Alloleva lookese kirjutasin kokku Eesti Lihasehaigete Seltsi infolehe jaoks. Täna ilmus. Kõik numbrid leiate sellelt lingilt:
ELSi infolehed
Saame siis tuttavaks.
Novembri alguses kohtusid kolm naist. Esmalt internetis, seejärel ka päris elus.
Kõik kolm on kenad, suhtlemisaltid, teotahtelised ja huumorilembesed inimesed. Kõiki kolme seob diagnoos - motoneuroni haigus, tõenäoliselt ALS.
Üksmeelselt ollakse nõus, et kuigi rõõm tutvumisest on suur, eelistanuks nad kohtuda teistsugustel asjaoludel.
Liivi Rehema (fotol paremal) räägib enda kohta nii:
Minu kodu on Põltsamaal, aga nädala sees elame abikaasa töö tõttu Tallinnas. Peres on täiskasvanud poeg ja tütar. Hariduselt olen pedagoog. Töötasin 15 a Põltsamaa Ühisgümnaasiumis klassi- ja 5.-6. klasside kunstiõpetusõpetajana. Suurima tööalase tunnustuse sain 2007. a, kui kooli juhtkond pidas mind Aasta Õpetaja tiitli vääriliseks ning 2011. a Jõgevamaa Aasta Õppija nominendiks.
Nüüdseks olen haiguse tõttu kodune. Armastan lugeda ja ning parematel päevadel õues jalutada. Väga meeldib koos perega reisida. Olen haigusega silmitsi seisnud juba 7 aastat ning leian, et kõige rohkem on abi lähedaste hoolivusest, abist ja toest.
Kadi Kornak elab Harjumaal koos tütrega.
Kadi ütleb: "Kahjuks on elu nii làinud, et peame kahekesi teineteisele toeks olema.
Olen õppinud raamatupidamist ja numbrid on olnud enamuse ajast minu töö sisuks. Elus peab võtma ikka väljakutseid, minu kannapööre oli töö alustamine raamatukogus.
Meeldis tegutseda aias, katsetada uusi retsepte ja loomulikult lugeda.
Momendil arvan, et ei tohi kaotada positiivset mõtlemist ja tore on, et saab suhelda saatusekaaslastega, sest üksteist toetades on kergem.
Jane Paberit elab koos kahe noorema lapsega Lääne-Virumaal, metsa sees. Kaks vanemat last on juba iseseisvad.
Jane on õppinud kultuurikorraldust ja massaaži. Suurimaks tööalaseks saavutuseks peab ta idamaise tantsu stuudio Nabaratoorium loomist ning tööd tantsuõpetajana.
"Oma praegust, diagnoosijärgset eluperioodi püüan võtta puhkusena - külastan sõpru, kultuuriüritusi, loen, teen trenni, viibin värskes õhus.
Kõige rohkem rõõmu tunnen lähedaste edusammudest, nende eest hoolitsemisest ning lapselapse kasvamisest".
Liivi, Kadi ja Jane kavatsevad uuesti kohtuda juba õige pea. Lisaks ühiste murede ja rõõmude jagamisele on plaanis oma kogemustest lähtuvalt teha midagi ka teiste saatusekaaslaste heaks.
