Nüüd on juba päris palju saatest möödunud ja miks mitte jagada oma muljeid teiega. Huvitaval kombel, ei ole keegi küsinud, et kuidas see saate tegemine käis :)
Üldse küsitakse minult neil päevil vähe küsimusi. Peale selle ühe, kõige vastikuma - kuidas sul läheb? No mis ma vastan sellele?
Mida teie minu olukorras vastaksite? Minu jaoks on kõige adekvaatsem vastus, et asjaolusid arvestades läheb mul väga hästi.
Sitta sellest haigusest, sellest räägin ma arstidega või loen netist! See haigus ei ole minu elu. See diagnoos ei defineeri mind.
Küll aga defineerib mind see, kuidas ma seda diagnoosi ära kasutan :D See nali on nüüd puhtalt minu kulul, sest ma tõesti ei olnud valmis selleks, mis tuleb pärast saadet. 2 päeva olid ikka väga liigutavad. Ja nutused. Mida sa muud peale nutmise teha oskad, kui sinuni jõuab teadmine, et sina oledki momendil nõrgim lüli. Ja et vaatamata olukorra lootusetusele tahavad inimesed sind ikka aidata.
Eks mind aitas kogu selle emotsioonidetulva juures palju see, et saime püsti nii ALS Eesti kodulehe kui ka fb lehe. Olin saanud olla tõhus. Mul oli midagi ette näidata. Ma sain ka ise teistele abiks olla.
Ja nii naeruväärne ja pealiskaudne kui see ka pole - ma nägin (asjaolusid arvestades:P) ekraanil hea välja. Aitäh Leenule meigi ja Jaanikale soengu eest! Need, kes pidasid vajalikuks nende head tööd ära mainida, tegid mulle suurt headmeelt.
Öelge ikka oma lähedastele, et nad on ilusad.
***
See mida ma oodata ei osanud, ega milleks valmistuda - inimesed hakkasid kohe pärast saadet abi pakkuma...
Oli traditsioonilisi alternatiivse kraami pakkujaid, oli oma kogemuse jagajad, oli lihtsalt hea sõna ütlejaid, oli annetajaid, nii mulle isiklikult kui ka Janno Puusepa fondile, oli inimesi kes pakkusid lahendusi puuduvale füsioteraapiale ning oli ka neid, kes nägid suuremat plaani, mille tulemusi me loodetavasti varsti näeme :)
Ega ma ei jõua häid inimesi ära tänada, kuigi väga tahaks kõigi ees maani kummardada. Luban, et kui ma järgmine kord kuskil kummuli maas olen, siis mõtlen nutmise asemel hoopis tänutundega Teie peale, kuni mõni kraana mööda juhtub sõitma ja mind püsti aitab :D
Abi vastu võtta on minu jaoks väga raske.
Olen nüüd mõnda aega mõelnud, et miks siis ometi. Eks neid põhjuseid on mitmeid aga kõige nõmedam on tunne, et mina olen inimesed sellesse olukorda pannud... Et nad kurvastavad ja võibolla on isegi hirmul minu pärast. Need tunded on väga ebaratsionaalsed ja ma pean nendega veel natuke tegelema. Ma saan sellega hakkama küll, ise ma selle džinni (mmmmm, gin!) pudelist välja lasin :)
Veel juurdlen ma selle üle, kas ma oleksin saatesse läinud, kui oleksin teadnud, mis sellele järgneb... Aga küllap ikka oleksin, sest läksin ma ju mitte enda, vaid teiste pärast. Kuigi päris kindlasti rebis saade lahti ka mitmeid vanu haavu...
Kas te perekooli foorumit teate?
Mina olen seal lugeja/kirjutaja olnud 16 aastat. Pikkade vahedega, aga ikka ja jälle.
See foorum on olnud minu suureks õpetajaks inimeste, nende mõtete, tunnete ja elukogemuste vallas. Kui erinevad on inimesed!
Perekool on koht, kus kõik, absoluutselt kõik, maani maha tümitatakse! Seal saab küll ka nalja ja head nõu ja kiireid vastuseid misiganes teemal, aga alati ka paar kiiret laksu vastu hambaid, paar nuga selga ja kui sa nii loll oled, et maha kukkudes kiirelt minema roomata ei taipa, siis pilastatakse sind veel mitmel loominguliselt viisil.
No vot, eks ma olin mures ka, et mis siis saab kui pärast saadet perekooli teema tehakse... Ma olen ju paks, mu koer on ketis, mul on tagumine hammas puudu, ma olen vaene ja elan maal ja üleüldse, eestlased ei räägi sellistest asjadest!!!
Noh, teema tehtigi. Ja vot seda lugedes sain ma aru KUI sügavas jamas ma olen - mitte ühtegi negatiivset kommentaari ei olnudki.
Mida kõike ma oma kõrges eas veel kogeda saan! :D
Muidu on nii, et püüan tegus ja kultuurne olla ja minu päevad on tihedalt täis külalisi, üritusi ja väikseid korraldamisi ja toimetusi vaheldumisi pikutamisega. Sest muidu väsivad mu selg ja kael väga ära.
Aga saate tegemine oli lust ja rõõm, etv meeskond suurepärane, Ingrid ja Janno ülitoredad.
Saate link on siin.
https://novaator.err.ee/686521/ravimatut-als-i-podevad-inimesed-raakisid-pealtnagijale-oma-katsumustest
Üldse küsitakse minult neil päevil vähe küsimusi. Peale selle ühe, kõige vastikuma - kuidas sul läheb? No mis ma vastan sellele?
Mida teie minu olukorras vastaksite? Minu jaoks on kõige adekvaatsem vastus, et asjaolusid arvestades läheb mul väga hästi.
Sitta sellest haigusest, sellest räägin ma arstidega või loen netist! See haigus ei ole minu elu. See diagnoos ei defineeri mind.
Küll aga defineerib mind see, kuidas ma seda diagnoosi ära kasutan :D See nali on nüüd puhtalt minu kulul, sest ma tõesti ei olnud valmis selleks, mis tuleb pärast saadet. 2 päeva olid ikka väga liigutavad. Ja nutused. Mida sa muud peale nutmise teha oskad, kui sinuni jõuab teadmine, et sina oledki momendil nõrgim lüli. Ja et vaatamata olukorra lootusetusele tahavad inimesed sind ikka aidata.
Eks mind aitas kogu selle emotsioonidetulva juures palju see, et saime püsti nii ALS Eesti kodulehe kui ka fb lehe. Olin saanud olla tõhus. Mul oli midagi ette näidata. Ma sain ka ise teistele abiks olla.
Ja nii naeruväärne ja pealiskaudne kui see ka pole - ma nägin (asjaolusid arvestades:P) ekraanil hea välja. Aitäh Leenule meigi ja Jaanikale soengu eest! Need, kes pidasid vajalikuks nende head tööd ära mainida, tegid mulle suurt headmeelt.
Öelge ikka oma lähedastele, et nad on ilusad.
***
See mida ma oodata ei osanud, ega milleks valmistuda - inimesed hakkasid kohe pärast saadet abi pakkuma...
Oli traditsioonilisi alternatiivse kraami pakkujaid, oli oma kogemuse jagajad, oli lihtsalt hea sõna ütlejaid, oli annetajaid, nii mulle isiklikult kui ka Janno Puusepa fondile, oli inimesi kes pakkusid lahendusi puuduvale füsioteraapiale ning oli ka neid, kes nägid suuremat plaani, mille tulemusi me loodetavasti varsti näeme :)
Ega ma ei jõua häid inimesi ära tänada, kuigi väga tahaks kõigi ees maani kummardada. Luban, et kui ma järgmine kord kuskil kummuli maas olen, siis mõtlen nutmise asemel hoopis tänutundega Teie peale, kuni mõni kraana mööda juhtub sõitma ja mind püsti aitab :D
Abi vastu võtta on minu jaoks väga raske.
Olen nüüd mõnda aega mõelnud, et miks siis ometi. Eks neid põhjuseid on mitmeid aga kõige nõmedam on tunne, et mina olen inimesed sellesse olukorda pannud... Et nad kurvastavad ja võibolla on isegi hirmul minu pärast. Need tunded on väga ebaratsionaalsed ja ma pean nendega veel natuke tegelema. Ma saan sellega hakkama küll, ise ma selle džinni (mmmmm, gin!) pudelist välja lasin :)
Veel juurdlen ma selle üle, kas ma oleksin saatesse läinud, kui oleksin teadnud, mis sellele järgneb... Aga küllap ikka oleksin, sest läksin ma ju mitte enda, vaid teiste pärast. Kuigi päris kindlasti rebis saade lahti ka mitmeid vanu haavu...
Kas te perekooli foorumit teate?
Mina olen seal lugeja/kirjutaja olnud 16 aastat. Pikkade vahedega, aga ikka ja jälle.
See foorum on olnud minu suureks õpetajaks inimeste, nende mõtete, tunnete ja elukogemuste vallas. Kui erinevad on inimesed!
Perekool on koht, kus kõik, absoluutselt kõik, maani maha tümitatakse! Seal saab küll ka nalja ja head nõu ja kiireid vastuseid misiganes teemal, aga alati ka paar kiiret laksu vastu hambaid, paar nuga selga ja kui sa nii loll oled, et maha kukkudes kiirelt minema roomata ei taipa, siis pilastatakse sind veel mitmel loominguliselt viisil.
No vot, eks ma olin mures ka, et mis siis saab kui pärast saadet perekooli teema tehakse... Ma olen ju paks, mu koer on ketis, mul on tagumine hammas puudu, ma olen vaene ja elan maal ja üleüldse, eestlased ei räägi sellistest asjadest!!!
Noh, teema tehtigi. Ja vot seda lugedes sain ma aru KUI sügavas jamas ma olen - mitte ühtegi negatiivset kommentaari ei olnudki.
Mida kõike ma oma kõrges eas veel kogeda saan! :D
Muidu on nii, et püüan tegus ja kultuurne olla ja minu päevad on tihedalt täis külalisi, üritusi ja väikseid korraldamisi ja toimetusi vaheldumisi pikutamisega. Sest muidu väsivad mu selg ja kael väga ära.
Aga saate tegemine oli lust ja rõõm, etv meeskond suurepärane, Ingrid ja Janno ülitoredad.
Saate link on siin.
https://novaator.err.ee/686521/ravimatut-als-i-podevad-inimesed-raakisid-pealtnagijale-oma-katsumustest
