Esimene opijärgne hommik üllatas mind paljude esimeste kordadega. Need ei olnud head ega meeldivad. Kui ma sain aru, et ma ise ei saa isegi mitte istukile voodisse, siis nutsin nii haledalt, et ajasin ka hooldaja nutma. No raisk, palun vabandust, ma tōesti ei taha niimoodi töinata.
See kõik tuli liiga äkki.
Palatikaaslaseks oli mul üks ulmeliselt armas Karjala memm, kes omakorda ääretu hoolitsuse ja abivalmidusega minust mitu liitrit pisaraid välja pigistas.
Teiseks päevaks olid peaagu kõik töötajad osakonnas kursis, et miks ma selline printsess herneteral olen ja ma võin endale tubli ALS-i teavitustööd eest õlale patsutada.
Mis mind hämmastas, oli see, et mind taheti kohe Rakverre tagasi saata. Õnneks ei olnud samal päeval autos kohta.
Aga järgmisel päeval, reedel, oli ja nii ma siis selles loomavagunis oma põletikus haavaga Rakverre loksusin. See oli kole. Ma säästan teid hetkel, aga see tuleb kindlasti jutuks ka nende inimestega, kes nende valdkondade eest vastutavad. Sellist kohtlemist ei tohi vaikides taluda. Nean siinkohal kõiki lambaid, kes inimliku kohtlemise puudumisele läbi sõrmede vaatavad!
Rakvere Haigla kirurgiaosakond võttis mind vastu minu peale karjuva õega #tõstkeennastise #kesteidsiinaitamahakkab.
Ja nüüd, tagantjärgi, võin öelda, et see oli hea. Sest see kisa äratas minu sisemise polkovniku lese. Pigistasin suu kinni, lasin ennast voodisse teisaldada ja avaldasin siis soovi rääkida karjuja ülemusega.
Õendusjuht tuli, ma selgitasin oma olukorda ja haigust ja sellest peale ei ole mul olnud ühtegi muret personaliga. Ega neil minuga ka. Vist. Sest mu pere ja Janek käivad mind iga päev kantseldamas.
Minu enda jõud tuleb ka vähehaaval tagasi. Tõsi, kõnele pani op põntsu ja sellest on mul kuradima kahju.
Täna, esmaspäeval, nägin ma esimest korda päris arsti ka! Jee! Ta avas uuesti haava, tegi mis vaja ja ma loodan, et nüüd saab korda.
Palat, ehkki remontimata, on mul privaatne ja armas ja külalisi täis. Inimesed hoolivad minust. Naljakas :)
Mis ei ole naljakas, on see, et Rakvere haiglas ei ole patsientidele toimivat invavetsu. See üks, mis on ees registratuuris, on ligipääsetav vaid külastusaegadel. Ja seegi on ilma potikõrgenduseta (maksab mingi 20eurot vast). Mis tähendab, et mind tuleb sealt püsti tõsta. Mis tähendab, et me oleme Janekiga nüüd lähedasemad, kui kunagi varem :D
Kas tõesti on inva wc ehitamisest odavam kasutada mähkmeid, pesta linu, vaevata hooldajaid ja sundida mähkmeid kandma inimesi, kes seda tegelikult ei vaja?
Ma üldse ei hakka rääkima ökoloogilisest jalajäljest...
Vot sellised lood seekord.
Järgmised lood on juba teitsugused, ma loodan.
Inimesed, kullakesed, kõik kes te mind meeles olete pidanud - ma südan teid väga! Teie head soovid ja minu teine sisemine mina (Pavlik Morozovi ja Polkovniku Lese sohipoeg) hoiavad mind tölpluse rappa langemast.
***
Jaaaa luuumi tuuuuli maha jaaaa valgeks läks maa...
See kõik tuli liiga äkki.
Palatikaaslaseks oli mul üks ulmeliselt armas Karjala memm, kes omakorda ääretu hoolitsuse ja abivalmidusega minust mitu liitrit pisaraid välja pigistas.
Teiseks päevaks olid peaagu kõik töötajad osakonnas kursis, et miks ma selline printsess herneteral olen ja ma võin endale tubli ALS-i teavitustööd eest õlale patsutada.
Mis mind hämmastas, oli see, et mind taheti kohe Rakverre tagasi saata. Õnneks ei olnud samal päeval autos kohta.
Aga järgmisel päeval, reedel, oli ja nii ma siis selles loomavagunis oma põletikus haavaga Rakverre loksusin. See oli kole. Ma säästan teid hetkel, aga see tuleb kindlasti jutuks ka nende inimestega, kes nende valdkondade eest vastutavad. Sellist kohtlemist ei tohi vaikides taluda. Nean siinkohal kõiki lambaid, kes inimliku kohtlemise puudumisele läbi sõrmede vaatavad!
Rakvere Haigla kirurgiaosakond võttis mind vastu minu peale karjuva õega #tõstkeennastise #kesteidsiinaitamahakkab.
Ja nüüd, tagantjärgi, võin öelda, et see oli hea. Sest see kisa äratas minu sisemise polkovniku lese. Pigistasin suu kinni, lasin ennast voodisse teisaldada ja avaldasin siis soovi rääkida karjuja ülemusega.
Õendusjuht tuli, ma selgitasin oma olukorda ja haigust ja sellest peale ei ole mul olnud ühtegi muret personaliga. Ega neil minuga ka. Vist. Sest mu pere ja Janek käivad mind iga päev kantseldamas.
Minu enda jõud tuleb ka vähehaaval tagasi. Tõsi, kõnele pani op põntsu ja sellest on mul kuradima kahju.
Täna, esmaspäeval, nägin ma esimest korda päris arsti ka! Jee! Ta avas uuesti haava, tegi mis vaja ja ma loodan, et nüüd saab korda.
Palat, ehkki remontimata, on mul privaatne ja armas ja külalisi täis. Inimesed hoolivad minust. Naljakas :)
Mis ei ole naljakas, on see, et Rakvere haiglas ei ole patsientidele toimivat invavetsu. See üks, mis on ees registratuuris, on ligipääsetav vaid külastusaegadel. Ja seegi on ilma potikõrgenduseta (maksab mingi 20eurot vast). Mis tähendab, et mind tuleb sealt püsti tõsta. Mis tähendab, et me oleme Janekiga nüüd lähedasemad, kui kunagi varem :D
Kas tõesti on inva wc ehitamisest odavam kasutada mähkmeid, pesta linu, vaevata hooldajaid ja sundida mähkmeid kandma inimesi, kes seda tegelikult ei vaja?
Ma üldse ei hakka rääkima ökoloogilisest jalajäljest...
Vot sellised lood seekord.
Järgmised lood on juba teitsugused, ma loodan.
Inimesed, kullakesed, kõik kes te mind meeles olete pidanud - ma südan teid väga! Teie head soovid ja minu teine sisemine mina (Pavlik Morozovi ja Polkovniku Lese sohipoeg) hoiavad mind tölpluse rappa langemast.
***
Jaaaa luuumi tuuuuli maha jaaaa valgeks läks maa...
No comments:
Post a Comment
Note: Only a member of this blog may post a comment.