Hei sõbrakesed.
Ma olen kodus tagasi. Ma ei julge isegi öelda, et lõpuks või, et selleks korraks. Sest ma kogesin nende 10-ne päevaga taas, et kui asjad on kehvemast veel kehvemaks läinud, siis hakkab see tsükkel ennast ise taastootma. Aga ma kogesin ka seda, et ma olen ikka veel väga... ee... kiiresti taastuv.
Neljapäeval kirjutati mind minu suureks ja hirmutavaks üllatuseks haiglast välja ja ma sõitsin koos Janeki ja tema sugulastega otse Tallinnasse Merineitsisse õhtusöögile ja kabareed vaatama. Olin seda showd (Forever Young) juba ka varem näinud, aga menüü on uus ja noh, Kalle Sepp :P
Ja minu esmasündinu on seal peakelner.
Janek ütles, et meil on ilmselt geenides oskus tähtis välja näha :) See on tema viis komplimente teha. Et natuke nagu naeruvääristav ja näeb välja nagu oleks, mitte, et oleme ka päriselt :D
Samas ütleb Janek, kui ma härdaks lähen ja ütlen, et ma ei tea, mis ma ilma temata teeksin, et ilmselt sedasama, aga kellegi teisega :D
Merineitsis olid toit, teenindus ja show fantastilised. Eriti muidugi teenindus, tundsin ennast tõelise VIP-na. Kuigi ürgväsinud, nautisin ma õhtut ja selline glämmihõnguline poputamine kulus väga ära. Kahjuks ei olnud ma ise just parimas vormis, kõik plaanitud iluprotseduurid ja mukkimine jäid tõvevoodikeses lebamise tõttu ära.
Aga siin me Kallega oleme :D
Road valisin osalt ka selle põhjal, et neid oleks võimalik süüa ühe käe abil. Sõin põdratartari (Hiiumaa põdra, sest Saaremaal olla Bämbid nii ülbeks läinud, et tõrjuvad juba põdrad välja).
Väga maitsvad olid ka põldmarja ketšup ja karulauguaioli. Mulle üldse mitte iseloomulikult nautisin väga ka suurt lisandivalikut kergelt marineeritud aedviljade näol. Rakvere haigla toit ei sisalda vist üldse ühtegi vitamiini, ehkki täidab kõhtu ja on meelelahutuslikult väga nostalgiline: muna-pekikaste, makaronid rasvase hakklihaga, ilma salatita, karamellkissell, kompott kuivatatud puuviljadest, leivavaht.
Andestage see kohatu kõrvalepõige :)
Pisut müramist oli peediga, sest see serveeritakse meetrise lindina :D
Pearoaks valisin Black Anguse antrekoodi kartulipüreega. See oli tõhus kõhutäide, kõike ma süüa ei jaksanudki. Bordelaise'i kaste oli minu jaoks pisut soolane, aga see ilmselt tundus nii kontrastist haiglatoiduga.
Arvasin, et magustoitu ma küll ei jaksa, aga noh, ma olen ju tugev :D Ja see oli nii hea!
Metsmaasikamaitse puuviljasalatis, semifreddo kohvimaitse.... mmm. Ja roogade presentatsioon! Palju rõhku on pandud roogade värvigammale. Seetõttu ei vingu ma ka magustoidu valge šokolaadi kallal, mis mulle üldse ei maitse (kuigi nad võiksid ju tumeda šokolaadi valgega katta :P) . Ja mul on hea meel, et lilled on moes. Kõik oli nendega kaunistatud. Mul on hea meel, et sain ka ise lilledega lustida Angelica Uudekülli käe all Peipsimaa maitsete aasta õhtusöögi valmistamisel Alatskivi lossis.
Öko-šmökole pannakse ka rõhku. Kokteilikaardil on armsalt kirjas, et nad serveerivad kõrre vaid küsimisel.
Samas, uus speššalkoktail serveeritakse lausa kahe kõrrega. Soovitaksin need kindlasti asendada pilliroost kõrtega. Kuigi see tõstaks hinda, oleks mängu ilu ja planeedi tervis seda väärt. See kokteil ise on väga vaatemänguline ja kindlasti ka ülihea. Ma ise kahjuks seekord proovimist lubada ei saanud antibiootikumide tõttu. Aga see-eest serveeriti mulle väga head alkoholivaba kokteili.
Kui keegi soovib mulle rõõmu teha, siis ma olen juba valmis uuesti minema :)
Siinkohal soovingi kõigile kaunist jõulukuud!
Edasi loevad vaid tugevad, sest juttu tuleb bakteritest, ALS-ist ja invavetsudest.
Panen aga kôigile südamele, et kui teie lähedane satub raskes seisundis haiglasse, siis ärge jätke teda järelvalveta! Iga päev hoidke silma peal!
Ja palun ärge hoidke tervisliku seisundi kirjeldamisel kaebustega tagasi. Mulle on minu suur valutaluvus ja naiivne mõte, et meedikutele läheb su füüsiline valu ja ebamugavus korda, mitu korda kurjalt kätte maksnud.
***
Pimesoole operatsioon ei ole ju iseenesest mingi tuumafüüsika, isegi kui ta on mädane jne. Ma võin ausalt öelda, et selle opi ja tüsistuste pärast ma ei muretsenudki. Ka siis mitte, kui haavas oli põletik(pseudomonas aeruginosa 4+), esimene antibiootikum sellele bakterile oi mõjunud, teine tekitas mulle elu esimese allergilise reaktsiooni ja kolmas keeras sisikonna korralikult segi.
Ma muretsesin ikka ja ainult selle pärast, kas ma saan tagasi selle jõuräbala, mis mul enne haiglatralli oli. ALS-iga on nii, et "if You don't use it, You lose it". Sellest ka see pidev füsioteraapia vajadus, mida mina kahjuks ei saa. Sest meil ei ole piisavalt füsioterapeute. Ja riik ja meditsiinisüsteem täiesti ilmselt ei pea alsikaid kulutõhusateks, et vajalikku abi organiseerida. Aasta lõpp ka veel, haigekassal rahad otsas, arstidel on karmid käsud iga senti kokku hoida. Raha puudumisega saab minu loo puhul seletada nii seda, et mind Rakveres kohe uuringule ei saadetud ja terve öö vaevelda lasti; seda, et Tartu keeldus mind üldse vastu võtmast; et Tallinn mind ilmselgelt tüsistunud haavaga juba järgmisel päeval Rakverre tagasi tähtis saata (aga saatis alles teisel päeval, sest enne polnud tranporti) ; transpordi ebainimlikku korraldust; seda, et Rakveres nägin ma arsti alle neljandal päeval; seda, et Rakvere haiglas ei ole toimivat invavetsu. See üks, mis vaid külastusaegadel kättesaadav on, on ilmselgelt linnukese pärast tehtud ja üksinda ei saaks ma seal kunagi hakkama. Selgituseks võin öelda, et ega mul kodus, väga väikeses tualettruumis ei ole mingeid ulmelisi kohandusi - vaid potikõrgendus ja seinal sobival kõrgusel käsipuu.
Esimesel õhtul (reedel, 2 päeva pärast opi) kui Janek mulle ratastooli tõi, ei jaksanud ma iseseisvalt õieti voodiserval istudagi. Janek sisuliselt tõstis mu tooli. Hea uudis on see, et ma siiski taastun. Opihaavad muidugi segavad veel, aga see on tõepoolest köki-möki.
Mis ei ole köki-möki ja ei taastu, on raskem opijärgne hingamine ja näolihaste nõrkus. See tähendab seda, et ma väsin toitu mäludes ja ma ei saa naerda ega naeratada. Pean peegli ees endaga nüüd tõsiselt tõtt vaatama, et midagi välja mõelda. Ei taha oma grimassidega inimesi hirmutada.
Esmaspäeval lähen Rakverre haavu näitama ja niite eemaldama. Õnneks oli arst nii kena, et kutsus mu seda tegema haiglasse, mitte ei saatnud perearstile. Tal on mingigi ülevaade minu haigusloost.
Ja ma saan siis osakonda tordi viia. Sest pärast seda ühte karjumist Rakverre tagasi tulekul, oli kõik personalipoolne kohtlemine hea. Hooldajate poolt isegi väga hea. Ja me ei saagi teada, kas nad ongi nii toredad või hirmutasin ma nad ära sellega, et esimesel karjujal kohe pea otsast ära hammustasin :P
Veelkord Viru hotelli juurde tagasi tulles -
invavets on neil lukus. Kirjaga, et ainult hotelli külalistele. Tundsin ennast seal uksetaga tõelise soovimatu narkomaanist asotsiaalina. Huvitav, kas neid satub sinna tihti?
Ja liftidele on õhtul 2.korrus blokeeritud. Sain välja pärast pikka ootamist mööda mingit teenindusurgu koos turvamehe (ja natukese seintega). Tulekahju puhul see variant hästi ei toimiks...Turvamees püüdis minuga rääkida inglise keeles. Eks seegi ole märgiline. Eestlane ju ometi ei kolistaks ratastooliga südaöösel mööda lõbustusasutusi!
Aga tsau praegu!
Ja palun vabandust nende käest, kes vahepeal kartsid, et nüüd ongi kõik.
Vara veel! :D
Ma olen kodus tagasi. Ma ei julge isegi öelda, et lõpuks või, et selleks korraks. Sest ma kogesin nende 10-ne päevaga taas, et kui asjad on kehvemast veel kehvemaks läinud, siis hakkab see tsükkel ennast ise taastootma. Aga ma kogesin ka seda, et ma olen ikka veel väga... ee... kiiresti taastuv.
Neljapäeval kirjutati mind minu suureks ja hirmutavaks üllatuseks haiglast välja ja ma sõitsin koos Janeki ja tema sugulastega otse Tallinnasse Merineitsisse õhtusöögile ja kabareed vaatama. Olin seda showd (Forever Young) juba ka varem näinud, aga menüü on uus ja noh, Kalle Sepp :P
Ja minu esmasündinu on seal peakelner.
Janek ütles, et meil on ilmselt geenides oskus tähtis välja näha :) See on tema viis komplimente teha. Et natuke nagu naeruvääristav ja näeb välja nagu oleks, mitte, et oleme ka päriselt :D
Samas ütleb Janek, kui ma härdaks lähen ja ütlen, et ma ei tea, mis ma ilma temata teeksin, et ilmselt sedasama, aga kellegi teisega :D
Merineitsis olid toit, teenindus ja show fantastilised. Eriti muidugi teenindus, tundsin ennast tõelise VIP-na. Kuigi ürgväsinud, nautisin ma õhtut ja selline glämmihõnguline poputamine kulus väga ära. Kahjuks ei olnud ma ise just parimas vormis, kõik plaanitud iluprotseduurid ja mukkimine jäid tõvevoodikeses lebamise tõttu ära.
Aga siin me Kallega oleme :D
Road valisin osalt ka selle põhjal, et neid oleks võimalik süüa ühe käe abil. Sõin põdratartari (Hiiumaa põdra, sest Saaremaal olla Bämbid nii ülbeks läinud, et tõrjuvad juba põdrad välja).
Väga maitsvad olid ka põldmarja ketšup ja karulauguaioli. Mulle üldse mitte iseloomulikult nautisin väga ka suurt lisandivalikut kergelt marineeritud aedviljade näol. Rakvere haigla toit ei sisalda vist üldse ühtegi vitamiini, ehkki täidab kõhtu ja on meelelahutuslikult väga nostalgiline: muna-pekikaste, makaronid rasvase hakklihaga, ilma salatita, karamellkissell, kompott kuivatatud puuviljadest, leivavaht.
Andestage see kohatu kõrvalepõige :)
Pisut müramist oli peediga, sest see serveeritakse meetrise lindina :D
Pearoaks valisin Black Anguse antrekoodi kartulipüreega. See oli tõhus kõhutäide, kõike ma süüa ei jaksanudki. Bordelaise'i kaste oli minu jaoks pisut soolane, aga see ilmselt tundus nii kontrastist haiglatoiduga.
Arvasin, et magustoitu ma küll ei jaksa, aga noh, ma olen ju tugev :D Ja see oli nii hea!
Metsmaasikamaitse puuviljasalatis, semifreddo kohvimaitse.... mmm. Ja roogade presentatsioon! Palju rõhku on pandud roogade värvigammale. Seetõttu ei vingu ma ka magustoidu valge šokolaadi kallal, mis mulle üldse ei maitse (kuigi nad võiksid ju tumeda šokolaadi valgega katta :P) . Ja mul on hea meel, et lilled on moes. Kõik oli nendega kaunistatud. Mul on hea meel, et sain ka ise lilledega lustida Angelica Uudekülli käe all Peipsimaa maitsete aasta õhtusöögi valmistamisel Alatskivi lossis.
Öko-šmökole pannakse ka rõhku. Kokteilikaardil on armsalt kirjas, et nad serveerivad kõrre vaid küsimisel.
Samas, uus speššalkoktail serveeritakse lausa kahe kõrrega. Soovitaksin need kindlasti asendada pilliroost kõrtega. Kuigi see tõstaks hinda, oleks mängu ilu ja planeedi tervis seda väärt. See kokteil ise on väga vaatemänguline ja kindlasti ka ülihea. Ma ise kahjuks seekord proovimist lubada ei saanud antibiootikumide tõttu. Aga see-eest serveeriti mulle väga head alkoholivaba kokteili.
Kui keegi soovib mulle rõõmu teha, siis ma olen juba valmis uuesti minema :)
Siinkohal soovingi kõigile kaunist jõulukuud!
Edasi loevad vaid tugevad, sest juttu tuleb bakteritest, ALS-ist ja invavetsudest.
Panen aga kôigile südamele, et kui teie lähedane satub raskes seisundis haiglasse, siis ärge jätke teda järelvalveta! Iga päev hoidke silma peal!
Ja palun ärge hoidke tervisliku seisundi kirjeldamisel kaebustega tagasi. Mulle on minu suur valutaluvus ja naiivne mõte, et meedikutele läheb su füüsiline valu ja ebamugavus korda, mitu korda kurjalt kätte maksnud.
***
Pimesoole operatsioon ei ole ju iseenesest mingi tuumafüüsika, isegi kui ta on mädane jne. Ma võin ausalt öelda, et selle opi ja tüsistuste pärast ma ei muretsenudki. Ka siis mitte, kui haavas oli põletik(pseudomonas aeruginosa 4+), esimene antibiootikum sellele bakterile oi mõjunud, teine tekitas mulle elu esimese allergilise reaktsiooni ja kolmas keeras sisikonna korralikult segi.
Ma muretsesin ikka ja ainult selle pärast, kas ma saan tagasi selle jõuräbala, mis mul enne haiglatralli oli. ALS-iga on nii, et "if You don't use it, You lose it". Sellest ka see pidev füsioteraapia vajadus, mida mina kahjuks ei saa. Sest meil ei ole piisavalt füsioterapeute. Ja riik ja meditsiinisüsteem täiesti ilmselt ei pea alsikaid kulutõhusateks, et vajalikku abi organiseerida. Aasta lõpp ka veel, haigekassal rahad otsas, arstidel on karmid käsud iga senti kokku hoida. Raha puudumisega saab minu loo puhul seletada nii seda, et mind Rakveres kohe uuringule ei saadetud ja terve öö vaevelda lasti; seda, et Tartu keeldus mind üldse vastu võtmast; et Tallinn mind ilmselgelt tüsistunud haavaga juba järgmisel päeval Rakverre tagasi tähtis saata (aga saatis alles teisel päeval, sest enne polnud tranporti) ; transpordi ebainimlikku korraldust; seda, et Rakveres nägin ma arsti alle neljandal päeval; seda, et Rakvere haiglas ei ole toimivat invavetsu. See üks, mis vaid külastusaegadel kättesaadav on, on ilmselgelt linnukese pärast tehtud ja üksinda ei saaks ma seal kunagi hakkama. Selgituseks võin öelda, et ega mul kodus, väga väikeses tualettruumis ei ole mingeid ulmelisi kohandusi - vaid potikõrgendus ja seinal sobival kõrgusel käsipuu.
Esimesel õhtul (reedel, 2 päeva pärast opi) kui Janek mulle ratastooli tõi, ei jaksanud ma iseseisvalt õieti voodiserval istudagi. Janek sisuliselt tõstis mu tooli. Hea uudis on see, et ma siiski taastun. Opihaavad muidugi segavad veel, aga see on tõepoolest köki-möki.
Mis ei ole köki-möki ja ei taastu, on raskem opijärgne hingamine ja näolihaste nõrkus. See tähendab seda, et ma väsin toitu mäludes ja ma ei saa naerda ega naeratada. Pean peegli ees endaga nüüd tõsiselt tõtt vaatama, et midagi välja mõelda. Ei taha oma grimassidega inimesi hirmutada.
Esmaspäeval lähen Rakverre haavu näitama ja niite eemaldama. Õnneks oli arst nii kena, et kutsus mu seda tegema haiglasse, mitte ei saatnud perearstile. Tal on mingigi ülevaade minu haigusloost.
Ja ma saan siis osakonda tordi viia. Sest pärast seda ühte karjumist Rakverre tagasi tulekul, oli kõik personalipoolne kohtlemine hea. Hooldajate poolt isegi väga hea. Ja me ei saagi teada, kas nad ongi nii toredad või hirmutasin ma nad ära sellega, et esimesel karjujal kohe pea otsast ära hammustasin :P
Veelkord Viru hotelli juurde tagasi tulles -
invavets on neil lukus. Kirjaga, et ainult hotelli külalistele. Tundsin ennast seal uksetaga tõelise soovimatu narkomaanist asotsiaalina. Huvitav, kas neid satub sinna tihti?
Ja liftidele on õhtul 2.korrus blokeeritud. Sain välja pärast pikka ootamist mööda mingit teenindusurgu koos turvamehe (ja natukese seintega). Tulekahju puhul see variant hästi ei toimiks...Turvamees püüdis minuga rääkida inglise keeles. Eks seegi ole märgiline. Eestlane ju ometi ei kolistaks ratastooliga südaöösel mööda lõbustusasutusi!
Aga tsau praegu!
Ja palun vabandust nende käest, kes vahepeal kartsid, et nüüd ongi kõik.
Vara veel! :D
No comments:
Post a Comment
Note: Only a member of this blog may post a comment.