Hästi tihedad, tegusad, emotsioonidest ja inimestest pungil päevad on olnud.
Las kõik settib veel natuke, räägin niisama rõõmu.
Nii kiire nii kiire nii kiire on viimasel ajal, et pidime tädile rattad alla panema kui neljapäeval Tallinnasse läksime :)
Sõber, Nabaratooriumi Superstaar Elerin tuli meid sõidutama. Ühtlasi on Ellu ka füsioterapeut, ja füsioterapeudid, nagu te teate, on minu lemmikinimesed. Nad on kiire mõtlemisega, eesmärgipärased ja tõhusad. Vähemalt need, kellega minul on olnud au kohtuda.
Tallinnas oli plaan linna peale laiama minna ja siis kohvikusse harvikhaiguste päeva ja ALS-i kodulehe valmimist tähistama.
Linna peal laiamine tähendas Balti jaama uut turgu ja söögikohti:)
Turvalisuse huvides sai võetud vastu otsus laenutada selleks päevaks ratastool. Sõber Riina tõi selle kohale ja juhhei, sõit võis alata.
Päris nii lihtne see muidugi ei olnud, Ellu töökogemusest oli kokkupandava ratastooli käsitlemisel kõvasti kasu.
Balta turg on hästi ligipääsetav, avar. Selline tunne, nagu viibiks välismaal :)
Ja nali algas.
Kui mulle oktoobris, Maarjamõisas uuringutel olles, pakuti võimalust, et nad sõidutavad mind ratastoolid, siis oli minu vastus Ei! Ma ei ole selleks valmis!
Nüüd olin. Sest olen kehast nõrgem ja peast targem. Ei tasu riskida kukkumisega ega enda liigse väsitamisega. Ja minu iseseisvat liikumist on inimestel kindlasti raskem vaadata kui minu ratastoolis istumist. Minu kõnnimustrist on saanud pigem käte ja tahtejõu varal toimuv rebimine ja isegi rulaator ei paku enam piisavalt kindlustunnet. Kodus ei ole see veel probleem õnneks.
Esimene õppetund ratastoolis oli see, et kui keegi sinu tooli lükkab või tõmbab, siis tasub teadlik olla, millal teekond algab ning kuhu tee viib. Muidu on tunne, et keegi tõmbab sul tooli alt ära :)
Jäime lifti ootama. Suur klaaslift laskus ülevalt koos kena noore naeratava meesterahvaga meie naerdalõkerdava kamba poole. Noormehe naeratus venis üha laiemaks, sest mul on ju väga kaunid sõbrannad ja tütar ja noh, mina ise ei ole ka vist stereotüüpne kuju. Kui liftiuksed lahti läksid, siis suutsin ennast hetkeks kokku võtta, näo tõsiseks suruda ja küsida noormehelt, et mida ta irvitab? 😉 No ma sain ju aru, et ta nalja mõistab. Igatahes oli meil väga lõbus kuni liftis väljumiseni.
Seal oli väike aga järsk trepp millel olevate liiprite kaldenurk oli nii järsk et oi oi. No minul pole veel probleemi, krõps püsti ja astun ise. Kohe olid kohal ka kaks meest abi pakkumas. Eks ikka Ellu ja Riina ja Leenu pärast pigem. Mina sahmisin,. et ei aitäh, saame hakkama. Ellu soovitas neil mind sülle võtta... oh, nad olid päris kimbatuses. Inimesed, raisk, on nii head ja abivalmid, et mul on silm kogu aeg märg. Aga sellest tuleb eraldi postitus.
Igatahes kui see takistusrada oli läbitud, siis tuli üks teenindaja, kes rääkis, et lift avaneb ka teisele poole, kus on normaalne kaldtee :D No aga mis pistmist on meil normaalsusega?
Käisime söömas, nii lahedaid kohti on seal, kindlasti tuleb varsti jälle minna. Prooviks nüüd rongisõitu ka.
Minu leksikasse ilmusid selleks üheks ratastooliõhtuks käsklused nagu: lükatagu, viidagu, antagu :D
Sõbrad tasusid mulle nende eest sellega, et parkisid mind näoga vastu seina või prügikasti kõrvale :D
Kniksu&Kraapsu restorani ajaks, tuli mulle sõpru ja lähedasi veel juurde - Margot, Maarika, Anna-Stiina ja mu jumaldatud lapselaps (ma ei olnud neid poolteist kuud näinud); Liivi armas pere oli Austriast tagasi, teised ELSikad ja nende külalised ja muidugi Kertu ja Hurmi. Kohtusime näost näkku esimest korda, see oli väga väga liigutav. Need inimesed, kelle elus on ISIKLIK kokkupuude alsiga, nende ajamõõde ja kasutus on hoopis teine.
Nende käest sa ei kuule iial, et mul on kiire, mul on palju tööd või et mul on raske. Nad vastavad su kirjadele kohe, nad reageerivad kohe, nad valvavad su üle nii delikaatsel ja peenel viisil, et see lummab mind täielikult. Et nad jaksavad ka võõraste jaoks olemas olla, see on jõud, mida peaks teaduslikult uurima. Vot siin on omal kohal jutt vaprusest.
ALS oma praegusel kujul sobib minu loomusega.
Ma saan veel liikuda, rääkida, ma saan teha midagi ka teiste heaks. ALS võtab maha kõik ebaolulised piirangud, inimesed saavad kiiresti lähedaseks, räägivad olulistest asjadest, TEEVAD olulisi asju. Paraku küll jah, vaid need, kellel isiklik kokkupuude.
Meil oli väga armas istumine.
Kuna ma jagasin oma esimest ratastoolikogemust ka teistega, siis oli väga hea kuulda, kui üks naine mind pärast selle eest tänas, et olin ka tema pingeid maha võtnud. Vot siis. "Räägi inimestega" toimis taaskord.
Lahkuda oli kahju. Kõik tahtsid veel kokku saada ja juba kerkisid esile ka mõned mõtted. Teater näiteks. Ja stripiklubi. See viimane on minu kindel soov. Keegi teab muidu mõnda head kohta, kuhu ratastooliga ligi pääseb? 😉
Las kõik settib veel natuke, räägin niisama rõõmu.
Nii kiire nii kiire nii kiire on viimasel ajal, et pidime tädile rattad alla panema kui neljapäeval Tallinnasse läksime :)
Sõber, Nabaratooriumi Superstaar Elerin tuli meid sõidutama. Ühtlasi on Ellu ka füsioterapeut, ja füsioterapeudid, nagu te teate, on minu lemmikinimesed. Nad on kiire mõtlemisega, eesmärgipärased ja tõhusad. Vähemalt need, kellega minul on olnud au kohtuda.
Tallinnas oli plaan linna peale laiama minna ja siis kohvikusse harvikhaiguste päeva ja ALS-i kodulehe valmimist tähistama.
Linna peal laiamine tähendas Balti jaama uut turgu ja söögikohti:)
Turvalisuse huvides sai võetud vastu otsus laenutada selleks päevaks ratastool. Sõber Riina tõi selle kohale ja juhhei, sõit võis alata.
Päris nii lihtne see muidugi ei olnud, Ellu töökogemusest oli kokkupandava ratastooli käsitlemisel kõvasti kasu.
Balta turg on hästi ligipääsetav, avar. Selline tunne, nagu viibiks välismaal :)
Ja nali algas.
Kui mulle oktoobris, Maarjamõisas uuringutel olles, pakuti võimalust, et nad sõidutavad mind ratastoolid, siis oli minu vastus Ei! Ma ei ole selleks valmis!
Nüüd olin. Sest olen kehast nõrgem ja peast targem. Ei tasu riskida kukkumisega ega enda liigse väsitamisega. Ja minu iseseisvat liikumist on inimestel kindlasti raskem vaadata kui minu ratastoolis istumist. Minu kõnnimustrist on saanud pigem käte ja tahtejõu varal toimuv rebimine ja isegi rulaator ei paku enam piisavalt kindlustunnet. Kodus ei ole see veel probleem õnneks.
Esimene õppetund ratastoolis oli see, et kui keegi sinu tooli lükkab või tõmbab, siis tasub teadlik olla, millal teekond algab ning kuhu tee viib. Muidu on tunne, et keegi tõmbab sul tooli alt ära :)
Jäime lifti ootama. Suur klaaslift laskus ülevalt koos kena noore naeratava meesterahvaga meie naerdalõkerdava kamba poole. Noormehe naeratus venis üha laiemaks, sest mul on ju väga kaunid sõbrannad ja tütar ja noh, mina ise ei ole ka vist stereotüüpne kuju. Kui liftiuksed lahti läksid, siis suutsin ennast hetkeks kokku võtta, näo tõsiseks suruda ja küsida noormehelt, et mida ta irvitab? 😉 No ma sain ju aru, et ta nalja mõistab. Igatahes oli meil väga lõbus kuni liftis väljumiseni.
Seal oli väike aga järsk trepp millel olevate liiprite kaldenurk oli nii järsk et oi oi. No minul pole veel probleemi, krõps püsti ja astun ise. Kohe olid kohal ka kaks meest abi pakkumas. Eks ikka Ellu ja Riina ja Leenu pärast pigem. Mina sahmisin,. et ei aitäh, saame hakkama. Ellu soovitas neil mind sülle võtta... oh, nad olid päris kimbatuses. Inimesed, raisk, on nii head ja abivalmid, et mul on silm kogu aeg märg. Aga sellest tuleb eraldi postitus.
Igatahes kui see takistusrada oli läbitud, siis tuli üks teenindaja, kes rääkis, et lift avaneb ka teisele poole, kus on normaalne kaldtee :D No aga mis pistmist on meil normaalsusega?
Käisime söömas, nii lahedaid kohti on seal, kindlasti tuleb varsti jälle minna. Prooviks nüüd rongisõitu ka.
Minu leksikasse ilmusid selleks üheks ratastooliõhtuks käsklused nagu: lükatagu, viidagu, antagu :D
Sõbrad tasusid mulle nende eest sellega, et parkisid mind näoga vastu seina või prügikasti kõrvale :D
Kniksu&Kraapsu restorani ajaks, tuli mulle sõpru ja lähedasi veel juurde - Margot, Maarika, Anna-Stiina ja mu jumaldatud lapselaps (ma ei olnud neid poolteist kuud näinud); Liivi armas pere oli Austriast tagasi, teised ELSikad ja nende külalised ja muidugi Kertu ja Hurmi. Kohtusime näost näkku esimest korda, see oli väga väga liigutav. Need inimesed, kelle elus on ISIKLIK kokkupuude alsiga, nende ajamõõde ja kasutus on hoopis teine.
Nende käest sa ei kuule iial, et mul on kiire, mul on palju tööd või et mul on raske. Nad vastavad su kirjadele kohe, nad reageerivad kohe, nad valvavad su üle nii delikaatsel ja peenel viisil, et see lummab mind täielikult. Et nad jaksavad ka võõraste jaoks olemas olla, see on jõud, mida peaks teaduslikult uurima. Vot siin on omal kohal jutt vaprusest.
ALS oma praegusel kujul sobib minu loomusega.
Ma saan veel liikuda, rääkida, ma saan teha midagi ka teiste heaks. ALS võtab maha kõik ebaolulised piirangud, inimesed saavad kiiresti lähedaseks, räägivad olulistest asjadest, TEEVAD olulisi asju. Paraku küll jah, vaid need, kellel isiklik kokkupuude.
Meil oli väga armas istumine.
Kuna ma jagasin oma esimest ratastoolikogemust ka teistega, siis oli väga hea kuulda, kui üks naine mind pärast selle eest tänas, et olin ka tema pingeid maha võtnud. Vot siis. "Räägi inimestega" toimis taaskord.
Lahkuda oli kahju. Kõik tahtsid veel kokku saada ja juba kerkisid esile ka mõned mõtted. Teater näiteks. Ja stripiklubi. See viimane on minu kindel soov. Keegi teab muidu mõnda head kohta, kuhu ratastooliga ligi pääseb? 😉
