Ja head uut aastat, juhul kui seda täna enam soovida sobib. No peab sobima, kuigi mulle ei ole isegi mullune jõulutunne veel kohale jõudnud, mis siis veel aastavahetusest rääkida.
Olen mina nüüd juba neljandat päeva Haapsalus. Suht kindlalt võin öelda, et kui mu kodu praegu üleskaevatud poleks, siis oleksin juba kodus tagasi.
Koduke näeb välja nii:
Olen mina nüüd juba neljandat päeva Haapsalus. Suht kindlalt võin öelda, et kui mu kodu praegu üleskaevatud poleks, siis oleksin juba kodus tagasi.
Koduke näeb välja nii:
Vannitoa kaevandus on veel sügavam. Otsustasin veel enne surma rikkaks saada. Maavarade kaevandamisega siis, nagu näha juuresolevalt pildilt.
Aga et miks ma siis ometigi siit toredast Haapsalust koju tahan ja miks on postituse selline pealkiri?
No vot, asi on kannatuses. Selgub, et mul pole seda:P
Või noh, oleme ausad, olin ju ennegi "juba eile oli vaja!" tüüpi inimene.
Nüüd seda enam. Füüsiline aeglus seab omad raamid ja noh, ega seda aega väga priisata polegi :P
See, miks nüüd selle kannatusega ikka täitsa perse majas on, on nutt.
See kohe lihtsalt täitsa ise tuleb. Babahh on kraanid ühtäkki lahti ja nii ongi. See, et ma kodus pillin, see on kökimöki ja võib öelda, et kõik on sellega juba harjunud. Hoopis teine asi on seda aga avalikus kohas teha. Ja pealtnäha tühistel põhjustel. Proovige ise järgi, kui te mind ei usu :P
Oh effing blogi... Ta krutib pidevalt seaded ära ja ma ei suuda neid telefonis korda panna!
Niisiis sellest, et nutt on platsis iga väiksemagi vääratuse peale.
Teate, tegelikult ma ei tahagi sellest praegu rääkida... Niipalju muid asju tuli peale, palju toredamaid teemasid ja... Räägime sellest mõni teine kord, kui nutt ise ka kohal on. Kaua seda oodata ei tule, see on kindel!
A kolme karu kohvik tuli siinsest sööklast. Siin on nimelt kolm eri kõrgusega lauda. Sööklatädi tahab, et lamajad sööksid püsti selle kõige kõrgema taga; kahemeetrised mehed peavad istuma selle lastelaua taga ja need kes liikuda ei jaksa (nagu mina oma rulaatoriga) võiksid süüa madalate laudade all põrandalt. Sest tema on katnud sinna! Muidugi ma hakkasin karjuma ja nutma. Ja jäin söömata. Sest aega enam polnud, pidin kiirustama füsioteraapiasse ja basseini.
Ja kuna seal sööklas on kolm erisuuruses lauda ja muud head kohvikunimed nagu "Hullumaja puhvet" ja "Inno ja Irja kohvik" on võetud, siis saigi selle absurdi nimi selline.
Aga pärast sai ikka korda. Ja söögid on siin ausad.
Täna olen ma aga mõtlema hakanud, et tuleb ilmselt veel üks sünnipäev pidada... Kuna Halavere küla para- ja eriolümpiamängud said peetud aastal 2014... siis ongi aeg jälle küps.
Aga seekord tõesti ainult tugevatele. Ja huumorimeelt peaks hakkama nüüd ja kohe treenima.
Seniks - jääge moodsaks, mu noored sõbrad!
