on tugev, siis saan tema abiga hakkama. Voodi on väga madal näiteks ja siit ma ise üles ei saa.
Kõige hirmsam üllatus oli aga tualetruum koridori lõpus.
Ratastooliga kabiini ei mahu (või noh, mahub aga uks jääb siis pärani) ja pott on nii madal, et minu jaoks tundub nagu auk põrandas...
Ma ei ole veel nii kaugele mõelda jõudnud, et keegi mind kunagi tualetis aitama peaks.
See olukord on minu jaoks ikka üsna vastuvõetamatu.
Aga siin me siis nüüd olime ja koju minna ka ei saanud, sest et Verine Meeri ju.
Ja siis hakkas nalja saama :)
Janek tõmbas ratastooli kabiinist välja, ja asus mind "maandama“. Ütlesin talle, et ta võtaks mul pihast kinni, et mu maandumine potile ei oleks nii järsk. Janekil aga ei seostunud sõna" piht" minuga ilmselt mitte ühestki otsast ja ta tõlkis selle "peaks". Nii ta siis üritas mind kuidagi kõrvade juurest toetada :) Ma ilmselt ei suuda selle situatsiooni koomikat teile edasi anda, aga see oli hüsteeriliselt naljakas! On siiani ja ühtlasi vabastas see mind ka pingetest, et kuidas ma nüüd teise inimesega koos vetsu lähen. Õnneks leidsime pärast ka välikempsud, millest üks on piisavalt avar ja käetugedega varustatud. Pean küll vetsu minekuks tavatooli ümber istuma, sest Verise Meeriga manööverdama ei mahu aga noh, see on väike asi. Kõrvalt vaadates võib päris olla kummaline, aga ehk ka lootustsisendav :) näha hüljatud säravpunast ratastooli kuskil vedelemas, kui mina olen tavatooliga vetsu veerenud.
Huumor on väga võimas relv.
Ilusat päeva teile. Palju nalja ka :)
Olen oma Verise Meeri ja isikliku abistaja Käsmus, ELIL-i (Eesti Liikumispuuetega Inimeste Liidu) laagris.
Käsmu on alati olnud üks minu lemmikpaiku ja on seda ka nüüd, kus ma jälle ringi liikuda saan. Verine Meeri on tubli nii rannaliival, murul kui männijuurtega põimitud metsarajal.
Sestap passisingi Käsmu uue ja uhke poe parklas, kuni Janek shopingul käis. Muidu tundus kõik väga ligipääsetav olevat aga vot need äärekivid...
Muid probleeme mul Meeriga peale jukerdava puldi pole olnud. Teine käik ei taha sisse minna.
Minu varasemad Käsmu kogemused on olnud seotud põhiliselt Nabaratooriumi suvelaagrite ja Viru folgiga.
Nüüd on teisiti. Tuleb tunnistada, et eile siia sõites võttis see võrdlus tänase päevaga silma natuke märjaks küll. (Aga raadiost tuli Kurb ja ilus laul ka parajasti :P)
Kui kodus sadas lõpuks ometi vihma, siis Käsmus on ilm ilus.
Natuke põdesin, et kuidas ma ikka uue tooliga bussi saan sõidetud. Natuke rohkem põdesin, et kuidas ma bussist välja saan, selg ees ju. Aga see läks kõik väga valutult.
Laagriseltskond on kokku tulnud üle Eesti, valdavalt pensioniealised daamid.
On muidugi ka nooremaid, kes omavahel juba tuttavad ning neil käib kuskil oma lahedate pidu. Mis mulle sobib kõik väga hästi. Ma natuke kartsin, et peab ehk kampaania korras murumänge mängima vms :)
Kuna ma avastasin selle laagri võimaluse väga hilja, siis on majutusvariant mitte kõige parem aga kuna Janek on tugev, siis saan tema abiga hakkama. Voodi on väga madal näiteks ja siit ma ise üles ei saa.
Kõige hirmsam üllatus oli aga tualetruum koridori lõpus.
Ratastooliga kabiini ei mahu (või noh, mahub aga uks jääb siis pärani) ja pott on nii madal, et minu jaoks tundub nagu auk põrandas...
Ma ei ole veel nii kaugele mõelda jõudnud, et keegi mind kunagi tualetis aitama peaks.
See olukord on minu jaoks ikka üsna vastuvõetamatu.
Aga siin me siis nüüd olime ja koju minna ka ei saanud, sest et Verine Meeri ju.
Ja siis hakkas nalja saama :)
Janek tõmbas ratastooli kabiinist välja, ja asus mind "maandama“. Ütlesin talle, et ta võtaks mul pihast kinni, et mu maandumine potile ei oleks nii järsk. Janekil aga ei seostunud sõna" piht" minuga ilmselt mitte ühestki otsast ja ta tõlkis selle "peaks". Nii ta siis üritas mind kuidagi kõrvade juurest toetada :) Ma ilmselt ei suuda selle situatsiooni koomikat teile edasi anda, aga see oli hüsteeriliselt naljakas! On siiani ja ühtlasi vabastas see mind ka pingetest, et kuidas ma nüüd teise inimesega koos vetsu lähen. Õnneks leidsime pärast ka välikempsud, millest üks on piisavalt avar ja käetugedega varustatud. Pean küll vetsu minekuks tavatooli ümber istuma, sest Verise Meeriga manööverdama ei mahu aga noh, see on väike asi. Kõrvalt vaadates võib päris olla kummaline, aga ehk ka lootustsisendav :) näha hüljatud säravpunast ratastooli kuskil vedelemas, kui mina olen tavatooliga vetsu veerenud.
Huumor on väga võimas relv.
Ilusat päeva teile. Palju nalja ka :)
