Eile jagasin fb-s üht ahelkirja, ilus, valus ja siiralt kirjutatud tekst oli. Väga pikk fb kohta. Sellest, kui üksi on vähiga kokku puutuvad inimesed oma murede ja hädadega. Ja palve oli lõpus, et seda postitust võiks jagada.
Muidugi jagan, kui sõber palub. Aitan ka laipa peita kui vaja. Sest minu sõpradel on alati õigus. Isegi kui neil ei ole :P
Jagan siis ka, kui vanaema kassil on parasjagu sünnipäev, vihma sajab, üldse ei viitsi, jube kiire on (loe: see pole minu prioriteet).
Reaktsioone postituse jagamisele oli igasuguseid, inimesed kukkusid ennast kohati õigustama, et miks nad ei jaga jne, aga mind hakkas häirima (ja panin selle postituse nüüd ka privaatseks) hoopis see, et kommentaarium muutus lõpuks üsna minu keskseks.
Deem, see lugu ei olnud minust. Pole ma mingi Vabariigi esipatsient ja ei ole vaja seda minu haigust nüüd ülearu traagiliselt ka võtta (ja selle käigus mulle veel vähki ka installeerida :P). Pole ma ainus ega esimene ega kahjuks ka mitte viimane. Te näete ja kuulete ja loete, et ma veeren veel ringi ja viskan nalja ja jumal paraku, olen rohkem elulusti täis ja sõpradest ümbritsetud kui paljud terved inimesed. On palju kehvemas olukorras inimesi meie ümber.
Üks huvitav mõte oli, mis läbi käis ka mitmest kommentaariumist, et ei saa seda postitust jagada, sest see annab vähile jõudu. Aaa... Ookei. Ma ei tea, mis religioon see on, aga pisut nagu avas eestlaste vaikides kannatamise ülistamise tagamaid.
Aitamisest rääkides (see on nüüd puhtalt minu seisukoht) - inimeste hing on niigi hell, ei ole vaja teda solgutada mingi ebamäärase huina-muinaga. Soiguda midagi lootusest ja sellest, et peaks kohe kokku saama ja lobisema jne.
Kui sa tahad toeks olla, siis jumal küll, tule rohi lillepeenart või käi poes või kammi mu koer ära. Küll selle käigus jõuab lobiseda ka.
Või veel parem - räägi, kuidas sul endal läheb! Võib olla te imestate, aga see tõesti huvitab mind :D
Ja ma tean ju nagunii, et fb ei ole päris elu, see on ajaviite; kiire, pealiskaudse info ja kassipiltide koht.
Kui asi natukenegi päriselu moodi hakkab minema, siis on kõigil vesi ahjus. FB on tänapäevane muinasjuturaamat ja hurraa, et ta olemas on :)
Aga, kui nüüd vähihaiguse jutu juurde tagasi tulla, siis (ja selle mõtte korjasin ma üles perekoolist, mis on muidu üks psühhiaatriakliiniku filiaal) - mis te arvate, kui mobiiltelefonide arendamisse suunatud raha oleks suunatud ravimiuuringutesse.... Kas siis oleks ravimatutel haigustel lõpp?
Kas te oleksite valmis mobiiltelefonist loobuma?
Eile oli üldse üks imelik päev.
Hommikul jagas Keiti Vilms luuletust instagrammis, autorit ei tea.
Ja pärast tuli see fb teema.
Aga üks mega kihvt uudis tuli ka ja sellest saab juba varsti avalikult rääkida. Jee jee!
Muidugi jagan, kui sõber palub. Aitan ka laipa peita kui vaja. Sest minu sõpradel on alati õigus. Isegi kui neil ei ole :P
Jagan siis ka, kui vanaema kassil on parasjagu sünnipäev, vihma sajab, üldse ei viitsi, jube kiire on (loe: see pole minu prioriteet).
Reaktsioone postituse jagamisele oli igasuguseid, inimesed kukkusid ennast kohati õigustama, et miks nad ei jaga jne, aga mind hakkas häirima (ja panin selle postituse nüüd ka privaatseks) hoopis see, et kommentaarium muutus lõpuks üsna minu keskseks.
Deem, see lugu ei olnud minust. Pole ma mingi Vabariigi esipatsient ja ei ole vaja seda minu haigust nüüd ülearu traagiliselt ka võtta (ja selle käigus mulle veel vähki ka installeerida :P). Pole ma ainus ega esimene ega kahjuks ka mitte viimane. Te näete ja kuulete ja loete, et ma veeren veel ringi ja viskan nalja ja jumal paraku, olen rohkem elulusti täis ja sõpradest ümbritsetud kui paljud terved inimesed. On palju kehvemas olukorras inimesi meie ümber.
Üks huvitav mõte oli, mis läbi käis ka mitmest kommentaariumist, et ei saa seda postitust jagada, sest see annab vähile jõudu. Aaa... Ookei. Ma ei tea, mis religioon see on, aga pisut nagu avas eestlaste vaikides kannatamise ülistamise tagamaid.
Aitamisest rääkides (see on nüüd puhtalt minu seisukoht) - inimeste hing on niigi hell, ei ole vaja teda solgutada mingi ebamäärase huina-muinaga. Soiguda midagi lootusest ja sellest, et peaks kohe kokku saama ja lobisema jne.
Kui sa tahad toeks olla, siis jumal küll, tule rohi lillepeenart või käi poes või kammi mu koer ära. Küll selle käigus jõuab lobiseda ka.
Või veel parem - räägi, kuidas sul endal läheb! Võib olla te imestate, aga see tõesti huvitab mind :D
Ja ma tean ju nagunii, et fb ei ole päris elu, see on ajaviite; kiire, pealiskaudse info ja kassipiltide koht.
Kui asi natukenegi päriselu moodi hakkab minema, siis on kõigil vesi ahjus. FB on tänapäevane muinasjuturaamat ja hurraa, et ta olemas on :)
Aga, kui nüüd vähihaiguse jutu juurde tagasi tulla, siis (ja selle mõtte korjasin ma üles perekoolist, mis on muidu üks psühhiaatriakliiniku filiaal) - mis te arvate, kui mobiiltelefonide arendamisse suunatud raha oleks suunatud ravimiuuringutesse.... Kas siis oleks ravimatutel haigustel lõpp?
Kas te oleksite valmis mobiiltelefonist loobuma?
Eile oli üldse üks imelik päev.
Hommikul jagas Keiti Vilms luuletust instagrammis, autorit ei tea.
Ja pärast tuli see fb teema.
Aga üks mega kihvt uudis tuli ka ja sellest saab juba varsti avalikult rääkida. Jee jee!
