Paratamatud raskused ja vabatahtlik loll olemine.

Alustama pean ma siiski sellest, et mulle presidendi sünnipäevakõne väga meeldis.
Omakeskis olime arutanud, et milline see tänavune kõne tuleb, kas kuidagi saab puudutatud ka meie pere argipäev?
Ja kuidas veel sai. Aitäh.
"Ettevaatlik optimism" on ka väga hea ja pidulik kõnekujund skeptilisuse asemel.
Kontsert meeldis ka väga. Aga mulle meeldivad nagunii kõik kontserdid :)

Paratamatute raskuste juurde tulles - jah, need raisad eksisteerivad ja vahel tundub, et nendega toimetulek ongi mingi minu speššal supervõime. Olen oma elu jooksul seda ka palju treenida saanud. Osakese sellest võimest on õnneks pärinud ka minu lapsed. Raskuste ilmnemisel ei kuku me nurgas patja nätsutama. Seda saab ka hiljem teha, kui esimene kiire möödas.

Vabatahtlik lollus, laiskus, lohakus on see, mis mind valusalt maha murrab. Need tarbetud kannatused, mis võiksid olemata olla, kui inimesed pisutki süveneksid, ennast ette valmistaksid.
Ma ei ole ALSi kui haiguse puhul eriti raisanud oma aega küsimustele nagu  "miks mina?" või "mille eest?"
Küll aga tuleb see küsimus vahel pähe suheldes inimestega, kes nö peaksid mulle abiks olema. Mitte pere või sõbrad vaid ametnikud, meedikud ning tänasest ka füsioterapeut...
Ma ei harju sellega vist kunagi. Ha-haa, ega palju pole kannatada jäänud, õnneks.

Esimese hoiatuse, et ALSiga oled sa täiesti üksi, sain koos diagnoosiga, kui arsti ainsaks  soovitusele  oli mul Lihasehaigete Seltsiga ühendust võtta, sest: "Teiesugusest inimesest võib neile palju kasu olla." Mäletan siiani seda naerusegust hämmingut, mis mind seda kuuldes tabas.
Ja juba kurvemat küsimust minu peas, et "aga mina, kes mind aitab?"
Tol hetkel olin ma muidugi veel nii kõbus ja tegus, et minu abivajadus ei tundnudki võõrastele mingi teema. Olgugi, et tegu oli meedikuga.
Võibolla oligi tegu mingi äraspidise psühholoogianipiga, mis pidi mulle tegevust andma, et ma meelt ära ei heidaks? :D

Teine tarbetult ülekohtune olukord, mis kohe meenub, oli minu esimesel Haapsalus viibimisel.
Seal on kliendil üks kokkusaamine kogu rehabilitatsioonimeeskonnaga, et läbi rääkida ootused, võimalused ja eesmärgid.
Üks küsimustest on, et mis on seatud eesmärgiks aasta pärast. Ehk oleks mõistlik alsikate puhul seda küsimust üldse vältida, mina ka ei tea...Igatahes juhtus nii, et sealne sotsiaaltöötaja purskas selle küsimuse peale naerma. Pärast piinlikku vaikusehetke küsisin mina, et mis talle täpsemalt nalja teeb. Vastust ma muidugi ei saanud.

Täna aga kohtusin ebatõhusa füsioterapeudiga.
On muidugi irooniline, et nüüd siis lõpuks leidsime füsioterapeudi, kes saab tulla ja teha koduvisiite. Etteruttavalt võin öelda, et visiit kestis umbes kümme minutit, maksis 30.- ja lõppes nii, et mina nutsin köögis ja palusin lastel see tütarlaps ära saata.
Kõik läks valesti esimesest hetkest,
alates abitust kehakeelest ja küsimusest "mis me teeme?"
Ma ei tea. Ausalt. Ma tõesti ei tea.
Mul on alati nii kahju ka, kui ma inimesi  sellisesse kimbatusse sunnin. Kodus kogeme me seda minu seisundi pideva halvenemise tõttu suht ülepäeviti. Oma lastest saan ma aru, kui nad nõuavad, et ma enda abistamist juhendaksin. Nemad teavad ju veel  vähem kui mina; ma saan (mööndustega) rääkida; ma olin ju tantsuõpetaja, kes teab, kuidas keha liigutada ning eelkõige olen ma ju ema.
Emad teavad asju.
Lülitasin ennast ka nüüd füsioterapeudiga emaksolemise lainele ja püüdsin esitada lihtsaid küsimusi ja kirjeldada oma olukorda aga lootusetus niitis mind täiega. Nutt kurgus ei lasknud mul nagunii enam midagi rääkida.

Pärast ütles Anna-Stiina, juba järgmise teema lisandudes, et ema, kuidas sa jätad meid siia lollide ja saamatute inimeste maailma...
Olen ka ise seda mõtet mõelnud. Õnneks mina nüüd juba tean, et (südame)häid ja abivalmis inimesi on kordades rohkem :)

Ja muidugi tean ma ka seda, et vaatamata kõigile hirmudele, abitusele, kurbusele ja kibestumisele, mis minus on, võtan minagi end jälle kokku ja keskendun positiivsele.
Homme näiteks olen Tallinnas hambaarstil.
Noh, muid lõbustusi on ka :D

Võtke teie ka ennast kokku, eks :)