Kõik need kohandused ja korraldused mis on vaja teha - nendega tegelemine tundub, nagu peaks ise endale hauda kaevama ja mulla ka peale kraapima.
Selle asemel, et olla permanentselt rõõmus näiteks uute põrandate ja mulle osutatava abi üle tunnen mina hoopis niimoodi.
Jaa, ma saan ju mõistusega aru, et niimoodi mõtlemine ei ole jätkusuutlik. Ja eks ma korjan ennast kokku ka. Üllatavalt kiiresti minu kohta. Aga need mõtted ja tunded on aegajalt ikkagi olemas ja nendega pean ma hakkama saama.
"Tavaliselt, kui inimene on haige, siis tema eest hoolitsetakse. Ma olen surmahaige aga igat liigutust pean paluma mitu korda" - vot selline tunne on vahel ka... See on küll mega nõme. Kõige nõmedam. No nii hale hakkab endast. Väkk!
Selle vastu aitab, kui endale tegevust leida. On ju veel nii palju asju, mida ma saan teha ja anda ning see, kui mind nö "ilma abita“ jäetakse ei näita mitte hoolimatust, vaid seda kui tugevana teised mind näevad. No miks nad peaksid eksima :D
Ega ma siia Haapsallu tegelikult väga tulla ei tahtnud aga on hea, kui lähedased minust puhkust saavad.
Ja nüüd olen ma juba harjunud ka.
Olen praegu ka üksinda palatis. Saatusekaaslasele Kadile saagisime välja parema voodi, sellise kus saab eraldi tõsta jalgu jne. Esimesel päeval väideti, et arvuti jagab inimesed palatitesse ja vooditesse ja nemad ei saa midagi teha... Me küll lubasime, et me ei kitu arvutile ära aga ikka läks aega... Eks Kadi maksis selle eest oma enesetundega aga õnneks järgmisel päeval sai ta koha teise palatisse, kus korralik voodi. Ja kolm akent vaatega merele. Nagu kaptenisild. :)
Minu palat jällegi on koridori lõpus, seega kõndimist on rohkem kui hädasti vaja. Liigun nüüd rulaatorit abil. Tasakaal on kehv, ning korsetilihased ka, seetõttu on ülakeha muutunud tudisevaks. Tasakaalu säilitamisele see just ülearu kaasa ei aita. Vasak käsi hakkab nõrgemaks muutuma ning samuti parem jalg.
Ja siis see kõikevaldav väsimus. Ei väsi mitte käed ja jalad vaid pea. Seda ei oskagi tegelikult kirjeldada. Millegi tegemise pingutus on lihtsalt nii suur, et pea tahab lõhki minna. Ja teedki oma 20 sammu ja istud jälle. Tuleb see nüüd tasakaaluhäirest, üldisest nõrkusest või jumal teab millest...
Uus päev jälle. Äratus oli kl 6, sest see tädi, kes eile mu palatisse tuli, oli unustanud äratuse maha võtta. Jube raske rahvas on ümberringi, kõbusad, lohakad, katkiste kuuldeaparaatidega pensionärid. See oleks päris naljakas, kui see poleks nii ränk...
Eilne päev algas väga kehva enesetundega. Täna olen lihtsalt magamata. Kuigi ilm oli kaunis ja puha olid minu käed jalad nagu sült sukasääres.
Lõunal saabus tädi oma lärmaka poja ja purjus miniaga, siis algas trall peale... Ja mina võtsin ennast kokku ja tellisin takso ja käisin kinos ja restoranis. Ja keskväljaku kuuske ei lükanud ümber mina!!!
See väljaskäik oli küll hea. Filmiks oli "Matilda". Vene viimase tsaaripere lugu on mind alati paelunud.
Haapsalu kesklinn tundub väga hästi liigeldav :)
Kui tagasi tulin, siis oli palatiuks ristseliti lahti, telekas üürgas ja mutt rääkis telefoniga. Ok, kell ei olnud ju palju veel, mõtlesin et metsaline taltub. Aga ei.
Sorry, lähedased, nüüd on kindel, et hooldekottu ma küll ei lähe.
Juba käis ka arst palatist läbi, küsis, kuidas läheb. Ütlesin, et halvasti ja küsisin, et kas neil tasulisi palateid on. Jooksis minema, üleõla ütles, et pöörduksin vanemõe poole aga väga varianti pole.
Väga tahaks koju.
Selle asemel, et olla permanentselt rõõmus näiteks uute põrandate ja mulle osutatava abi üle tunnen mina hoopis niimoodi.
Jaa, ma saan ju mõistusega aru, et niimoodi mõtlemine ei ole jätkusuutlik. Ja eks ma korjan ennast kokku ka. Üllatavalt kiiresti minu kohta. Aga need mõtted ja tunded on aegajalt ikkagi olemas ja nendega pean ma hakkama saama.
"Tavaliselt, kui inimene on haige, siis tema eest hoolitsetakse. Ma olen surmahaige aga igat liigutust pean paluma mitu korda" - vot selline tunne on vahel ka... See on küll mega nõme. Kõige nõmedam. No nii hale hakkab endast. Väkk!
Selle vastu aitab, kui endale tegevust leida. On ju veel nii palju asju, mida ma saan teha ja anda ning see, kui mind nö "ilma abita“ jäetakse ei näita mitte hoolimatust, vaid seda kui tugevana teised mind näevad. No miks nad peaksid eksima :D
Ega ma siia Haapsallu tegelikult väga tulla ei tahtnud aga on hea, kui lähedased minust puhkust saavad.
Ja nüüd olen ma juba harjunud ka.
Olen praegu ka üksinda palatis. Saatusekaaslasele Kadile saagisime välja parema voodi, sellise kus saab eraldi tõsta jalgu jne. Esimesel päeval väideti, et arvuti jagab inimesed palatitesse ja vooditesse ja nemad ei saa midagi teha... Me küll lubasime, et me ei kitu arvutile ära aga ikka läks aega... Eks Kadi maksis selle eest oma enesetundega aga õnneks järgmisel päeval sai ta koha teise palatisse, kus korralik voodi. Ja kolm akent vaatega merele. Nagu kaptenisild. :)
Minu palat jällegi on koridori lõpus, seega kõndimist on rohkem kui hädasti vaja. Liigun nüüd rulaatorit abil. Tasakaal on kehv, ning korsetilihased ka, seetõttu on ülakeha muutunud tudisevaks. Tasakaalu säilitamisele see just ülearu kaasa ei aita. Vasak käsi hakkab nõrgemaks muutuma ning samuti parem jalg.
Ja siis see kõikevaldav väsimus. Ei väsi mitte käed ja jalad vaid pea. Seda ei oskagi tegelikult kirjeldada. Millegi tegemise pingutus on lihtsalt nii suur, et pea tahab lõhki minna. Ja teedki oma 20 sammu ja istud jälle. Tuleb see nüüd tasakaaluhäirest, üldisest nõrkusest või jumal teab millest...
Uus päev jälle. Äratus oli kl 6, sest see tädi, kes eile mu palatisse tuli, oli unustanud äratuse maha võtta. Jube raske rahvas on ümberringi, kõbusad, lohakad, katkiste kuuldeaparaatidega pensionärid. See oleks päris naljakas, kui see poleks nii ränk...
Eilne päev algas väga kehva enesetundega. Täna olen lihtsalt magamata. Kuigi ilm oli kaunis ja puha olid minu käed jalad nagu sült sukasääres.
Lõunal saabus tädi oma lärmaka poja ja purjus miniaga, siis algas trall peale... Ja mina võtsin ennast kokku ja tellisin takso ja käisin kinos ja restoranis. Ja keskväljaku kuuske ei lükanud ümber mina!!!
See väljaskäik oli küll hea. Filmiks oli "Matilda". Vene viimase tsaaripere lugu on mind alati paelunud.
Haapsalu kesklinn tundub väga hästi liigeldav :)
Kui tagasi tulin, siis oli palatiuks ristseliti lahti, telekas üürgas ja mutt rääkis telefoniga. Ok, kell ei olnud ju palju veel, mõtlesin et metsaline taltub. Aga ei.
Sorry, lähedased, nüüd on kindel, et hooldekottu ma küll ei lähe.
Juba käis ka arst palatist läbi, küsis, kuidas läheb. Ütlesin, et halvasti ja küsisin, et kas neil tasulisi palateid on. Jooksis minema, üleõla ütles, et pöörduksin vanemõe poole aga väga varianti pole.
Väga tahaks koju.
