Üksinda kodus.Kinnine kohus.

Midagi kriminaalset ei ole siiski toimunud.

Lapsukesed on kes koolis, kes ujumas. 

"Kinnine kohus" aga etendus, mida eile vaatamas käisin. 

Üksi kodus olemist naudin ma aga tõesti üliväga. Nagu ka perega koos olemist :)

Űksinda kodus olen nüüd aga kindlalt lukustatud ukse taga. Et kui keegi tahab ootamatult hinge päästma või niisama külla tulla. 

Ma ei tea, kas Jaan Tammsalu ka minu blogi loeb, igatahes tegi ta just Fbs postituse kinokunsti ja kurjade kristlaste teemal :) 

Aga jah, mina ise olen leebe viisakuse (ja alati avatud uste ) juurest jõudnud uude punkti.

See film on muide esimene kord, kus ma seda käemärki üldse nägin. Võimalik, et selle filmi vaatamine oli ka Anna-Stiina ja Gert-Grettiri esimene kinokülastus. Aasta oli näiteks 1994? 5?

Eile tahtsin ka tegelikult kinno minna aga Rakveres antakse ametlikult selleks ette nähtud kohas kino harvem kui mujal asutustes  :P
Kuna ma olin aga juba üle nädala kodus passinud siis aitas teater.
"Kinnine kohus" on muidugi väga teemasse lugu ka, ma isegi natuke pelgasin seda väikese maja esireas troonimist, kui nii laval kui saalis on põrgu eeskoda ja eksistensiaalne kriis. Õnneks (hahh, sorry!) ei olnud ma aga isegi mitte ainuke ratastoolikas ja pool saali olid nagunii tuttavad inimesed.
Näidendi ümberjutustust ma muidugi ei tee.
Elamuse sain aga mitte niivõrd sisust kui näitlejate tööst. Väga meeldisid video ja valgus.
Pidevalt läksid mõtted Viljandisse, kooli. Et see, mis meile seal vaid natuke aega tagasi räägiti, et wow! see kõik ongi nüüd loomulikuna meie lavadel.
Ja pidevalt meenus ka Viljandi kooli filosoofia õppeaine, mis oli alguses vähemalt sama õudne kui teadus- ja loometöö metodoloogia härra Õunapuuga.
Ma ei tea, kas ma olen oma filosoofia eksami loo juba kuskile kirja pannud aga see on üks kirgas mälestus.
Hiljem vaatasin etenduse kavalehte, seal oli ka tänusõna Valle-Sten Maistele, meie filosoofia õppejõule.
Püsisin hästi lainel :)