Pahad päevad...

... Haa, tüng! Tegelikult on viimased 2 päeva olnud väga head ja tegusad ja mulle tundub, et tänagi tuleb just selline päev! Aga pealkiri sai selline sest blogi statistikast näen, et dramaatiliste pealkirjadega postitusi loetakse rohkem :P Üleeile oli selline päev, üle mitme-setme aja, kus ma muudkui toimetasin ja toimetasin varavalgest peaaegu ööni välja ja üldse ei väsinud äragi. Peaaegu nagu vanasti. Üritasin küll lõunauinakut aga ei õnnestunud :) imelugu! Eile pidasime lapselapse sünnipäeva lähedaste ringis ja oli armas olla. Ahh, tahaks ikka toidufotograafiks saada, kui suureks kasvan!

Esmaspäeval sõidan ma Haapsallu neuroloogilisele taastusravile. Kaheks!!! nädalaks. Täiesti õõva tekitav mõte. Ma ei ole kunagi oma kodust nii kaua ära olnud! Kindlasti on see vajalik, kasulik ja tore kogemus aga niuks niuks... Lapsed lähevad kooli ilma memme musita, tulevad koolist ja mind ei ole kodus ja kes siis Janekile särki peseb ja sousti keedab ja kassi sisse-välja-sisse-välja-sisse laseb??? Ega ma ei lollita siin muidugi kedagi - kõik naudivad rahu ja vaikust! Natuke vangimineku tunne on siiski - toanaabrit valida ei saa (mul on temast juba ette väga kahju; ma norskan, kooserdan öösiti tualetivahet, külge keeran tihti, pikalt ja vaevaliselt. Selle viimase kohta loodan küll selgust saada, kas see tuleneb minu seljanärvist või on korsetilihased ka juba niipalju nõrgemad.) No ja see ka, et üksi ma õue, mereäärde, poodi, kohvikusse kooserdama ei lähe. Njaa, ettemuretsemine, eriti just asjade pärast, mis niikuinii iseenesest ja positiivselt lahenevad, on ikka üks minu põhitegevusi olnud ;) positiivsest küljest on jällegi taganud minu edu ürituste ja asjade korraldamisel, mis on samuti üks minu põhitegevusi :) Planeerimise ja korraldamisega seoses on aeg vist üks väike lubadus õhku visata, nii enesedistsiplineerimise (jeebus, selle sõna kirjapilti pean küll kontrollima) mõttes. See kirjutamise värk on tegelikult väga ammune plaan ja seda, millest kirjutada, on omajagu. Näiteks käsiraamat remondist ja ehitusjärelvalvest naistele: "Kuidas mustast saab valge + 100 põhjust, miks ei saa asju teha nii, nagu sa soovid" :D Ja kõikvõimalikke mälestusi kõikvõimalikest absurdsetest, naljakatest, rasketest, mõnusatest inimestest ja olukordadest kuhu ma olen sattunud. Praegu tundub, et mitte ükski neist, mis esimese hooga pähe tulevad, ei kannata trükkimusta :) Aga luban siis, et kirjutan Haapsalus iga päev ühe mälestuse. Vähemalt. Ideaalis tahaks nii, et ühe toreda naljaloo ja ühe loo, mis vbl ei ole alati nii tore. No näeme, kuidas välja kukub. Üks lugu päevas siis tuleb kindlalt! Vabatahtlikke on? 😉