Kepipäev

Jeess Jeess, täna ongi see päev, kui ma sain esimest korda keppi proovida. Eile käisime ratastoolimeestega jalutamas ja noh, nii ta läks. Tegin kiisunäo pähe ja küsisin. Füsioterapeudilt. Aga see ei olnud nii hea kui küünarkark. Eilsel jalutuskäigul selgus, et jalad on mul ikka suht head, isegi ratastooli lükates sain kõndida kordades pikema maa, kui ma üldse arvasin ennast suutvat. Peamiselt on hoopis tasakaalu puudumine see, mis paneb mind seinääri pidi taaruma, kehatüvest ja kätest kaasa õõtsuma ning kiiresti väsima. Eile jättis mu vererõhk mind ka maha, nii et päris raske oli hommikul püsti püsida. Pärast kahte kohvi ja füsioteraapiat saavutasin taas tubli 115/80. Täna hommikul oli 100/80 aga enesetunne suht hea. Vist selletõttu, et arst soovitas pitsikest konjakit. Nii, et hommikused konjakijoomised saavad tõeks :) Igasugust nalja on saanud siin minuga, eks ma ikka räägin teile ka varsti. Ja jagan vanu mälestusi ka. Praegu käib fotode sorteerimine. Musid-kallid-lihapallid! Alati teie tädi Heino. PS! Just käis arst ja tuletas taas konjakit meelde:)