... läksin eile endast täitsa välja. Ja pole tänasekski tagasi tulnud veel :P
Facebookis jagati ühe inglise keele õpetaja kirja, kus kirjas elementaarsed nõuded õpilastele, a la: kodutööd tehtud, võlgnevustega kooli ajal reisile ei minda jms. Minu arvates elementaarne. Kirja toon oli minu, õrnahingelise, meelest konkreetne. Ja ma rõhutan, et mina olen esimene, kes jälgib, et keegi endale midagi ei lubaks! :P
Mõni väike lauseehituse- ja kirjaveake oli ka. Need tundusid olevat kiirustamisi tehtud.
Tundus, et tegu ei olnud mitte süstemaatilise kurjade kirjade saatja üllitisega, vaid õpetajaga, kes tõesti tahab teha oma tööd. Õpetada. Mitte olla emme, psühholoog, sotsiaaltöötaja jms.
Ja siis läks lahti!
Lugesin kommentaare ja ei uskunud oma silmi...
Et mis toon! Ja et reeglid tuleb õpilastega koos teha! Ja seadusevastane! Ja laste õpihimu, vabadus, loovus ja inimõigused on nüüd terveks aastaks rikutud! Jne jne jne
Haritud, korralikud inimesed tundusid kõik kommenteerijad olevat. Ka need vähesed, kes minuga ühes paadis olid, püüdes kaitsta nende õpilaste huve, kes tõesti kooli õppima on tulnud, ning kellele elementaarsed eeldused õppetöö toimimiseks ning aine omandamiseks juba selged on.
Ja siis ma taipasin, et need õrnhingelise kommenteerijad ei ole ilmselt kunagi kokku puutunud kõigi nende probleemidega, mis näiteks mõnes väikses maakoolis igapäevased on: liitklassid, õpilaskodu lapsed, nälg, täid, lapsed, kes kõiki erinevatesse kehaõõnsustesse saadavad, lõhuvad, valetavad, varastavad ja kaklevad; lapsevanemad, kes ei ole nõus kooliga vähimatki koostööd tegema, kes keelavad oma lastel tantsuringis käia, kes deklareerivad uhkusega, et nende pere küll teatris ei käi ja ajavad lastevanemate koosolekul rassistlikku iba suust välja...
Ja ometi on õpetajal oma töö tegemine raskendatud, sest muidu ta ju ei peaks elementaarsetest asjadest rääkima.
Mina tahan, et minu laps koolis õpiks. Et tal oleks võimalik seda teha. Et õpetaja jõuaks ka temaga arvestada, anda talle vajadusel juurde ka keerulisemaid või lisaülesandeid, mitte ei tegeleks näljase, vajalikku meditsiinilist abi mitte saava kaasõpilase käitumisprobleemidega...
Ma olen väga tänulik, kui õpetaja jätab pärast esimest klassi ninnu-nännu kõrvale ja pühendab ennast õpetamisele.
Ma imestan, et meil üldse õpetajaid on, ausalt. See on ränk töö, materjali vastupanu on tohutu.
Täna lugesin uudist, et üks Rakvere kool keelas algklassidele nutiseadmed.
No mida veel, millal need lubatud olid siis?!? Ja miks?
Ohh, ma olen vana ja kuri. Aga õnneks on minu lapsed juba suured ja teavad päris kindlasti, et aine omandamine on nende mure ja kodused ülesandeid peavad tehtud olema.
Aitäh kõigile neile õpetajatele, kes ei ole reegleid käest lasknud ega käega löönud.
Ühte oma kirja lugesin eile ka.
Virumaa Teatajast.
Facebookis jagati ühe inglise keele õpetaja kirja, kus kirjas elementaarsed nõuded õpilastele, a la: kodutööd tehtud, võlgnevustega kooli ajal reisile ei minda jms. Minu arvates elementaarne. Kirja toon oli minu, õrnahingelise, meelest konkreetne. Ja ma rõhutan, et mina olen esimene, kes jälgib, et keegi endale midagi ei lubaks! :P
Mõni väike lauseehituse- ja kirjaveake oli ka. Need tundusid olevat kiirustamisi tehtud.
Tundus, et tegu ei olnud mitte süstemaatilise kurjade kirjade saatja üllitisega, vaid õpetajaga, kes tõesti tahab teha oma tööd. Õpetada. Mitte olla emme, psühholoog, sotsiaaltöötaja jms.
Ja siis läks lahti!
Lugesin kommentaare ja ei uskunud oma silmi...
Et mis toon! Ja et reeglid tuleb õpilastega koos teha! Ja seadusevastane! Ja laste õpihimu, vabadus, loovus ja inimõigused on nüüd terveks aastaks rikutud! Jne jne jne
Haritud, korralikud inimesed tundusid kõik kommenteerijad olevat. Ka need vähesed, kes minuga ühes paadis olid, püüdes kaitsta nende õpilaste huve, kes tõesti kooli õppima on tulnud, ning kellele elementaarsed eeldused õppetöö toimimiseks ning aine omandamiseks juba selged on.
Ja siis ma taipasin, et need õrnhingelise kommenteerijad ei ole ilmselt kunagi kokku puutunud kõigi nende probleemidega, mis näiteks mõnes väikses maakoolis igapäevased on: liitklassid, õpilaskodu lapsed, nälg, täid, lapsed, kes kõiki erinevatesse kehaõõnsustesse saadavad, lõhuvad, valetavad, varastavad ja kaklevad; lapsevanemad, kes ei ole nõus kooliga vähimatki koostööd tegema, kes keelavad oma lastel tantsuringis käia, kes deklareerivad uhkusega, et nende pere küll teatris ei käi ja ajavad lastevanemate koosolekul rassistlikku iba suust välja...
Ja ometi on õpetajal oma töö tegemine raskendatud, sest muidu ta ju ei peaks elementaarsetest asjadest rääkima.
Mina tahan, et minu laps koolis õpiks. Et tal oleks võimalik seda teha. Et õpetaja jõuaks ka temaga arvestada, anda talle vajadusel juurde ka keerulisemaid või lisaülesandeid, mitte ei tegeleks näljase, vajalikku meditsiinilist abi mitte saava kaasõpilase käitumisprobleemidega...
Ma olen väga tänulik, kui õpetaja jätab pärast esimest klassi ninnu-nännu kõrvale ja pühendab ennast õpetamisele.
Ma imestan, et meil üldse õpetajaid on, ausalt. See on ränk töö, materjali vastupanu on tohutu.
Täna lugesin uudist, et üks Rakvere kool keelas algklassidele nutiseadmed.
No mida veel, millal need lubatud olid siis?!? Ja miks?
Ohh, ma olen vana ja kuri. Aga õnneks on minu lapsed juba suured ja teavad päris kindlasti, et aine omandamine on nende mure ja kodused ülesandeid peavad tehtud olema.
Aitäh kõigile neile õpetajatele, kes ei ole reegleid käest lasknud ega käega löönud.
Ühte oma kirja lugesin eile ka.
Virumaa Teatajast.
No comments:
Post a Comment
Note: Only a member of this blog may post a comment.