Ma ei jõua oma haigusele sugugi järgi kahjuks. Viimasel nädalal ei ole paremaid päevi enam olnud. Kõndimine on väga raskeks läinud ja väsimus võtab võimust. Nõusid ma enam seistes pesta ei jõua. Eriti alatu on aga see, et see haigus võtab ära mu viimased korrad midagi teha ja näha ja nautida! Ma ei küsinudki tegelikult palju, selle suve vaid, aga vist on seegi palju küsitud... praegu olen metsas, oma lemmikus seenemetsas. Istun paraku autos, sest pärast kahte sammu ja samapaljusid kukeseeni nikastas jalg alt ära ja selili ma olingi. Muidu on ilus küll, kanarbik õitseb, mustikad ja sammal ja värk...oleksin tahtnud seda natuke kauem nautida. Siinkohal tunnen ma tõeliselt puudust a la mingi tugiisiku nõuannetest. Ma olen ju oma puudest teadlik ja ammu enam igale poole ei lähegi...tänane metsatulek oli ka variant b, sest võõrasse kohta vaarikaid korjama minna ma ei riskinud. Aga näe, läks ikka nii. Võiks ju olla keegi, kes natukenegi sellest haigusest midagi teab ja natukenegi nõu annab. Aga seegi on liiga ambitsioonikas soov.
Muidugi on vahepeal ka palju palju toredat olnud ja kindlasti ma sellest ka kurjutan aga praegu on mul vaja see kurb endast välja saada.
Ahjaa, juulikuu parim töötaja on mu maks. Ta on kõvasti vatti saanud seoses riluteki tablettidega, mida olen nüüdseks 2 kuud võtnud. Näitajad ALAT ja ASAT on märgatavalt kehvemad ja kui allakäik samas tempos jätkub, siis jääb see "ravi" selle kuu lõpus katki. Arvasin alati, et küllap mu armastus joovastavate jookide vastu talle saatuslikuks saab aga võta näpust :P Ja ometi oli mul nii ilus maks! Kui kunagi sapikivide lõikusel käisin, siis kirurg ütles :D
16. augustil olen oodatud sotsiaalkindlustusametisse juhtumikorraldaja juurde, et hinnata minu rehabilitatsioonivajadust. Nojah siis, mida faking iganes! Õnneks on kabinet esimesel korrusel.
Luban, et järgmine postitus on ilus ja hea :)
