Varahommikul. Tuleb mõtteid. Nagu ikka - vähemalt 4 rida ühes ja 4 teises suunas. Kui tüütu! Ja mida siis veel teised inimesed tundma peavad? Need kellele ma oma vada muidu suunaks? Kui ma parasjagu üksi ei oleks. Eks ma muidugi tean ise ka seda tunnet. See on see, kui seisad keset Kairo tänavat...Ja mitte muhvigi ei saa aru ja kaos on nii suur, et ei oska seda kuskilt otsast korraldama ka hakata. Mis kurat, isegi keelt ju ei oska, mida sa siin veel korraldad. Ja ikka vähemalt 4 rida erinevas seisukorras autosid, busse, jalgrattureid, kaameleid, kitsi, küürakaid ja lombakaid, sääreväristajaid jms tuleb ühelt poolt ja teist samapalju paneb neile vastu ka. Eks ta on muidugi põnev vaadata ja kuulata, isegi kui mitte midagi ei olegi võimalik aru saada. Pärast oled määrdunud ja väsinud ja tahaks kuhugi teise kohta. Koju või metsa näiteks. Äh, minge siis!
Uhh, ma juba tüdinesin ära iseendast. Lähen hoopis tööle. Lisatööle. Ei ole muud võimalust lihtsalt. Tegelikult on see vägagi päevakohane - mida muud peakski miinimumpalgaline lihttööline taasiseseisvumise aastapäeva puhul tegema? :)
No comments:
Post a Comment
Note: Only a member of this blog may post a comment.