Iselaadi maailmavalu on mind vallanud.
Osalt olen ma alati õigluse eest barrikaadidele tormaja olnud; osalt on see kindlasti ka põgenemine omaenda probleemide eest.
Las ma räägin teile kõigepealt ühe loo. Võimalik, et see juhtum oligi minu esimene kokkupuude rassisismiga (kui minu enda: "näe, neeger" ja "asiaadid on kõik ühte nägu" välja arvata. Aga minu puhul ei olegi see vist niipalju rassism, kui lihtsalt lollus)
Lugu juhtus Jäneda suvisel laadal, vast mingi 8-10aastat tagasi.
Meid, idamaiseid tantsijaid, oli seal palju. Esinesime läbi mitme päeva.
Ühel hetkel sain teada, et mind otsib mingi mees, kes tahab minu kui esinejate õpetajaga, rääkida. Korraldamist ja melu oli palju, nii et kui lõpuks kohtusime siis tundus ok, et ta soovis vestluseks lava juurest pisut eemale kõndida. Ta nägi välja nagu vikerraaadio reporter 1980-datest, nii et ma ei osanud suurt midagi oodata ega karta. Vantsisin kuulekalt tema sabas lava juurest eemale. Algas pikk ja ebahuvitav enesetutvustus, venekeelne kusjuures, kõik Moskva Ülikoolid särgid - värgid... No olgapealagi, las inimene kiidab ennast.
Ja siis hakkas vaikselt jutust kooruma...
Et ärgu ma arvakugi, et ta meid nüüd tantsu eest kiitma hakkab. Oo-kei, mõtlesin. Küllap onu on Venemaal näinud särtsakamaid totse. Onu ise ei olnud küll mingi alfaisane :P, aga tundsin siiski veidrat vajadust onule selgitada, et meie tantsijad on harrastajad, kes kõige muu elu ja kohustuste kõrvalt kord-paar nädalas koos tantsivad ning nad on üliväga tublid.
Onu jutt muutus aga üha kiiremaks, seosetumaks, poliitilisemaks ning mina taipasin üha vähem ja vähem. Süüdistasin ennast, et pole ju vene keelt ülikoolitasemel õppinud... aga kui juba natuke meditsiinijuttu vahele tuli, siis sain järjele.
Aeg tiksus ka ning nii ütlesingi onule, et võibolla ei peaks nõrga tervisega inimene ennast üldse meie tantsu vaatamisega kurnama ja asutasin ennast lahkuma.
Onu sai pahaseks ja jõudis ühtäkki kiirelt asja tuumani- mina olengi valge rassi hävimises süüdi!
Et muudan oma õpetusega võõrad kultuurid ahvatlevaks ja enne kui ma arugi saan, on kõik mu tantsijad läinud ja palju teise nahavärviga lapsi sünnitanud.
Natuke jäi nagu mulje, et mitte lastesünnitamise fakt kui selline ei olnud tema jaoks vastuvõetamatu, vaid protsess, mis lapse sünnini viib.
Lõin seepeale selja sirgu ning teatasin, et mina olen oma panuse valge rassi püsimajäämisse andnud nelja lapse näol ning rohkem ärgu minuga arvestatagu!
Armsad valgepalgelised mehed (isegi kui te kuulute ekre ridadesse, ikka olete armsad :)! Kui teid vaevab mure püsimajäämise pärast, püüdke ikka heaga! Viige ise oma väljavalitu tantsima, minge koos laulukoori, minge teatrisse. Aidake teda kodutöödes, tegelege oma lastega, tehke naisele pai... Siis te ei pea kartma, et teie naised lähevad lesbiks, kõhutantsutrenni või Egiptuse reisile, mis kõik on ju vältimatu hukatus valgele rassile...
Minge puu taha tegelikult!
Võimalik, et ka EKRE poliitikas on punkte, millega ma nõus olen. Ma võin ka häbenemata tunnistada, et olen ükskord isegi EKREle hääle andnud, kui minu kasuisa kandideeris ning rohelisi ja kuningriiklasi ei saanud valida :)
Aga vot kultuuriteemadel on EKRE ikka nii masendav, et hirm tuleb peale.
Kui kultuuri suudetakse näha ainult läbi kellegi urruaugu või vädžaina, siis on ikka päris pahasti... Jah, sugutung ja surmahirm on käivitavad jõud küll, aga püüdkem siiski palun natukenegi tsiviliseeruda.
Käed eemale Rakvere Linnapäevade Araabia Basaarist!
***
"Kurjuse triumfiks piisab heade inimeste tegevusetusest..." tsitaati omistatakse Iiri riigimehele ja filosoofile Edward Burke'ile.
Ja vaadake, kuhu see meid läbi ajaloo viinud on.
https://www.boredpanda.com/colorized-auschwitz-girl-czeslava-kwoka-black-white-historic-photos-marina-amaral/
Pärast nende piltide vaatamist (tunnistan, lõpuni vaadata ma ei suutnud), kuidas saaksin mina ennast veel haletseda? Need pildid ei ole ju pelgalt tükike ajalugu. Kõikvõimalik ahistamine ja vägivald lokkab endiselt. Ja tihti saab see jätkuda just tänu sellele, et head inimesed ei tee midagi. Ei ütle midagi...
Peace! mu noored sõbrad. Make love not war.
Osalt olen ma alati õigluse eest barrikaadidele tormaja olnud; osalt on see kindlasti ka põgenemine omaenda probleemide eest.
Las ma räägin teile kõigepealt ühe loo. Võimalik, et see juhtum oligi minu esimene kokkupuude rassisismiga (kui minu enda: "näe, neeger" ja "asiaadid on kõik ühte nägu" välja arvata. Aga minu puhul ei olegi see vist niipalju rassism, kui lihtsalt lollus)
Lugu juhtus Jäneda suvisel laadal, vast mingi 8-10aastat tagasi.
Meid, idamaiseid tantsijaid, oli seal palju. Esinesime läbi mitme päeva.
Ühel hetkel sain teada, et mind otsib mingi mees, kes tahab minu kui esinejate õpetajaga, rääkida. Korraldamist ja melu oli palju, nii et kui lõpuks kohtusime siis tundus ok, et ta soovis vestluseks lava juurest pisut eemale kõndida. Ta nägi välja nagu vikerraaadio reporter 1980-datest, nii et ma ei osanud suurt midagi oodata ega karta. Vantsisin kuulekalt tema sabas lava juurest eemale. Algas pikk ja ebahuvitav enesetutvustus, venekeelne kusjuures, kõik Moskva Ülikoolid särgid - värgid... No olgapealagi, las inimene kiidab ennast.
Ja siis hakkas vaikselt jutust kooruma...
Et ärgu ma arvakugi, et ta meid nüüd tantsu eest kiitma hakkab. Oo-kei, mõtlesin. Küllap onu on Venemaal näinud särtsakamaid totse. Onu ise ei olnud küll mingi alfaisane :P, aga tundsin siiski veidrat vajadust onule selgitada, et meie tantsijad on harrastajad, kes kõige muu elu ja kohustuste kõrvalt kord-paar nädalas koos tantsivad ning nad on üliväga tublid.
Onu jutt muutus aga üha kiiremaks, seosetumaks, poliitilisemaks ning mina taipasin üha vähem ja vähem. Süüdistasin ennast, et pole ju vene keelt ülikoolitasemel õppinud... aga kui juba natuke meditsiinijuttu vahele tuli, siis sain järjele.
Aeg tiksus ka ning nii ütlesingi onule, et võibolla ei peaks nõrga tervisega inimene ennast üldse meie tantsu vaatamisega kurnama ja asutasin ennast lahkuma.
Onu sai pahaseks ja jõudis ühtäkki kiirelt asja tuumani- mina olengi valge rassi hävimises süüdi!
Et muudan oma õpetusega võõrad kultuurid ahvatlevaks ja enne kui ma arugi saan, on kõik mu tantsijad läinud ja palju teise nahavärviga lapsi sünnitanud.
Natuke jäi nagu mulje, et mitte lastesünnitamise fakt kui selline ei olnud tema jaoks vastuvõetamatu, vaid protsess, mis lapse sünnini viib.
Lõin seepeale selja sirgu ning teatasin, et mina olen oma panuse valge rassi püsimajäämisse andnud nelja lapse näol ning rohkem ärgu minuga arvestatagu!
Armsad valgepalgelised mehed (isegi kui te kuulute ekre ridadesse, ikka olete armsad :)! Kui teid vaevab mure püsimajäämise pärast, püüdke ikka heaga! Viige ise oma väljavalitu tantsima, minge koos laulukoori, minge teatrisse. Aidake teda kodutöödes, tegelege oma lastega, tehke naisele pai... Siis te ei pea kartma, et teie naised lähevad lesbiks, kõhutantsutrenni või Egiptuse reisile, mis kõik on ju vältimatu hukatus valgele rassile...
Minge puu taha tegelikult!
Võimalik, et ka EKRE poliitikas on punkte, millega ma nõus olen. Ma võin ka häbenemata tunnistada, et olen ükskord isegi EKREle hääle andnud, kui minu kasuisa kandideeris ning rohelisi ja kuningriiklasi ei saanud valida :)
Aga vot kultuuriteemadel on EKRE ikka nii masendav, et hirm tuleb peale.
Kui kultuuri suudetakse näha ainult läbi kellegi urruaugu või vädžaina, siis on ikka päris pahasti... Jah, sugutung ja surmahirm on käivitavad jõud küll, aga püüdkem siiski palun natukenegi tsiviliseeruda.
Käed eemale Rakvere Linnapäevade Araabia Basaarist!
***
"Kurjuse triumfiks piisab heade inimeste tegevusetusest..." tsitaati omistatakse Iiri riigimehele ja filosoofile Edward Burke'ile.
Ja vaadake, kuhu see meid läbi ajaloo viinud on.
https://www.boredpanda.com/colorized-auschwitz-girl-czeslava-kwoka-black-white-historic-photos-marina-amaral/
Pärast nende piltide vaatamist (tunnistan, lõpuni vaadata ma ei suutnud), kuidas saaksin mina ennast veel haletseda? Need pildid ei ole ju pelgalt tükike ajalugu. Kõikvõimalik ahistamine ja vägivald lokkab endiselt. Ja tihti saab see jätkuda just tänu sellele, et head inimesed ei tee midagi. Ei ütle midagi...
Peace! mu noored sõbrad. Make love not war.
