1995-nda aasta mais märkas Peeter Tooming esimesi haigussümptomeid ning kahe aasta pärast, mais, ta suri. Suur mees oli. Tema naine veel suurem. Naine pidas ka päevikut, mille katkendeid lugesin mina täna raamatust "Diktaator ALS". Lugesin. Pillisin. Lugesin edasi. Pillisin veel. Pillige nüüd teie ka, mitte mina üksi :P. Raamatus öeldi ka, et kõige raskem on isoleeritus!
http://m.ohtuleht.ee/115110/peeter-tooming-ma-ei-taha-veel-tuhaks-saada-ma-ootan-imet-
See on artikkel Peeter Toomingast, kus selgub, et on olemas ka film tema viimasest ajast siin. Kas keegi teab, mis filmil nimeks? Mis mind Peeter Toominga abikaasa päevikukatkete puhul rabas, oli adumine, kui üksi ja ilma abivahenditeta nende pere jäi. See toimus aastatel 1995-97 ja neil polnud abiks korralikku ratastooligi, lugupeetud kunstniku pead toetati raamatutega... No tore ikka, et tegemist oli haritud inimesega, kes ka ise ajaloolane ja kirjanik, et raamatuid kodus kohe võtta oli. Ühest küljest on see õõvastav, teisalt annab teadmine teiste võitlustest ka endale jõudu.
Sõbrad Peeter Toomingast:
http://www.dokfilm.ee/Pildil-on-Peeter-Tooming
Võitlustest rääkides - pidasin isegi just ühe. võiduka lõpuni. Oli ränk. Lugesin nimelt läbi Hannes Võrno "Missiooni“. Kaalusin blogimise lõpetamist. No sihukest haledat päevikuvormis vingumist pole mina enne kogenud. On meil kõigil madalaid hetki, aga mis kuradima vägi sunnib inimest sellise kiunu avaldamiseks puid tapma...ei saa aru! Kuna ma olen väga suur kreisiraadio austaja, siis elab kuskil minu sees väike naiivne lootus, et tegu on ikkagi huumoriga :P Aga jah, lugesin lõpuni, sest ei suutnud uskuda, et nii ongi. Seda raamatut ärge teie jällegi lugege :D
ALS-i raamatu juurde tagasi tulles... Miks seda küll haiglas koos diagnoosiga pihku ei võiks pista inimestele? (Jää-ämbri väljakutse rahad ootavad haigeid...) Soovitavalt koos saatekirjaga Haapsalu neuroloogilisse taastusravikeskusesse. Mina olen tänaseks 3 kuud oma diagnoosiga elanud ja mõtteid muretsenud, milledest mõnele sain sellest raamatust kolme minutiga vastuse. Daaah! Haapsallu lähen ka. Perearsti saatekirjaga. Juba mõne päeva pärast. Siis alles saate kiunu lugeda, nad sunnivad mind kindlasti sportima :) Saatekirja pidin oskama ise küsida. Head inimesed soovitasid. Pakkuma ei tulda sulle peale antidepressantide küll midagi. Neid ma ei ole tahtnud. Igal aastal pidi 30 meie inimest sellesama, MND/ALS diagnoosi saama. Kui keegi teab kedagi, kes teab kedagi jne, siis minu kontakte võib vahendada küll. Ma võin anda pereliikmetele vaba aega, teha süüa, lugeda ette, rääkida lolle nalju või näiteks paluda oma armsaid kõhutantsijaid esinema :)
