Huvitav päev. Jah.

See jutuke on kirjutatud 31.augustil Haapsalus aga kuidagi avaldamata jäänud. See oligi see päev, kus muuhulgas basseinitõstuk eriti ekstreemseid elamusi pakkus :) ... juba öö oli huvitav. Vaatamata eilsele trennile kuskilt ei valutanud :) ja no väga huvitavaid unenägusid nägin, aga nendest mõni teine homme.(samasse kategooriasse on langenud ka mälestuste avaldamine. No ei ole seda aega, et arvutisse piltide ligi läheks) Üsna vara hommikul kirjutas tallinnast neuroloog ja ütles, et sain geenitesti st läbi! See tähendab, et ma ei ole oma lastele mingit katkist geeni pärandanud! Ok, seda ma ütlesin juba siis, kui minult mais see proov võeti, et siit maalt ja mitte enam! Aga eks ma ju kartsin ikka. Ma ei oleks julgenud iial enam oma lastele silma vaadata, kui selles testis oleksin põrunud. Helistasin siinse sots töötaja nõuandel Astangu kutsehariduskeskusse, kus läheb käima Euroopa Liidu ja Eesti ühisprojekt kodukohanduseks. Lühikese telefonikõnega sai kokku lepitud, et 3.oktoobril on see tiim mul külas. Mõni asi liigub väga kiiresti. Kui sul on õnne ja sa oskad küsida. Mul on. Õnne. Veider, aga ma tõesti mõtlen nii. Siis n, Haapsalus, tundub see õnnelik olemine muidu suhteliselt ebapopulaarne olevat. Mitte kuradima keegi ei naerata, ütle ühtegi sõna või hoidku taevas, viska nalja! Tegelt ei vaata keegi otsagi. Sööklas tere/head isu soovivad vast pooled. Ok, ma ei tea ju, võib olla, et nad on valudes ja ema on surnud. Ei ole kerge kellelgi... Igatahes on mul lootust nv koju saada, sest nv mul protseduure pole, mis teeb 14-st ravipäevast kohe rasvase miinus neli. Ka esimesel päeval ei toimunud midagi, nii et tegelikult on ravi 9 päeva. Kahju ju... Haigekassa saab kirja linnukese, et inimene on saanud teenust 14 päeva, tegelikkuses aga 5 päeva sellest hoiad sa lihtsalt voodikohta kinni ja sööd... Selle viie päevaga saaks mõni inimene ehk päris ka edaspidi juba. Aga tänasesse päeva nüüd, 27.september. Kui ma eelnevalt ütlesin, et Haapsalus olid kõik kannatajanägudega siis oli ka kaks erandit. Üks oli kena noormees, kellega ma enda suureks üllatuseks oma individuaalset! (nii oli kirjas) basseinitundi jagasin :) Bassein ise oli selline suurema vanni mõõtu ja noh, ma pean teda nüüd sisuliselt oma intiimsõbraks :P Ei, ma ei kurda tegelikult, sest ta ei olnud mul teps mitte esimene mees, kellega ma vanni, või noh, basseini jagasin. Vot see esimene oli küll ehmatus. Esiteks see, et ta üldse tuli; teiseks, et tal olid ilged hülgevuntsid ning kolmandaks see, et ta oli kuiv, seega pesemata kui ta basseini tuli aga ta kompenseeris seda mingi ilge odekolonniga, mille sohvoosidirektor talle 1976ndal näärideks loosipakiga kinkis. Talle endale toodi see kuuekümnendate lõpus Tartu kaubamaja šeffide poolt. Aga jäi seisma. Onu kiituseks tuleb öelda, et tema paranes silmnähtavalt. Vbl ta lihtsalt ei tahtnud minuga rohkem basseinis olla. Üllatusega olen märkama hakanud, et kaugeltki mitte kõik ei hinda minu küpset ja rohket naiseilu :) Noh, positiivsele keskendudes- ega ma eriti vanemaks ja priskemaks ei lähe :P Üks naine jäi mulle ka Haapsalust meelde ja temaga kohtusime eile puuetega inimeste infopäeval. Astusin ligi ja ütlesin, et nüüd saame tuttavaks! Tema oli minust juba kuulnud meie Invaru poes (käisin seal oma rulaatorit järgi. See on tumepunane, suurte ratastega offroad ja tema nimi on Rebel). Küsisin seal, et kui palju võiks meil olla liikumispuudega huvilisi, kes tahaksid jõusaalis käima hakata, füsioterapeudi valvsa silma all. Sõna läkski liikuma ja ilmselt saab asjast asja. Minu poolt on kõik asi aetud ja reedel hakkab jälle pihta! Muidu lähevad päevad peamiselt igapäevase toimetamise ja hoidistamise tähe all. Kõik muidugi pere abil. Ma ei tassi ei tõsta ei tee kiireid liigutusi jne. Äh, valetan :) kodused toimetused my ass! Eelmisel nädalal oli esmaspäeval Mammu sünnipäev, neljapäeval juuksur ja teater, reedel rahvamaja pidu, laupäeval Kamalammas Rakveres. Sihuke tatsas vanainimese-elu :P Jääge moodsaks!