Vendi, olgu öeldud, on mul mitu.
Kanepit üldse mitte.
Kui nüüd kahe vahel valima peaks, siis valiksin vennad. Kuigi ka nemad ei ole mul päris seaduslikud - poolikud sellised.
Aga abi on neist kõvasti. Ei kujuta ettegi, mis need "päris" vennad oma "päris" õdede heaks veel ära teevad :P
Istusime täna ühe vennaga köögis ja ma nüüd ei mäletagi, kuidas me jutuga kanepi tarvitamiseni jõudsime.
Rääkisime ravi- ja köiekanepist ja siis sellest päris kanepist ja nende võimalikust lõõgastavat toimest spastilistele lihastele ja närvikavale üldse. Kuidagi jõudis ta jutuga välja selleni, et jupp kanepiköit ja pudelike kanepiõli ja lõõgastust kui palju.
Sihuke abivalmis vend :D
Loo panin siia kirja sellepärast, et vend seda väga kardab.
Ta käib mu blogi lugemas ainult sellepärast, et kardab hirmsasti, et ma temast midagi kirjutan.
Ole valvas edasi, mu armas vend! ♥
Lugusid mul jätkub :P
Tegelikult kui juba jutuks tuli, siis teeme ühe loo veel.
Kohtus seesama vend mul tänaval sõjaväekaaslasega. Rääkisid paar sõna juttu, tsau mis teed, ah niisama, lähen õe poole, oh lahe, ma ka just õe poole. Ja kõndisid siis ühes suunas edasi.
Minu akna all jäid seisma ja juttu ajama.
Mõlemad imestasid, et miks teine juba edasi ei lähe, et pole nagu väga midagi rääkida ka enam...
Lõpuks tuli välja, et neil ikka on veel ühiseid teemasid.
Mina nimelt :)
Kärgperendus oma parimas vormis - ühe vennaga ühine ema, teisega isa.
