Täna tegin viimase sõidu oma armsa autokese juhistmel.
Kuradi kuradi kurb on, aga vaielda ei ole siin midagi. Parem jalg ei liigu enam piisava kiirusega gaasi ja piduri vahel.
Lohutuseks on ainult see, et nagunii ma sõitsin ainult kodu juures... Liiklusesse ei riskinud minna juba paar kuud - pärast seda, kui suvalt koju õunapuusse tagurdasin, sain aru, et pea on liiga laiali. Autopiloot ei toimi liikluses.
Aga mõelda vaid... alles veebruaris sain ise oma rulaatori autosse ja läksin üksi, kuhu tahtsin. Nüüd on ratastool ja...
Jälk on see haigus. Jälk ja ebaõiglane. Ta võtab su viimased korrad nii kiirelt, et sa ei jõua mõeldagi ega nautida ega neist viimast võtta. Eks ma ju lootsin salamisi, et saan sel suvel veel lemmikkohtadesse roadtripile minna... Eks ikka on sõpru, kes minuga sõidaksid aga see pole see...
Ega midagi, tuleb teha mõtterännak :D
Veider, et selle haiguse juures on üksiolemine samaaegselt nii suurim hirm kui suurim ihaldus.
Et täna siis läks suur tükk iseseisvust universumisse uut peremees otsima.
Kui keegi ta leiab, siis kallistage teda ja öelge, et ma armastan teda väga! Hoidke ja austage teie ka oma iseseisvust. Ja teiste oma. Eriti just teiste oma.
Loodetavasti saan mina oma tükikese juba kuu lõpus tagasi, kui mu elektriratastool Saksamaalt tuleb. Siis ma ei ole enam niiväga teiste lükata - tõmmata :D
Seda ma ütlen küll, et ratastooliga on mul sama suhe, mis keiserlõikega - oleks teadnud, et see nii mugav on, poleks ise üldse pingutanudki :P (pealegi on Leenu, mu pesamuna ja ainuke keisrilaps, ka eriti hea peaga - ta ei saanud ju pigistada :))
Ratastool on turvaline ja säästab tohutult energiat ja närve.
Ärge muretsege, mul on ka palju toredaid blogipostitusi oma järge ootamas. Tahtsin täna selle nutu lihtsalt kohe ära nutta.
Kuradi kuradi kurb on, aga vaielda ei ole siin midagi. Parem jalg ei liigu enam piisava kiirusega gaasi ja piduri vahel.
Lohutuseks on ainult see, et nagunii ma sõitsin ainult kodu juures... Liiklusesse ei riskinud minna juba paar kuud - pärast seda, kui suvalt koju õunapuusse tagurdasin, sain aru, et pea on liiga laiali. Autopiloot ei toimi liikluses.
Aga mõelda vaid... alles veebruaris sain ise oma rulaatori autosse ja läksin üksi, kuhu tahtsin. Nüüd on ratastool ja...
Jälk on see haigus. Jälk ja ebaõiglane. Ta võtab su viimased korrad nii kiirelt, et sa ei jõua mõeldagi ega nautida ega neist viimast võtta. Eks ma ju lootsin salamisi, et saan sel suvel veel lemmikkohtadesse roadtripile minna... Eks ikka on sõpru, kes minuga sõidaksid aga see pole see...
Ega midagi, tuleb teha mõtterännak :D
Veider, et selle haiguse juures on üksiolemine samaaegselt nii suurim hirm kui suurim ihaldus.
Et täna siis läks suur tükk iseseisvust universumisse uut peremees otsima.
Kui keegi ta leiab, siis kallistage teda ja öelge, et ma armastan teda väga! Hoidke ja austage teie ka oma iseseisvust. Ja teiste oma. Eriti just teiste oma.
Loodetavasti saan mina oma tükikese juba kuu lõpus tagasi, kui mu elektriratastool Saksamaalt tuleb. Siis ma ei ole enam niiväga teiste lükata - tõmmata :D
Seda ma ütlen küll, et ratastooliga on mul sama suhe, mis keiserlõikega - oleks teadnud, et see nii mugav on, poleks ise üldse pingutanudki :P (pealegi on Leenu, mu pesamuna ja ainuke keisrilaps, ka eriti hea peaga - ta ei saanud ju pigistada :))
Ratastool on turvaline ja säästab tohutult energiat ja närve.
Ärge muretsege, mul on ka palju toredaid blogipostitusi oma järge ootamas. Tahtsin täna selle nutu lihtsalt kohe ära nutta.
