Meil ei lähe hästi. Me ei sobi.
Veel hiljaaegu ei saanud ma aru, miks alsi diagnoosiga inimesed ometi omaette hoiavad, kui teiste inimeste abi, toetus jne neile ja nende lähedastele nii olulised on. Näh, tänaseks olen jälle targem. Tore! Kahju vaid, et see tarkus nii tasapisi ja valulikult peab tulema...
Okei, see sobimatus hõlmab peamiselt ikka võõraid inimesi. Omadega on veel hästi. Aga natuke väiksemates annustes palun :)
Kes oleks osanud arvata, et minu sõnavarra ilmuvad "rahu", "vaikus" ja "privaatsus"?
Algse plaani järgi pidin Haapsalus olema laupäevani. Kokku lausa 11 päeva. Esmaspäeval aga, pärast äärmiselt ebaõnnestunud ööd, tahtsin juba väga koju. Olekski läinud aga mulle tuli meelde, et kodus on remont. (Magama jäin kl 1, kell 4 ärkasin selle peale, et keegi rammis mu voodit ratastooliga ning juba kell 6 helises naabri äratus. Ta küll pani selle kinni ja norskas edasi. Mina ilmselgelt mitte) Hommikuses füsioteraapias olin ma nutta löristav, tatti tilkuv ja värisev käkk.
Basseinis ei pidanud ma terapeudile midagi ütlema. Ta küsis kohe, et kas ma tahaksin täna niisama sulistada. Ma küsisin, et ega tal maski ja toru pole. Et ma lebaksin oma pool tundi basseini põhjas rahus ja vaikuses.
Tegelusterapeudiga tegime sõrmede pigistusjõu teste. Need läksid väga halvasti mõlemal käel. Seda ma varem ei teadnud, et nii on.
No ja psühholoogi juurde jõudes olin ma juba täielik vare.
Vaatamata (või just tänu?) sellele õnnestus mul kõigilt terapeutidelt saada lubadus, et nad kirjutavad väikese jutu alsist, just oma ameti seisukohast.
Õhtuks leiti mulle tühi palat. Magasin nagu lapsuke! Hommikul olin puhanud, tegus ja tubli! Lõunaks olid palatis 2 uut naist ja selle ühise pooltunni jooksul oli mulle selge, et nüüd lähen ma küll ära. Läksingi.
Olen Tallinnas Anna-Stiina juures praegu. Homme saan koju.
See, kes inimesi ei talu, ei ole mina. See on see haigus. See osa minust, mis on terve, see naerab kõigi nende pisiasjade ja sekelduste üle. Kahjuks see osa minust ei paista välja. Vist.
Või kui, siis ainult väga teraselt silmale. Minu terapeudid tunduvad mind hindavad väga tubliks.
Ma ei tea, vbl oleks aeg hakata võtma rahusteid ja antidepressante? Aga võibolla oleks meil kõigil aeg teiste inimestega arvestama hakata? :D
Juba tuli mulle ja Kadile ka uus kutse Haapsallu. Jaanuaris 2019 :D
Naersime, et ei tea, kas tulevad üles kaevama :D
Hea asi kogu selle kurnava kogemuse juures oli kogu terapeutide tiim!
Imelised inimesed.
Teine asi veel - hooldekodusse küll ei taha. Või noh, kui siis tõesti surema. Nagu see paljudel juhtudel ju lähebki.
Ja ma saan väga hästi aru, miks
Palun jälle vabandust kõige selle masendava hala pärast. Hakkan sellega nüüd ühele poole saama ka.
Vaadake ilusat, rahustavat pilti ka.
Autoriks Andreas Franke
