Täna on minu viimane päev siin Benitas sotsiaalselt rehabiliteerumas. See ongi seesama riigi poolt pakutav abi, mille järjekord on aasta. 5 päeva juulis (siis maksin ise juurde söögiraha) ja nüüd 5 päeva oktoobris. Sel korral tuleb juurde maksta ka majutuse raha, 28.- ööpäev. Sest majutuse raha riik täies mahus ei kompenseeri. See on täiesti otsene suurtest keskustest väljaspool elavate inimeste diskrimineerimine, aga keda see ikka kotib peale minusuguste vingurite.
Suur tänu Janno Puusepa fondile, see tähendab teile, mu armsad annetajad, sest muidu ma seda rõõmu siin endale lubada ei saaks.
Ja rõõm on siin majas olla tõesti. Abi teraapiatest kaunis keskkonnas on üks ja väga tähtis asi. Vähemalt sama tähtsad on aga siin töötavad inimesed. Just nemad on need, kes teevad igast inimesest siin majas staarpatsiendi. Sellist soojust, tähelepanelikkust ja hoolivust sellises üleüldises mahus mina kuskil mujal näinud ei ole. Häid, oma tööd ja iseennast selle töö tegijana austavaid inimesi on muidugi igas meditsiiniasutuses. Aga Benita on see koht, kuhu ma tõesti minna ei karda. Erinevalt kõikidest teistest kohtadest, kus ma käin.
Ablas ja ahne nagu ma ikka olen (aga alati üldiseks hüvanguks) nuiasin ka siin majas tegevusterapeute, et nad ALSi koduka tarvis oma tööst artikli kirjutaksid. Selle artikli palumine on üks pikk protsess olnud, sest nagu nende nimigi ütleb - nad on pidevalt tegevuses ja mitmed lubajad pole kahjuks asja vormistamiseni jõudnud. Mis on väga üllatav, sest üldiselt inimesed mulle enam "ei" ütlema ja mind "üle laskma" ei kipu. Veel üks ALS-i hüvedest :P
Benita tegevusterapeutide sisse ma siiski usun, et nemad selle loo ka valmis kirjutavad (absoluutselt no pressure, kui te seda lugema juhtute 😉)
Isikliku kasu saamise eesmärgil tegime mu kätele parafiinivanne ja mu atrofeerunud vasaku käpakese muutsid need ilusamaks küll. Ilmselt on see seotud verevarustuse paranemisega.
Ja tavapäraste peenmotoorikaharjutuste asemel (kruvide keeramine, herneste korjamine, pesupulkadega müramine) palusin, et teeme midagi, mille tegemisel on reaalne tulemus ka. Ma kohe nagu aimasin, et neil on kuskil üks karp pärleid peidus :)
Tegin käevõru. Jah, mul oli hädasti seda vaja, mul on neid üle ainult mingi 10 tükki :)
Kõik need üle olevad ehted-vidinad panin hiljuti kokku ühte karpi, mis tuleb kindlasti anda mängimiseks kõigile minu lapselastele. Ka see käevõru läheb sinna karpi oma aega ootama.
Korra kohtusin ka loovterapeudiga, temaga rääkisime juttu ja mina värvisin mandalat.
Pidin olema kiire ja korralik jne. Haadihaahaa. Olen hale vari varasemast ja sellepärast mulle väga sellised jutu- ja nutu teraapiad ei meeldi.
Aga tõsiselt rääkides saab tegevusterapeutidelt vajadusel nippe ja kogemusi ja infot abivahendite kohta.
Näiteks on võimalik samal ajal liigutada õlaliigest, venitada käelihaseid ja puhastada köögilauda. Vot selliseid all-in-one nippe mina armastan väga :)
Hullult vedas mul, et siia sattusin, tegelikult oli see puhas juhus. Minu rehabilitatsiooni järjekord jõudis kätte suvel, kui kõik muud nimekirjas olevad rehabilitatsiooniteenust pakkuvad asutused kas puhkasid või ei olnud ligipääsetavad ratastoolikasutajale või olid sada aastat ette broneeritud. (pirakas kivi SKA kapsaaeda - mida kuradit panna selliseid asutusi üldse minu nimekirja, ma pidin nad kõik ju läbi helistama, iga kord pettuma, nutma ja õnnetu olema!)
Ja kuskile edasi lükata seda kauaoodatut ma tõesti ei saanud. Seda, mille abil ma oma väärtuslikku, ehkki ammu juba näilist, iseseisvust viljelen, on nii vähe järgi jäänud, et seda tuleb mul väga hoida ja turgutada.
Sel korral siin viibides on eriti näha, kuidas kompleksne teraapia koos positiivse õhkkonnaga kehale kohest mõju avaldab.
Minu suureks üllatuseks püüab mu keha ikka veel nii tubli olla.
Taaskord leidis kinnitust ka fakt, et füsioterapeudid on minu lemmikinimesed.
Ainult magamisega on jälle nii nagu on, õhtusele väsimusele vaatamata. Xanaxist enam tolku ei ole, mu keha on alati võidelnud kõigi huvitavate ainete vastu. Narkoosi on mulle näiteks ikka kulunud mitme mehe jagu ja - no las see teema jääb praegu :P Ei-ei, mitte midagi kriminaalset.
Vahepeal natuke paremini magada oli tõesti tore! Kahju, et seda rõõmu pikemaks ei jagunud. Suuremaid annuseid xanaxit ma võtta küll ei taha. Pealegi tulevad mul sellest kõrvetised.
Tore oli siin viibitud aja jooksul veel see, et mul käis mitu külalist. Mõnda neist ei olnud näinud umbes 25 aastat :) Päris suur au, kui sind nii pika aja tagant veel mäletatakse ja sinu jaoks aeg leitakse.
Margotit näen muidugi tihemini aga ega rõõm tema armsast näolapist sellest väiksem pole :) Tema suur pluss on ka see, et erinevalt teistest külalistest ei ole ta endale habet kasvatanud.
Kolmapäeval aitasin tegevusterapeutidel Benita Kodu alaliste elanike küpsetamisringi läbi viia ja me küpsetasime leiba :) Pildi pätsasin nende fb lehelt.
Hästi vahva seltskond oli. Kui palju kauneid daame, kui väärikaid ja kui värvikaid isiksusi :)
Eile käis külas ka Pealtnägija võttegrupp.
Minu staarpatsiendi staatusele tuli see kõvasti kasuks :D
Las olla mul siis seegi rõõm.
Toores tahtejõud, vanad harjumused ja lahjendamata edevus ongi mind alati püsti hoidnud.
Ilus sügis on eksju? 😉
Suur tänu Janno Puusepa fondile, see tähendab teile, mu armsad annetajad, sest muidu ma seda rõõmu siin endale lubada ei saaks.
Ja rõõm on siin majas olla tõesti. Abi teraapiatest kaunis keskkonnas on üks ja väga tähtis asi. Vähemalt sama tähtsad on aga siin töötavad inimesed. Just nemad on need, kes teevad igast inimesest siin majas staarpatsiendi. Sellist soojust, tähelepanelikkust ja hoolivust sellises üleüldises mahus mina kuskil mujal näinud ei ole. Häid, oma tööd ja iseennast selle töö tegijana austavaid inimesi on muidugi igas meditsiiniasutuses. Aga Benita on see koht, kuhu ma tõesti minna ei karda. Erinevalt kõikidest teistest kohtadest, kus ma käin.
Ablas ja ahne nagu ma ikka olen (aga alati üldiseks hüvanguks) nuiasin ka siin majas tegevusterapeute, et nad ALSi koduka tarvis oma tööst artikli kirjutaksid. Selle artikli palumine on üks pikk protsess olnud, sest nagu nende nimigi ütleb - nad on pidevalt tegevuses ja mitmed lubajad pole kahjuks asja vormistamiseni jõudnud. Mis on väga üllatav, sest üldiselt inimesed mulle enam "ei" ütlema ja mind "üle laskma" ei kipu. Veel üks ALS-i hüvedest :P
Benita tegevusterapeutide sisse ma siiski usun, et nemad selle loo ka valmis kirjutavad (absoluutselt no pressure, kui te seda lugema juhtute 😉)
Isikliku kasu saamise eesmärgil tegime mu kätele parafiinivanne ja mu atrofeerunud vasaku käpakese muutsid need ilusamaks küll. Ilmselt on see seotud verevarustuse paranemisega.
Ja tavapäraste peenmotoorikaharjutuste asemel (kruvide keeramine, herneste korjamine, pesupulkadega müramine) palusin, et teeme midagi, mille tegemisel on reaalne tulemus ka. Ma kohe nagu aimasin, et neil on kuskil üks karp pärleid peidus :)
Tegin käevõru. Jah, mul oli hädasti seda vaja, mul on neid üle ainult mingi 10 tükki :)
Kõik need üle olevad ehted-vidinad panin hiljuti kokku ühte karpi, mis tuleb kindlasti anda mängimiseks kõigile minu lapselastele. Ka see käevõru läheb sinna karpi oma aega ootama.
Korra kohtusin ka loovterapeudiga, temaga rääkisime juttu ja mina värvisin mandalat.
Pidin olema kiire ja korralik jne. Haadihaahaa. Olen hale vari varasemast ja sellepärast mulle väga sellised jutu- ja nutu teraapiad ei meeldi.
Aga tõsiselt rääkides saab tegevusterapeutidelt vajadusel nippe ja kogemusi ja infot abivahendite kohta.
Näiteks on võimalik samal ajal liigutada õlaliigest, venitada käelihaseid ja puhastada köögilauda. Vot selliseid all-in-one nippe mina armastan väga :)
Hullult vedas mul, et siia sattusin, tegelikult oli see puhas juhus. Minu rehabilitatsiooni järjekord jõudis kätte suvel, kui kõik muud nimekirjas olevad rehabilitatsiooniteenust pakkuvad asutused kas puhkasid või ei olnud ligipääsetavad ratastoolikasutajale või olid sada aastat ette broneeritud. (pirakas kivi SKA kapsaaeda - mida kuradit panna selliseid asutusi üldse minu nimekirja, ma pidin nad kõik ju läbi helistama, iga kord pettuma, nutma ja õnnetu olema!)
Ja kuskile edasi lükata seda kauaoodatut ma tõesti ei saanud. Seda, mille abil ma oma väärtuslikku, ehkki ammu juba näilist, iseseisvust viljelen, on nii vähe järgi jäänud, et seda tuleb mul väga hoida ja turgutada.
Sel korral siin viibides on eriti näha, kuidas kompleksne teraapia koos positiivse õhkkonnaga kehale kohest mõju avaldab.
Minu suureks üllatuseks püüab mu keha ikka veel nii tubli olla.
Taaskord leidis kinnitust ka fakt, et füsioterapeudid on minu lemmikinimesed.
Ainult magamisega on jälle nii nagu on, õhtusele väsimusele vaatamata. Xanaxist enam tolku ei ole, mu keha on alati võidelnud kõigi huvitavate ainete vastu. Narkoosi on mulle näiteks ikka kulunud mitme mehe jagu ja - no las see teema jääb praegu :P Ei-ei, mitte midagi kriminaalset.
Vahepeal natuke paremini magada oli tõesti tore! Kahju, et seda rõõmu pikemaks ei jagunud. Suuremaid annuseid xanaxit ma võtta küll ei taha. Pealegi tulevad mul sellest kõrvetised.
Tore oli siin viibitud aja jooksul veel see, et mul käis mitu külalist. Mõnda neist ei olnud näinud umbes 25 aastat :) Päris suur au, kui sind nii pika aja tagant veel mäletatakse ja sinu jaoks aeg leitakse.
Margotit näen muidugi tihemini aga ega rõõm tema armsast näolapist sellest väiksem pole :) Tema suur pluss on ka see, et erinevalt teistest külalistest ei ole ta endale habet kasvatanud.
Kolmapäeval aitasin tegevusterapeutidel Benita Kodu alaliste elanike küpsetamisringi läbi viia ja me küpsetasime leiba :) Pildi pätsasin nende fb lehelt.
Hästi vahva seltskond oli. Kui palju kauneid daame, kui väärikaid ja kui värvikaid isiksusi :)
Eile käis külas ka Pealtnägija võttegrupp.
Minu staarpatsiendi staatusele tuli see kõvasti kasuks :D
Las olla mul siis seegi rõõm.
Toores tahtejõud, vanad harjumused ja lahjendamata edevus ongi mind alati püsti hoidnud.
Ilus sügis on eksju? 😉
No comments:
Post a Comment
Note: Only a member of this blog may post a comment.