Saatusekaaslased: Peeter Tooming

 Sellise pildi tegi mees aastal 1973. Mina olin siis kahe-aastane. Täna sai kaheseks minu lapselaps. Ma väga loodan, et ta teeb tulevikus palju niisama kauneid fotosid.
 1995-nda aasta mais märkas Peeter Tooming esimesi haigussümptomeid ning kahe aasta pärast, mais, ta suri. Suur mees oli. Tema naine veel suurem. Naine pidas ka päevikut, mille katkendeid lugesin mina täna raamatust "Diktaator ALS". Lugesin. Pillisin. Lugesin edasi. Pillisin veel. Pillige nüüd teie ka, mitte mina üksi :P. Raamatus öeldi ka, et kõige raskem on isoleeritus!
http://m.ohtuleht.ee/115110/peeter-tooming-ma-ei-taha-veel-tuhaks-saada-ma-ootan-imet-

See on artikkel Peeter Toomingast, kus selgub, et on olemas ka film tema viimasest ajast siin. Kas keegi teab, mis filmil nimeks? Mis mind Peeter Toominga abikaasa päevikukatkete puhul rabas, oli adumine, kui üksi ja ilma abivahenditeta nende pere jäi. See toimus aastatel 1995-97 ja neil polnud abiks korralikku ratastooligi, lugupeetud kunstniku pead toetati raamatutega... No tore ikka, et tegemist oli haritud inimesega, kes ka ise ajaloolane ja kirjanik, et raamatuid kodus kohe võtta oli. Ühest küljest on see õõvastav, teisalt annab teadmine teiste võitlustest ka endale jõudu.
Sõbrad Peeter Toomingast:
http://www.dokfilm.ee/Pildil-on-Peeter-Tooming

 Võitlustest rääkides - pidasin isegi just ühe. võiduka lõpuni. Oli ränk. Lugesin nimelt läbi Hannes Võrno "Missiooni“. Kaalusin blogimise lõpetamist. No sihukest haledat päevikuvormis vingumist pole mina enne kogenud. On meil kõigil madalaid hetki,  aga mis kuradima vägi sunnib inimest sellise kiunu avaldamiseks puid tapma...ei saa aru!  Kuna ma olen väga suur kreisiraadio austaja, siis elab kuskil minu sees väike naiivne lootus, et tegu on ikkagi huumoriga :P Aga jah, lugesin lõpuni, sest ei suutnud uskuda, et nii ongi. Seda raamatut ärge teie jällegi lugege :D
 ALS-i raamatu juurde tagasi tulles... Miks seda küll haiglas koos diagnoosiga pihku ei võiks pista inimestele? (Jää-ämbri väljakutse rahad ootavad haigeid...) Soovitavalt koos saatekirjaga Haapsalu neuroloogilisse taastusravikeskusesse. Mina olen tänaseks 3 kuud oma diagnoosiga elanud ja mõtteid muretsenud, milledest mõnele sain sellest raamatust kolme minutiga vastuse. Daaah! Haapsallu lähen ka. Perearsti saatekirjaga. Juba mõne päeva pärast. Siis alles saate kiunu lugeda, nad sunnivad mind kindlasti sportima :) Saatekirja pidin oskama ise küsida. Head inimesed soovitasid. Pakkuma ei tulda sulle peale antidepressantide küll midagi. Neid ma ei ole tahtnud. Igal aastal pidi 30 meie inimest sellesama, MND/ALS diagnoosi saama. Kui keegi teab kedagi, kes teab kedagi jne, siis minu kontakte võib vahendada küll. Ma võin anda pereliikmetele vaba aega, teha süüa, lugeda ette, rääkida lolle nalju või näiteks paluda oma armsaid kõhutantsijaid esinema :)

Ilus ja hea postitus :)

Pikk vaikus jälle. Ega see head ei tähenda tavaliselt :) Aga pole hullu midagi tegelikult. Panen kirja toredaid asju, mis vahepeal toimunud (jama lisan sulgudes, siis saab selle lugemata jätta :p) Võtsin mina kätte ja lõpetasin oma lollimängimise emt kliendina. No pole meil siin levi lihtsalt! Kõik, kes mulle helistanud on, teavad juba praegu, kuidas mu robotihääl kõlab. Kuna lastel on elisa ja levi nagu putru, siis küsisin pakkumise neilt. No ja ongi mul nüüd roosa/kuldne Sony Xperia, levi toimib ja palju nalja uue telefoni autocorrectist on tasuta kaasas. Tõsi, maksan pisut rohkem. Emt tegi küll hiljem megapakkumisi (mitte küll esinduses, kus ma ka kohal käisin muret kurtmas) aga ma ei murdunud! Eile, kui mereäärest tagasi tulime, käisime muuga mõisas. seal toimub igal suvel tumeromantika kontsert. Tänavu Tõnu Tepandi ja teises osas Nest, kelle kirjeldus oli nii põnev, et lugesin seda endale 2x valjusti ette :) et ämbient ja kannel ja Tolle ja kääbikud jms. Minekuajaks olin muidugi juba nii väsinud, et itk kippus peale tulema aga õnneks hakkas just siis müristama ja välku lööma ja sadama ja ma sain 20 minutiga valmis soengu, meigi ja outfiti mis mind kohe nutma ei ajanud. Sihukest asja pole enam ammu juhtunud! Ma tean täpselt, kuidas selle kuradima Lumivalgukese vaene võõrasema ennast selle lollaka peegli ees tundis:"sina, kuninganna oled ilus küll, aga nänännännännäänää... :P" Noh jah, eks ma muidugi lootsin ka, et õhtud juba pimedad ja ehk läheb elekter ära... :D Muuga mõis on ilus ja hea koht. Olen seal mitmeid kordi esinenud ja koolilastele tantsutrennegi teinud. Mõisakoolides on eriline miljöö, lapsedki on teisemad. Kahju, kui see kaduma peaks. Enivei, jõudsime aegsasti kohale, kohvik oli ja kõik vinks vonks, treppide ja lävepakkude ja kohati konarliku põrandaga konfliktsituatsioone ei tekkinud (vbl nad mäletasid mind varasemast ning mõtlesid, et ei hakka parem tüli norima). Tepandi oli... Tepandi. Kui üks põlvkond vanem kaaskülastaja küsis pisut üllatunult , et mis mind Tepandiga seob, siis vastasin kiirelt, et tekstid. Ristikivi ju. Ja eks minu tuttavad kitarriplõnnijad arenesid enamus suurel osal Tepandi näitel. Mulle see väga ei meeldinud. Plõnnijad ise see astu meeldisid küll. Eriti mõned. Mis oli viga. Aga see pole see jutt. Küll need jutud ka tulevad ;) Tepandi ise aga kõnetas mind väga. Just tema vahetekstid, mis koosnesid peamiselt pominatest, poolikutest lausekatketest ja ootamatutest pausidest. Maitea, kui palju oli seal lavastust ja näitlejatööd aga kõik toimis ja ma sain tuge, et see mis minu peas toimub, ei ole mitte ainult. minu privaatne hullumaja/ameerikamäed (lendas üle käopesa/mägedel on silmad). Nii lihtsalt ongi. Kontserdi teiseks osaks olin ma vägagi laetud ja nalja ma sellega sain. Esinejaks oli lokkidega meeshaldjas elektrikandlel. Ärge saage minust valesti aru - mulle väga meeldis see muusika, miljöö ja kõik värk aga aga aga... Ta oleks väärinud omaette kontserti. Üle 70 minuti pausideta sellist muusikat avaliku kontserdi teise osana käib mulle üle jõu...rahulikult istuda :) Pärast neljandat lugu (või kurat teab, pause ta ju ei teinud!) tegin Janekile ettepaneku pisut tantsida. Janek naeratas aga eelistas jätkata kuulajana. Mediteerisin pisut aga sain sellest paraku vaid energiat juurde ja tegin uue ettepaneku, minu meelest veel paremagi, et kuna kõik siin vaikselt kuulavad, siis võiksime ehk minema hiilida ja kuskil harjakapis (no mõisas ju neid nurki on) vms natuke seksida. Janek enam väga ei naeratanud. Isegi mitte siis, kui ma tule tema pealt ära tõmbasin ja pakkusin, et ma võin kedagi teist paluda! Noh, polnud seal kedagi, kes oleks mind inspireerinud... Järgmised 10 minutit istusin vaikselt ja keerutasin oma kobakat hõbesõrmust. Parasjagu siis, kui ma mõtlesin, et kas lubadus sõrmus allikasse haldajatele ohverdada aitaks kontserti kiirendada, pillasin ma selle maha. Klirinal. Ok, see oli Märk! Aga piinlik. Janek ei naeratanud ikka veel... Sõrmus jääb minuga! Kontsert kestis. Kontserdi teise poole päästis teisel pool olev kõrvalistuja, vanem ja samuti väga soliidne härrasmees, kes tegi omapoolseid ettepanekuid, et tekitasime "spontaanse" aplausi. No ja siis see hetk, kui esineja korraks käed kandlelt tõstis ja me lootusrikkalt kiire pilgu vahetasime aga kandlemäng jätkus ja naaber pressis läbi hammaste "ei, raisk..." Viimased 20 minutit möödusid võitluses naeru kätte lämbumisega. Pisut leevendust tõi ka minemahiilijate toolikolin. Kuigi muusika oli väga meeldiv, oli (lühike :P) aplaus tiine hirmust lisaloo eest :) Muidugi on mul ka esinejast kahju. Pigem oli tegu ikkagi korraldusliku apsuga. Ka see on kunst. Igavene pikk lugu sai. Tuleb veel mõni ilus ja hea postitus teha. PS! Kui keegi ikkagi tahab harjakappi seksima minna (vanade aegade mälestuseks? Halastusseks?) , siis praegu on üldiselt tagumine aeg. Ratastool ilmselt kappi ei mahuks :P Pildike Muuga mõisast

kuu parim töötaja

Ma ei jõua oma haigusele sugugi järgi kahjuks. Viimasel nädalal ei ole paremaid päevi enam olnud. Kõndimine on väga raskeks läinud ja väsimus võtab võimust. Nõusid ma enam seistes pesta ei jõua. Eriti alatu on aga see, et see haigus võtab ära mu viimased korrad midagi teha ja näha ja nautida! Ma ei küsinudki tegelikult palju, selle suve vaid, aga vist on seegi palju küsitud... praegu olen metsas, oma lemmikus seenemetsas. Istun paraku autos, sest pärast kahte sammu ja samapaljusid kukeseeni nikastas jalg alt ära ja selili ma olingi. Muidu on ilus küll, kanarbik õitseb, mustikad ja sammal ja värk...oleksin tahtnud seda natuke kauem nautida. Siinkohal tunnen ma tõeliselt puudust a la mingi tugiisiku nõuannetest. Ma olen ju oma puudest teadlik ja ammu enam igale poole ei lähegi...tänane metsatulek oli ka variant b, sest võõrasse kohta vaarikaid korjama minna ma ei riskinud. Aga näe, läks ikka nii. Võiks ju olla keegi, kes natukenegi sellest haigusest midagi teab ja natukenegi nõu annab. Aga seegi on liiga ambitsioonikas soov. Muidugi on vahepeal ka palju palju toredat olnud ja kindlasti ma sellest ka kurjutan aga praegu on mul vaja see kurb endast välja saada. Ahjaa, juulikuu parim töötaja on mu maks. Ta on kõvasti vatti saanud seoses riluteki tablettidega, mida olen nüüdseks 2 kuud võtnud. Näitajad ALAT ja ASAT on märgatavalt kehvemad ja kui allakäik samas tempos jätkub, siis jääb see "ravi" selle kuu lõpus katki. Arvasin alati, et küllap mu armastus joovastavate jookide vastu talle saatuslikuks saab aga võta näpust :P Ja ometi oli mul nii ilus maks! Kui kunagi sapikivide lõikusel käisin, siis kirurg ütles :D 16. augustil olen oodatud sotsiaalkindlustusametisse juhtumikorraldaja juurde, et hinnata minu rehabilitatsioonivajadust. Nojah siis, mida faking iganes! Õnneks on kabinet esimesel korrusel. Luban, et järgmine postitus on ilus ja hea :)

Persse! Persse! PERSSE- PERSSE- PERSSE!

Kuna ma ei ole enam oma eluga kaasteeliste ja nõndanimetatud sõprade suhtes võimupositsioonil :D , siis ei saa ma kedagi otse näkku persse saata. Jube kahju! Kasutan siis oma blogi väljaelamiseks! Teemaks on siis niinimetatud sõbrad (kes sinuga ainult siis ühendust võtavad, kui neil midagi vaja on) ja need kiibitsejad, kes sinu ligidusse hoiavad, kui sa parasjagu elu laineharjal surfad. Kui aga sinul abi vaja on, siis äkäää, "kiire - ma ei saa kahjuks- mul on töö - vanaema kassil on ristsed jne jne jne" (loe: see ei ole minu prioriteet). Ja kui te nüüd lugesite (mida te ilmselt ei tee, sest on vähetõenäoline, et ma teile enam kuidagi kasulik saan olla) ja ennast ära tundsite, siis lugege ükskord veel. Ja minge ikka korralikult persse! Ärge enam tagasi tulge.

Viimnepäev

Täna on minu selle aastaringi viimane päev. Viimast päeva nälikändviis olen. Kui aus olla, siis pole minul selle numbriga küll mingit pistmist. Ega ka ühegi teise numbriga :) nii, et ma ei oska öelda, kui vanaks ma homme omastarust õigupoolest saan :) mingit tunnet ei ole. Aga see kõik ei takista ju suure mürtsuga pidu pidamast. Uuemal ajal stiilipidudega.

Kõik algas 2009. Olime laste isaga värskelt teineteist taas leidnud ja no endal oli ka niiii häbi jälle sellepärast, et ristisime sünnipäevapeo Latiino-Amerikaano seebiseriaali "Metsik piimamees don AleJandro ning kaunis tantsijatar Esmeralda" 217nda osa võteteks. Kutsusime 2 sõpra ja oligi tore! Järgmine pidu oli "Tööline ja kolhoositar" ja see pidu vääriks eraldi peatükki! Jube palav ilm oli, äikse-eelne, troopiliselt niiske ja eks see ilm mulle ka saatuslikuks sai :) Pidu algas poolest päevast, võttis kohe ägedad tuurid üles ja kell 8 laulsime me juba õllepruulujat, seistes püsti pinkidel/laudadel, mis ainult vanast harjumusest koos seisid.

Kõik oli puhas klassika: räim tomatis, valge viin, punased nelgid. Kui mu armsad tantsutüdrukud punaste lippude lehvides saabusid, siis tegid nad Piibe maantee ääres tootmisnõupidamise.

Ja jalgrattal möödus neist koos kaaskonnaga -arvake kes? Õige, Andrus Ansip! No küll võis tema alles üllatunud olla elust maal. Olime alati mõelnud, et kas ta märkas või mõtles. Eelmisel sünnipäeval juuksuris olles müsteerium lahenes...juuksur ütles, et oli seda lugu Andrus Ansipi mingis intervjuus kuulnud! On see nüüd linnalegend või mis? Igatahes pidu läks edasi murumängudega ja sealsamas sauna taga see pidu minu jaoks ka lõppes - kalossid ja märg muru ei ole hea kombo (nagu ka kroksid ja lumekirmetis, kui te olete mõnda eelnevat postitust lugema juhtunud :P) Kukkusin ja see on ainus kord, kui ma pildi tasku olen pannud. Vist sellepeale, et mu armas abikaasa (toonane :)) mind murdunud käest hoides püsti üritas sikutada :)) Püsti ma igatahes sain ja kui hakkasid mingid kiirabi kutsumise jutud, siis tulid ka pilt ja hääl tagasi. Ütlesin, et seda häbi ma üle ei ela, 10 autot õue peal ja mitte ühtegi kainet juhti ei ole ja see oleks ikka liiga piinlik. Soovisin kõigile head peo jätku ja läksin magama. Magasin hästi. Hommikul ärkasin vaikuses, märjas voodis ja paistes käega. Arusaadavalt tegi mind kõige murelikumaks märg voodi. Õnneks leidsin ma voodist, märjad käterätikud, mis olid ( ma loodan) mulle kompressiks toodud :) Õu oli väga romantiline, kaetud cd-plaatide, põlenud küünalde ja mulle kingiks toodud peente napside taaraga. Ohkasin kergendusest - oli ilmselt tore sünnipäev olnud! Veidral kombel ei olnud käeluu siiski ööga kokku kasvanud ning nii ma siis kaine juhi tekkides traumapunkti läksingi.

Nii, järgmine oli:

See oli, nagu nimigi ütleb, metsik-metsik pidu. Palusin külalistelt väikest kultuuriprogrammi ning murumänge ja nalja sai kõvasti ja kakeldi ja draamat ja veel draamat ja seda sünnipäeva minu abielu enam üle ei elanudki. Täitsa kahju vahel isegi, olin teisega juba täitsa harjunud :P

Nüüd aga teen kiire hüppe pärisellu, võtan leivad ahjust, kamandan tütrekesi koristamise juures ning toon bussi pealt esmasündinu koos tema esmasündinuga :) Loodan pärast edasi heietada :) Äääänd ai äm päkk :) Enne taas mälestustemaale rändamist teateid päriselust. Sain äsja otsuse oma töövõime kohta. Tema nimelt puudub järgmised viis aastat, kuna: " isik ei ole võimeline tema terviseseisundit ning sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise piiranguid, nende prognoosi ja eeldatavat kestust arvesse võttes töötama." Tänan töötukassat ja Aktsiaseltsi Rakvere Haigla mõistva suhtumise ja optimismi eest (5 aastat ikkagi) :D. Tänu on siiras, valmistasin ju ennast ette vihaseks võitluseks ja eks ma olin ikka natuke mures ka. See kolm ja poolsada eurot, mis nüüs igakuiselt mu arvele saabuma hakkab, hoiab hinge sees küll. Jumal tänatud, et mul pole ravikulusid. Aga noh, kui keegi ikkagi tahab osta mu neeru või näiteks esmasündinud tütart, siis olen läbirääkimistele avatud :D

ho-hoo-hooo, iga päev on jõulud :)...

...või sünnipäev vms. Tekkis juhuslikult täiesti vaba tund aega ja eks ma siis blogin. Tegelikult peaksin ma hakkama pidama ka oma "musta raamatut", kuhu lähevad kirja need vähemrõõmsad mõtted ja tunded, mis kuuluvad avaldamisele postuumselt rubriigis: " minu surmas palun süüdistada ...:P " Aga jah, sünnipäev. Päriselt ka, nagu iga päev oleks. Ja jube läilaks on elu läinud, et töölkäimist ei ole ja ebameeldivate tegevuste jaoks pole aega, sest meeldivaidki ei jõua ära teha, järjekord ootab uksetaga :) Nagu sööks kogu aeg torti. Sellised mured siis! Külalisi on käinud, lähemalt ja kaugemalt ja eks tuleb veel, sest, et - JAA! Päriselt ka tuleb sünnipäev. 15. 19. ja 22.juulil on juba kuupäevad paigas. 17. veel tööjuures. Niipalju siis sellest, et igal aastal vaid õigel päeval :) Sõbranna kinkis mulle maagilise reiki seansi. Olles küll loomupoolest umbusklik, kujunes sellest väga huvitav ja meeldiv kogemus. Energiat tuli juurde kõvasti. Vbl olen ma aga õppinud nüüdseks oma jaksu paremini doseerima ;) igatahes teisele seansile läksin ma juba oma raha eest. Aga rohkem siiski sinna ei lähe. Sest poole minu seansi pealt pöördus jutt paraku sellele, kuidas mina oma kontaktidega hoopis teisele poolele kasulik saan olla ja selliseks ümberlülituseks ma oma õrnas seisus sel hetkel paraku valmis ei olnud. Jah, me küll rääkisime edasi aga minu usk lõi vankuma. Selge see, et ma olen ka ülitundlik olnud kõik oma elupäevad. Karma on mul aga ikka balansis, sest seansilt ära sõites märkasin, et mind jälitab üks auto :) ja kihutab minust mööda ja jääb seisma mu ette - mul oli autol rehv täiesti tühi. Ja sel heal jälitajal oli sama tänava otsas töökoda. Vedas jälle :) Eelmise hala jätkuks veel, et hiljaaegu oli mul selline raipeks olemise tunne ( noh, et raisakullid tiirlevad ümber su kooleva keha) ka ühe toidulisandite bisnisega seoses. Aga noh, mis sest enam. Toidulisandeid ma ei võta hetkel midagi. Aga mõtlen mõnedele :) Massaažile mõtlen, kinesioloogiale,nõelravile ja ühe nõia juurde lähen ka. Need kõik on heade inimeste soovitused, mis järgi proovida tuleb. Igav mul niisiis ei ole. Võsul käisin, massaažilaagris. Kliendina. See on meil nagu väike traditsioon kohe. Sel korral nautisin aroomimassaaži. Vaatega merele :) No ja siis oli ju ikka vaja varbad ka päriselt merre kasta. Aga see 200 meetrit maastikul möödus paraku väga vaevaliselt. Kaaslase käevangus rippudes ja siiski puhkepausidega. Niisiis kipun ma oma võimekust üle hindama. Tagasiretkel (ikka sellest 200st meetrist on jutt) läks silm korraks märjaks ka. Selles mõttes on näe kõik tasakaalus siin looduses - koos jaksuga kaob ka tahtmine midagi ette võtta. Praegu ma veel muidugi nii kaugel pole :) sestap käisime pühapäeval Kõrsikute kontserdil. Ilm oli imeilus ja kontsert ise vahva ja lapselaps tegi lava ees tantsu- ja muidushowd...olemine oli täiuslik. Kuni püstitõusmiseni :P ma hetketi ju täiesti unustan oma piirangud. Ikka veel. Eelistaksin vist mitte, sest need reaalsusesse prantsamised ongi kõige raskemad. Nii otseses kui ülekantud tähenduses ;) oot-oot, mis sellest "iga päev on pidu" postitusest nüüd sai? :D Laupäeval aga käisin oma imeliste tantsutüdrukutega esinemisel kaasas. See oli jällegi väga tore elamus! Kui bänd mängis, siis ootasin pikisilmi mõnd aeglasemat lugu, et ise ka tantsupõrandale pääseks. 2 tükki tuli ära ka :) Vahepeal pandi mind ka laulu sisse. See oli üllatus! Loodan, et saan seda ka jagada. Ja kuulsin ka oma elu ilusaimat armastusavaldust. Ja noh, ega ma kelkida ei taha aga eks neid ole ikka kuuldud ka ;) Kuulen ehk veelgi, huvi on :P Kuulge teie ka! Tsaupakaa praegu!

Lisan ühe pildi ka. Õpilased pidid oma õpetaja nägu olema, seega olen ma väga ilus! :D Igaks juhuks mainin, et härrasmees tagareas ei ole minu ega eespool mainitud armuavaldusega kuidagi seotud. Fänn lihtsalt.

mis ma täna unes nägin :)

Seda parooli kasutasid minu kavalamad tantsuõpilased siis, kui trenn neile mingil põhjusel üle jõu käis. Põhjust enamasti kaugelt otsida ei olnud vaja - pikk pidu nii kuuel juhul viiest:) Huvitavaid unenägusid olen ma alati näinud. Mitte küll häirivalt tihti. Enamasti suudan ma omaenda eelmise päeva tegevustest/mõtetest kompoti kokku keeta a la vahuveini-frikadelli smuuti (retsept on jällegi valminud koostöös mu armsate õpilastega, selleks ajaks kui ma enam tahket ega ka liiga vedelat toitu ei saa neelata :)) Täna öösel viibisin ma Võsu rannal, Käsmu oli kiviga visata (minu isiklik palliviske rekord on 17,5 meetrit. Sellega sai kolme kätte. Peamiselt küll sellepärast, et kekaõps oli klassiõe ema :)). Mingid lapsed saatsid vastaskaldalt teele karbi. Seal sees olid kassipojad...mis hetkepärast muutusid hüljesteks. Ema ja 2 poega...Ema, raibes, pani mere poole ajama, pojad järgi. Ja ma ei saanudki neid päästa :P Unenägude seletaja ütles, et hüljes unes tähendab sulailma. Oleks palunud küll, 8.juuli ikkagi. Sünnipäevani on jäänud nädal. Lilled ja kingitused juba saabuvad :) Minu mees, romantik ja mässaja nagu ta on, kinkis mulle külmutuskapi!!! Jättis mu parklasse passima ja läks ostis lampi külmiku :) Daaa! Aga mässaja sellepärast, et ma ei arva midagi erilist majapidamistarvetest sünnipäevakingitusena. Kui ei ole just küsitud. Tema sünnipäev on ka varsti ja ta on nüüd viinud mängu uuele tasemele :) Eelmiseks sünnipäevaks sai ta 1000 männitaime...seekord kindlasti mitte. Ma arvan, et mingivõõrkeelne räpialbum tuleb ära küll :P