Tuesday, October 23, 2018

Minu tsirkus, minu klounid.

Eile hommikul küsis mind hästi tundev sõber, et mis ma kodus teen. Et kas mul igav igav ei ole. Tunnistan - on olnud hetki, kus olen selle üle ohkinud. Tunnistan - olin loll.

Kerime sellest eilsest hommikust tagasi üleeilsesse päeva ja vaatame õige, mis vahepeal toimus.
Olin Benitast tulles äksi täis ja laupäevaks sai plaanitud saun. Ikka nii nagu vanasti, kogu kollektiiviga, vennad koos peredega ja väike istumine jne.
Noh, tahtsime ju head aga päris nii välja ei kukkunud. Saunas selgus, et senised manöövrid minu lavale saamiseks enam ei toimi, uusi ma koheselt genereerida ei suutnud ja sinnapaika see üritus siis minust jäigi.
Inimesele, kelle jaoks ei olnud varem  imelik päeva jooksul 2x vannis liguneda või alustada igal võimalusel saunaprotseduuridega  juba kell 10 hommikul, on see muidugi suur löök. Samas on taolised pettumused juba ka niivõrd tavapärased, et ma ei hakanud isegi nutma.
Minust on saamas haisev vanainimene.
No ok, mul on toas ka pesemisvõimalused tegelikult olemas :) Aga vee- ja saunalembesed inimesed ilmselt mõistavad minu frustratsiooni.
Saunakas läkski siis nii, et mina vaatasin toas näosaadet ja sugulased käisid mulle vahepeal snäkke toomas ja seltskonda pakkumas.
Olin õhtuks päris väsinud, aga vot magama jääda ei saanud. Tavaliselt ei ole mul selle osaga ööunest mingeid probleeme!
 "Kas ema südant tunned sa" on selle asja nimi...
Pisut enne südaööd saingi messengeri foto väga paistes jalast ja sõnumi, et linna sünnipäevale läinud Marleen kukkus trepist alla. Alumiselt astmelt!
NONII!
Te võite ju proovida ette kujutada, mida kõike ma kokku mõelda, ropendada ja  ette kujutada jõudsin, aga ega te ei jõua ligilähedalegi.
Õnneks jätsin ma kõrvale kõik munasarjadega väljamõeldud ebaloogilised plaanid nagu näiteks isiklikult Verise Meeri seljas  10 km tunnis Rakvere poole kihutada. Kuna ma foto ja Leenu jutu põhjal luumurdu ei tuvastanud, siis ajasime üles Mammu ja Kaido, kes noore patsiendi  enda juurde koju jälgimisele viisid.
See ehmatus mõjus mulle nii, et ma jäin lõpuks magama. Või noh, pigem oli see midagi sellist, et mu aju lülitas ennast välja.
Tean seda selle järgi, et ärkasin üles kõhuli asendis. See on asend, mida ma oma mõistuseraasukese juures olles  enam endale ei luba, sest sellest positsioonist ma ennast oma jõududega välja ei rabele. Uskuge, ma proovisin! Oi kuidas ma proovisin. Selle tõestuseks on mul täna ette näidata sinikaid nii huvitavates kohtades, et ma tõesti ei saa aru kuidas see üldse võimalik on! Igatahes kui keegi tahab lähiajal mind aktimodelliks siis võtke palun eelnevalt ühendust selle grimeerija, kes näosaates Tanel Padari tattoosid katab :D
Niisiis lebasin ma seal pärast kõiki asjatuid pingutusi äärmiselt ebagraatsilises ja juba ka mõnevõrra valulikus poosis mõnda aega ja mõtlesin huvitavaid mõtteid.
Minu õnneks kummitas see "kas ema südant tunned sa“ minu peas nii kõvasti, et jõudis läbi metsa ka Janeki pähe ja ta helistas mulle. Ise ma seda teinud ei oleks.
Janekil on meie maja võti ja piisavalt toorest jõudu, et  ta võiks üksi ka kuivale jäänud vaalu päästa.
Kui ma olin oma alanduse alla kugistanud ja turvaliselt ratastoolis, läksime kenasti kööki kohvi jooma.
Leenu teatas, et ta jõudis EMOsse, murdu ei ole, aga kips pandi ikka. No ütleme nii, et see sai kokku võetud ühe lausega:, "oh, pole viga, ratastoolide puudust meie majas pole“.

See ongi see koht, kus Katre küsis, et kas mul igav pole :D
Eks meil mõlemal käis peast läbi mälestus sellest minu kolhoositeemalisest sünnipäevast, kus ma ringmängude, vihmamärja muru ja kalosside koostöös käeluu murdsin. Ilmselt olen seda lugu teile juba rääkinud :D
Mina ise mõistatasin, et kuidas Leenu ikka nii madalalt kukkudes nii suure trauma sai, samal ajal kui tema onu kukkus alla 8-ndalt (loe: kaheksandat) korruselt ning palus seepeale kutsutud kiirabilt näo pühkimiseks taskurätikut, et tal on vist nohu. Tõestisündinud lugu. Aga vend oli mul noorena ka suusahüppaja, nii et selliste lugude puhul on  šansid alati 50/60 tema kasuks :P

Jõime siis meie Janekiga kohvi edasi.

Ja vot alles nüüd võtsid asjad minu jaoks, ütleme selle otse välja -  sita pöörde.
Sain mureliku  küsimuse oma esmasündinu sõbralt, et kas olen temast viimase kahe päeva jooksul midagi kuulnud. Et ta läks paar päeva tagasi kaotsi, telefon on väljas, kõik kohad läbi uuritud, kust vähegi uurida teati. Harva, kui juhtub, et me kaks päeva järjest ei räägi. Aga näe, juhtub. Teadsin, et lapselaps on sel nädalavahetusel oma isaga ja eeldasin, et esmasündinu rügab tööd teha või veedab aega väljamaalt saabuma pidanud sõbrannaga...

Harva juhtub ka seda, et ma teiste inimeste kuuldes vaheldumisi lämbumise ja eelajalooliste loomade hääli teen.

Väga harva juhtub, et ma usun mingite minust kõrgemate jõudude olemasolu. Üheks põgusaks hetkeks ma nüüd siiski uskusin, et kuskil ongi tõesti üks kuri jumal, kes karistuseks kõigi mu halbade tegude eest on nüüd võtnud mu lapse.
Sest vaadake, minu esmasündinut on karistatud tubli kohuse- ja vastutustundega. See, et ta laseb teistel inimestel enda pärast muretseda, ei ole talle omane...
Õnneks oli messengeris kättesaadav mu lapselapse  teine vanaema, kellelt sain kiirelt info, et lapselaps on eelmisel päeval emme juurde koju viidud ja et emme telefon turvaliselt tema töökohas luku taga ja häirel oigi lõpp.

Et kas mul on kodus igav või nii...?

Minus on mingi sorts vene verd ja üks priskem larakas ingeri-soome verd ning seetõttu oleme mina ja minu järglased paraku geneetiliselt programeeritud elama elu, mida normaalsed inimesed võivad näha telesaadetes "võimalik vaid Venemaal“ ja " Naša Rašša".
Mulle väga meeldis, kuidas Elerin haritud, aga siiski ausa :) inimesena selle Järva Teatajas delikaatselt kokku võttis :D



Kõige selle segatud vere, lõhestunud isiksuste ja 24/7 ebareaalitišõu varjus elab minus ka pisike pragmaatiline eestlane, kes on uue abivahendina kasutusele võtnud hommikumantli vöö (see on ühtlasi nii tõsi kui ka inside joke kiirelt arenevas abivahendite maailmas, millega aeglased ja alalhoidlikud patsiendid kaasa ei tule).
Hommikumantlivöö on pehme ja mõnus, sellest saab teha aasa, millega ma vinnan voodisse oma vasaku jala.
Veel korrastab see pisike pragmaatiline eestlane dokumente ja pabereid ja fotosid ja küllap need asjalikud ja vajalikud tegevused mind mõistuse juures hoiavad. Kuivõrd see sõna minu puhul üldse kunagi sobiv on olnud. Geenipakett on selline.
Kes vene keelt mõistavad, need mõistavad :)
pisut nii mind kui ka seda absoluutselt ebakorrektset anekdooti.







No comments:

Post a Comment

Note: Only a member of this blog may post a comment.