Pealkirjas nimetatud on minu uued ratastoolid. Punane Vermeiren on elektriline ja Sinine on poolaktiivratastool, oluliselt kergem ja liikuvam ja ergonoomilisem, kui eelmine, kõige tavalisem, mis minu kasutuses oli.
Nimed tulid väga lihtsalt, esimene sõit elektriratastooliga pani pea ringi käima - eks ta ju natuke loksutab maastikul ning see koos tasakaaluhäirega on huvitav kombo. Nagu mu lemmikkokteil :)
No ja kui elektriliselt maha tuled ja jälle omal jõul rügama hakkad, siis ongi nagu argipäev. Värvitoonid ka klapivad :)
Täna saabusid! Arusaadavalt olen väga elevil, sest enam ei ole ma teiste lükata - tõmmata (ja ega maastikul keegi peale Janeki niikuinii ei jaksanud) ning istumise mugavus ja võimalus ise oma trajektoori valida ja metsa alla minna ja... Oh, nagu oleks jalad alla saanud :)
Miks mul kahte vaja on?
Elektriline ei käi kokku, kaalub 130 kg ning vajab eritransporti. Vallas on küll buss olemas, aga mul on juba selle mõne kuuga tunne tekkinud, et parem kui ma vallatöötajaid selles küsimuses liigselt ei tülita.
Invaliid peaks ikka taltsalt tõvevoodikeses lebama, mitte mööda ilma ringi rallima...
Iga kord kui ma mingit halvakspanu või ka pelgalt imestust tajun, siis tahaks kiunatada, et kannatage ära, see ei kesta kaua! Aga ma ei kiunata :) sest sellel võivad olla tagajärjed.
Selgub aga, et vingumine on edasiviiv jõud...
Korraks kiunatasin fbs, et ei saa oma pesamuna lõpuaktusele, meie koolil on megalt treppe. Laps ise oli käinud koolis küsimas, et kas ja kuidas oleks ikka võimalik või ehk live videogi, aga kõik jäi kuidagi ebamääraseks ja leigeks. Ja ega ma ülearu traagiliselt seda võtnudki. Kui ma oma diagnoosi sain, siis mõtlesin küll, et antaks mulle niipaljugi enam-vähem normaalset aega, et Leenu põhikooli saaks rahus ära lõpetada, mul on tema hariduse osas ju alati suured ootused ja lootused olnud... Võib vist öelda, et nüüd on sellega ok. 2 eksamit veel. Eesti keel oli ilusti 5.
No ja kui ma Fbs kiunusin, et viidagu mu lapsele lilli, siis üks armas noor naine kirjutas hoopis Rakvere linnapeale, et vot nii ja naa ja nüüd tundub, et on leitud lahendus ja ma saan need lilled ise viia. Et leiti mingi trepironija vms.
Ok, natuke ebamugav on nüüd see ekstra tähelepanu, aga teate mis - hurraa! Ma saan oma lapse lõpuaktust näha!
Kui ma ise (alles mõni aasta tagasi :D) sealsamas põhikooli lõpetasin, siis sain ma ise lausa lõpukõnegi pidada.
Ja ehk on natuke ikkagi kasu ka teistele, et nagu eeskuju vms :D
Igatahes on suur vedamine, et ma praegu ennast veel niipalju püsti hoida suudan, et sel suvel saan tavatooliga ja oma autoga ringi sõita.
Aga muidu - patt oleks vinguda, sest esimesest mõttest, et ehk pean ajama hakkama neid elektrilise ratastooli asju, on möödas vaid 3 kuud. 3 kuud tagasi istusin ma üleüldse esimest korda ratastooli. Rulaatorigi võtsin tubasele kasutusele alles jaanuaris. Kiire on see allakäik olnud küll. Vasak käsi on üsna äpu juba. Loodan, et parem veel kestab, kuigi täna oli biitseps kuidagi väga teistmoodi imelik.
Näolihased on niipalju nõrgemad, et suuri suutäisi ma mäluda ei jaksa. Kõne on viletsam. Kui ma haigutan, siis on suur oht, et mu lõualuu läheb paigast ära... Ma ei tea, mis siis saab, kas ma jaksan endale ikka lajatada, et paika läheks või taon pead vastu seina või passin niisama lõug ripakil ja suu paksult kärbseid täis... Iuuu! Neelamine on ok ja hingamine ka, aga kui ma naerma purskama, siis on tunne nagu püüaks katkist õhupalli täis puhuda. Õhk kaob kuskile ära.
Aga, mine perse, ALS, ma ei kavatse sulle rohkem tähelepanu pöörata praegu. Mitte täna. Mitte veel.
Mul on uus punane edev tool, millega ma saan metsas sõita, Janek niitis oma metsateed kõik ära ja ma saan isegi natuke oma peenrakaste rohida ja ma saan Leenu lõpupeole ja Käsmu liikumispuuetega inimeste suvelaagrisse ja Rootsi kruiisile sünnipäeval ja oh, elu on ilus!
Jääge moodsaks, eks! 😉
Nimed tulid väga lihtsalt, esimene sõit elektriratastooliga pani pea ringi käima - eks ta ju natuke loksutab maastikul ning see koos tasakaaluhäirega on huvitav kombo. Nagu mu lemmikkokteil :)
No ja kui elektriliselt maha tuled ja jälle omal jõul rügama hakkad, siis ongi nagu argipäev. Värvitoonid ka klapivad :)
Täna saabusid! Arusaadavalt olen väga elevil, sest enam ei ole ma teiste lükata - tõmmata (ja ega maastikul keegi peale Janeki niikuinii ei jaksanud) ning istumise mugavus ja võimalus ise oma trajektoori valida ja metsa alla minna ja... Oh, nagu oleks jalad alla saanud :)
Miks mul kahte vaja on?
Elektriline ei käi kokku, kaalub 130 kg ning vajab eritransporti. Vallas on küll buss olemas, aga mul on juba selle mõne kuuga tunne tekkinud, et parem kui ma vallatöötajaid selles küsimuses liigselt ei tülita.
Invaliid peaks ikka taltsalt tõvevoodikeses lebama, mitte mööda ilma ringi rallima...
Iga kord kui ma mingit halvakspanu või ka pelgalt imestust tajun, siis tahaks kiunatada, et kannatage ära, see ei kesta kaua! Aga ma ei kiunata :) sest sellel võivad olla tagajärjed.
Selgub aga, et vingumine on edasiviiv jõud...
Korraks kiunatasin fbs, et ei saa oma pesamuna lõpuaktusele, meie koolil on megalt treppe. Laps ise oli käinud koolis küsimas, et kas ja kuidas oleks ikka võimalik või ehk live videogi, aga kõik jäi kuidagi ebamääraseks ja leigeks. Ja ega ma ülearu traagiliselt seda võtnudki. Kui ma oma diagnoosi sain, siis mõtlesin küll, et antaks mulle niipaljugi enam-vähem normaalset aega, et Leenu põhikooli saaks rahus ära lõpetada, mul on tema hariduse osas ju alati suured ootused ja lootused olnud... Võib vist öelda, et nüüd on sellega ok. 2 eksamit veel. Eesti keel oli ilusti 5.
No ja kui ma Fbs kiunusin, et viidagu mu lapsele lilli, siis üks armas noor naine kirjutas hoopis Rakvere linnapeale, et vot nii ja naa ja nüüd tundub, et on leitud lahendus ja ma saan need lilled ise viia. Et leiti mingi trepironija vms.
Ok, natuke ebamugav on nüüd see ekstra tähelepanu, aga teate mis - hurraa! Ma saan oma lapse lõpuaktust näha!
Kui ma ise (alles mõni aasta tagasi :D) sealsamas põhikooli lõpetasin, siis sain ma ise lausa lõpukõnegi pidada.
Ja ehk on natuke ikkagi kasu ka teistele, et nagu eeskuju vms :D
Igatahes on suur vedamine, et ma praegu ennast veel niipalju püsti hoida suudan, et sel suvel saan tavatooliga ja oma autoga ringi sõita.
Aga muidu - patt oleks vinguda, sest esimesest mõttest, et ehk pean ajama hakkama neid elektrilise ratastooli asju, on möödas vaid 3 kuud. 3 kuud tagasi istusin ma üleüldse esimest korda ratastooli. Rulaatorigi võtsin tubasele kasutusele alles jaanuaris. Kiire on see allakäik olnud küll. Vasak käsi on üsna äpu juba. Loodan, et parem veel kestab, kuigi täna oli biitseps kuidagi väga teistmoodi imelik.
Näolihased on niipalju nõrgemad, et suuri suutäisi ma mäluda ei jaksa. Kõne on viletsam. Kui ma haigutan, siis on suur oht, et mu lõualuu läheb paigast ära... Ma ei tea, mis siis saab, kas ma jaksan endale ikka lajatada, et paika läheks või taon pead vastu seina või passin niisama lõug ripakil ja suu paksult kärbseid täis... Iuuu! Neelamine on ok ja hingamine ka, aga kui ma naerma purskama, siis on tunne nagu püüaks katkist õhupalli täis puhuda. Õhk kaob kuskile ära.
Aga, mine perse, ALS, ma ei kavatse sulle rohkem tähelepanu pöörata praegu. Mitte täna. Mitte veel.
Mul on uus punane edev tool, millega ma saan metsas sõita, Janek niitis oma metsateed kõik ära ja ma saan isegi natuke oma peenrakaste rohida ja ma saan Leenu lõpupeole ja Käsmu liikumispuuetega inimeste suvelaagrisse ja Rootsi kruiisile sünnipäeval ja oh, elu on ilus!
Jääge moodsaks, eks! 😉
